Salamõrtsuka teekond. I osa. Robin Hobb

teda, seepärast ta soovitas kogu aeg, et ma jooksin. Ilmselt selleks, et mu kaitse nõrgeneks…”

      „Kus ta oli?”

      „Ma ei tea. Lumi. Mets.” Püüdsin tontlikest mälestuskildudest selgust saada. „Ma arvan, et ta ise ka ei teadnud, kus ta on.”

      Chade’i rohelised silmad puurisid minusse. „Suudad sa temani jõuda, teda üldse tunda? Oskad sa öelda, on ta veel elus?”

      Raputasin pead. Mu süda hakkas rinnus kiiremini taguma.

      „Kas sa jõuad taiuga temani?”

      Raputasin pead. Kõhtu tekkis pinge.

      Chade’i pettumus kasvas iga mu pearaputusega. „Neetud, Fitz, sa pead!”

      „Ma ei taha!” hüüatasin järsku. Ja olin juba püsti.

      Jookse ära! Jookse kiiresti ära!

      Seda ma tegingi. Nii lihtne see äkitselt oligi. Põgenesin Chade’i ja osmiku juurest, nagu oleksid mul kannul kõik välissaarlaste põrgusaarte kuradid. Chade hõikas mind, aga ma keeldusin ta sõnu kuulmast. Jooksin ja olin peagi puude varjus, Öösilm mu kõrval.

      Mitte sinnapoole, Karja Süda on seal, hoiatas ta mind. Nii et me jooksime mäkke, jõest eemale, mäeservalt alla rippuva tiheda põldmurakatest kardina taha, kus Öösilm end tormistel öödel varjas. Mis juhtus? Mis oht see oli? uuris Öösilm.

      Ta tahtis, et ma tagasi läheksin, tunnistasin veidi aja pärast. Püüdsin esitada seda nii, et Öösilm aru saaks. Ta tahtis, et ma… ei oleks enam hunt.

      Mu selga mööda jooksis ootamatu külmavärin. Öösilmale seletades olin sattunud tõega silmitsi. Valik oli lihtne. Olla hunt, ilma mineviku või tulevikuta, ainult tänases päevas. Või minevikust räsitud mees, kelle süda pumpas koos verega hirmu. Võisin käia kahel jalal ning mu elu juurde kuuluksid häbi ja eneseõigustus. Või joosta neljal jalal ning unustada, kuni isegi Mollyst jääks vaid ammune meeldiv lõhn. Istusin liikumatult väänkasvude taga, käsi kergelt Öösilma turjale toetatud, pilk kauges punktis, mida keegi teine ei näinud. Valgus muutus vähehaaval, õhtust sai hämarik. Mu otsus võttis kuju niisama aeglaselt ja vääramatult nagu läheneb pimedus. Mu süda kisendas selle vastu, aga muud võimalused olid talumatud. Tegin oma tahte raudseks.

      Oli pime, kui ma tagasi läksin. Hiilisin koju, saba jalge vahel. Üsna veider oli osmikule jälle hundina läheneda, tunda suitsulõhna kui midagi inimeste juurde kuuluvat ja pilgutada silmi aknaluukidest paistva valguse peale. Harutasin vastumeelselt oma teadvuse Öösilma omast lahti.

      Kas sulle ei meeldi minuga jahti pidada?

      Mulle meeldiks palju rohkem sinuga jahti pidada. Aga täna öösel ma ei saa.

      Miks?

      Raputasin pead. Otsuse serv oli alles nii õhuke ja uus, et ma ei riskinud seda sõnastamisega proovile panna. Peatusin metsaserval, et puulehed ja muld rõivastelt maha pühkida, juuksed siluda ja sabaks kokku siduda. Lootsin, et mu nägu pole mullane. Ajasin õlad sirgu ja sundisin end osmiku juurde tagasi kõndima, ust avama, sisenema ja neile otsa vaatama. Tundsin end väga kaitsetuna. Nad olid minust rääkinud. Kahepeale kokku teadsid nad peaaegu kõiki mu saladusi. Mu räbalast väärikusest olid järel vaid riismed. Kuidas sain ma nende ees seista ja eeldada, et mind inimesena koheldaks? Ent ma ei saanud seda neile ette heita. Nad olid püüdnud mind päästa. Minu enda eest, tõsi küll, kuid siiski päästa. Polnud nende süü, et see, mille nad päästsid, polnud õieti vaeva väärt.

      Nad olid laua ääres, kui ma sisenesin. Kui ma oleksin mõne nädala eest niiviisi ära jooksnud, oleks Burrich nüüd üles hüpanud, mind raputanud ja kõrvakiile jaganud. Ma teadsin, et see aeg on meie jaoks nüüd möödas, aga mälestus sellest tegi mind ettevaatlikuks ja ma ei suutnud seda täielikult varjata. Ent ta näol oli siiras kergendus, Chade vaatas mind aga piinlikkuse ja murega.

      „Ma ei tahtnud sulle nii kõvasti peale käia,” ütles ta tõsiselt, enne kui mina midagi öelda jõudsin.

