Salamõrtsuka teekond. I osa. Robin Hobb

– õige pisut. „Nüüdsest peale peame omal jõul hakkama saama. Ulukeid on siin piisavalt. Kui me ei suuda endid ära toita, siis olemegi nälga väärt.”

      „Saad sa hakkama?” küsisin vaikselt.

      Ta vaatas mind silmi kissitades. „Mis mõttes?” küsis ta.

      „Selles mõttes, et brändit ei ole,” ütlesin otse välja.

      „Ja sa arvad, et ma ei saa ilma elada?” Ta hakkas juba ärrituma. Brändi lõppemisest saadik juhtus see järjest sagedamini.

      Kehitasin põgusalt õlgu. „Ma lihtsalt küsisin. Muud ei midagi.” Istusin hästi liikumatult ega vaadanud tema poole, lootes, et ta ei plahvata.

      Veidi aja pärast ütles ta väga vaikselt: „Noh, küllap see on asi, milles me peame koos selgust saama.”

      Lasin ajal mööda libiseda. Lõpuks küsisin: „Mida me tegema hakkame?”

      Ta vaatas mind pahaselt. „Ma ju ütlesin. Jahti pidama, et ennast ära toita. See on ometi asi, millest sa peaksid aru saama.”

      Vaatasin kõrvale ja noogutasin pead. „Ma mõistan. Ma mõtlesin… pärast seda. Pärast homset.”

      „Noh. Me peame jahti, et liha saada. Mõnda aega tuleme niiviisi toime. Aga varem või hiljem hakkame tahtma midagi sellist, mida me ei saa ega oska ka ise teha. Midagi toob meile Chade – kui saab. Hirveloss on nüüdseks nagu paljaksnäritud kont. Ma pean minema linna tööd otsima, kui see õnnestub. Aga esialgu…”

      „Ei,” ütlesin vaikselt. „Ma mõtlesin… me ei saa alatiseks siia peitu jääda, Burrich. Mis saab pärast seda?”

      Nüüd oli tema kord mõnda aega vaikida. „Ma arvan, et pole sellele pikemalt mõelnud. Esialgu oli see lihtsalt koht, kuhu sind tuua, kuni sa taastud. Siis tundus mõnda aega, et sa ei…”

      „Aga nüüd olen ma siin.” Kõhklesin. „Patience,” alustasin.

      „Usub, et sa oled surnud,” lõikas Burrich vahele, ehk karmimalt, kui oli kavatsenud. „Meie Chade’iga oleme ainsad, kes teavad vastupidist. Enne, kui me su kirstust välja tõmbasime, polnud meiegi kindlad. Kas doos oli liiga kange, nii et sa suridki seetõttu, või külmusid nende päevadega seal maa sees? Ma nägin, mida nad olid sinuga teinud.” Ta peatus ja silmitses mind hetke. Ta näis kurjast vaimust vaevatuna. Ta raputas lühidalt pead. „Ma ei arvanud, et sa selle üle elad, ja siis veel mürk. Nii et me ei andnud kellelegi lootust. Ja siis, kui me su sealt kätte saime…” Ta raputas jälle pead, nüüd juba kõvemini. „Kõigepealt olid sa nii läbi klopitud. Nad olid tekitanud sulle nii palju vigastusi… Ma ei tea, mis mõttega Patience puhastas ja sidus surnud mehe haavu, aga kui ta poleks seda teinud… Ja seejärel… polnud see sina. Mõne esimese nädala järel ajas sellele mõtlemine, mis me olime sinuga teinud, mul südame pahaks. Mulle näis, et me olime pannud hundi hinge mehe kehasse.”

      Ta vaatas mind uuesti ja mälestus tõi ta pilku uskumatuse. „Sa kargasid mulle kõrri. Esimesel päeval, mil sa suutsid omal jõul püsti seista, tahtsid sa ära joosta. Ma ei lasknud, ja sa kargasid mulle kõrri. Ma poleks saanud näidata Patience’ile sellist õrisevat, hammustavat elukat, rääkimata siis…”

      „Mis sa arvad, kas Molly… ?” alustasin.

      Burrich pööras pilgu kõrvale. „Küllap ta kuulis su surmast.” Veidi aja pärast lisas ta kimbatustundega: „Keegi oli su haual küünalt põletanud. Lumi oli kõrvale lükatud ja vahaküünla ots oli seal sees, kui ma tulin sind välja kaevama.”

      „Nagu koer kondi järele.”

      „Ma kartsin, et sa ei mõistaks seda.”

      „Ei mõistnud. Lihtsalt Öösilm kirjeldas seda nii.”

      Sel hetkel tundus mulle, et rohkem ei kannata ma välja. Püüdsin lasta vestlusel hääbuda. Aga Burrich oli järeleandmatu. „Kui sa läheksid tagasi Hirvelossi või linna, siis sind tapetaks. Sind poodaks vee kohal ja laip põletataks. Või raiutaks tükkideks. Aga inimesed tahaksid olla päris kindlad, et sa sel korral surnuks jääksid.”

      „Kas nad vihkavad mind nii väga?”

      „Vihkavad? Ei. Neile, kes sind tundsid, sa isegi meeldisid. Aga kui sa tuleksid tagasi – kui surnud ja mahamaetud mees tuleks tagasi ja kõnniks nende seas, siis nad kardaksid sind. See ei ole asi, mida saaks kavala trikina ära seletada. Vaist on võlukunst, millest ei arvata hästi. Kui kedagi on selles süüdistatud ning siis ta sureb ja maetakse maha – noh, kui sa tahad, et sind hea sõnaga mäletataks, siis pead sa surnuks jäämagi. Kui nad näevad sind ringi kõndimas, võtavad nad seda kui tõestust, et Regalil oli õigus: sa tegelesid loomamaagiaga ja kasutasid seda kuninga tapmiseks. Neil ei jääks muud üle kui sind uuesti tappa. Teisel korral põhjalikumalt.” Burrich tõusis ja kõndis kaks korda edasi-tagasi. „Olgu ma neetud, aga praegu kuluks küll lonks brändit ära,” ütles ta.

      „Mulle ka,” ütlesin vaikselt.

      Kümne päeva pärast tuli Chade mööda rada. Vana salamõrtsukas kõndis aeglaselt, toetus kepile ja kandis oma kompsu kukil. Päev oli soe ja ta oli oma mantli kapuutsi peast lükanud. Ta pikad hallid juuksed lehvisid tuules ja ta oli lasknud habemel kasvada, nii et see kattis suurema osa ta näost. Esimesel pilgul näis ta rändkatelsepana. Vana armilise näoga mehena ehk, kuid mitte enam Rõugearmilisena. Tuul ja päike olid ta nägu parkinud. Burrich oli kalale läinud, seda eelistas ta teha üksinda. Öösilm oli tulnud ja Burrichi ära olles meie trepil päikese käes lesinud, kuid ta kadus kohe osmiku taha metsa, kui tundis Chade’i lõhna esimest jälge. Ma olin üksi.

      Mõnda