      „Sa ei käinud,” ütlesin vaikselt. „Sa puudutasid üksnes kohta, mida ma olin ise kõige rohkem torkinud. Vahel ei pane ise oma haiget kohta enne tähelegi, kui keegi teine haava puudutab.”

      Tõmbasin tooli laua äärde. Olime nädalaid piskuga läbi ajanud ning nüüd oli peaaegu ehmatav näha laual juustu, mett ja leedrimarjaveini. Lisaks Burrichi püütud forellile oli seal ka päts leiba. Mõnda aega me lihtsalt sõime, tegemata rohkem sõnu kui laua ääres tarvis. See näis hetke ebatavalisust leevendavat. Aga kohe, kui eine oli lõpetatud ja laud koristatud, tuli pinge tagasi.

      „Nüüd ma saan su küsimusest aru,” ütles Burrich järsku. Vaatasime Chade’iga üllatunult tema poole. „Mõne päeva eest sa küsisid, mida me edasi teeme. Vaata, siis ma uskusin, et Verity on kadunud. Kettricken kandis tema pärijat, kuid on mägedes väljaspool ohtu. Ma poleks saanud tema heaks midagi teha. Kui ma oleksin kuidagi sekkunud, oleksin võinud ta teistele reeta. Parem jätta ta peitu, tema isa inimeste kaitse alla. Siis aga, kui ta poeg jõuab trooni nõudmise ikka… noh, kui ma siis veel hauas ei oleks, ma muidugi teeksin, mida suudaksin. Esialgu tundus mulle aga, et kuninga teenimine on minu jaoks minevikuks saanud. Nii et kui sa minu käest küsisid, ei näinud ma muud peale vajaduse meid kuidagi elus hoida.”

      „Ja nüüd?” küsisin vaikselt.

      „Kui Verity on elus, siis on isehakanu ta trooni haaranud. Ma olen andnud vande toetada oma kuningat. Nagu ka Chade. Ja sina.” Nad mõlemad vaatasid mind väga tõsiselt.

      Jookse jälle ära.

      Ma ei saa.

      Burrich võpatas, nagu oleksin ma teda nõelaga torganud. Mõtlesin, et kui ma nüüd ukse poole läheksin, kas ta viskuks siis mind peatama? Aga ta ei öelnud midagi ega liigutanud, ainult ootas.

      „Mina mitte. See Fitz on surnud,” ütlesin järsult.

      Burrich oli sellise näoga, nagu oleksin ma teda löönud. Chade küsis aga vaikselt: „Miks ta sel juhul siis ikka veel kuningas Shrewdi ehisnõela kannab?”

      Tõstsin käe ja tõmbasin selle krae seest välja. Näed, tahtsin ma öelda, võta see ja kõik, mis sellega kaasas käib. Minule aitab. Mul pole selle jaoks selgroogu. Aga ma ainult istusin ja vaatasin seda.

      „Leedrimarjaveini?” pakkus Chade, aga mitte mulle.

      „Täna on jahe öö. Ma teen parem teed,” vastas Burrich.

      Chade noogutas. Mina istusin ikka, punane ja hõbedane ehisnõel käes. Ma mäletasin oma kuninga käsi, kui ta nõela läbi poisi särgivoltide pistis. „Nüüd oled sa minu,” oli ta öelnud. Aga nüüd oli ta surnud. Kas see vabastas mind mu lubadusest? Ja tema viimased sõnad mulle? „Kelleks olen ma sind muutnud?” Lükkasin selle küsimuse järjekordselt kõrvale. Tähtsam oli küsimus, kes olin ma nüüd. Kas ma olin see, kelleks mind oli teinud Regal? Või suutsin ma sellest pääseda?

      „Regal ütles mulle,” laususin mõtlikult, „et tarvitseb mul end vaid kratsida ja välja ilmub nimetu koerapoiss.” Tõstsin pea ja sundisin end Burrichile otsa vaatama. „Võib-olla oleks tore just tema olla.”

      „Kas ikka oleks?” küsis Burrich. „Oli aeg, mil sa nii ei arvanud. Kes oled sa siis, Fitz, kui sa ei ole kuninga mees? Mis sa siis oled? Kuhu sa minna tahad?”

      Kuhu ma läheksin, kui ma oleksin vaba? Molly juurde, karjus mu süda. Raputasin pead ja tõrjusin selle mõtte kõrvale, enne kui see oleks jõudnud mind kõrvetada. Ei. Tema olin ma kaotanud veel enne, kui ma kaotasin oma elu. Tegelikult oligi ainult üks koht, kuhu ma võiksin minna. Kogusin ennast, tõstsin pea ja vaatasin Burrichile kindlameelselt otsa. „Ma lähen ära. Ükskõik kuhu. Kalheedi riikidesse, Bingtowni. Ma oskan loomadega hästi toime tulla ja ma olen ka korralik kirjutaja. Ma saaksin sellega elatist.”

      „Kahtlemata. Aga elatis ei ole elu,” rõhutas Burrich.

      „Noh, ja mis siis on?” küsisin järsku tõsiselt vihaseks saades. Miks nad tegid selle minu jaoks nii raskeks? Sõnad ja mõtted voolasid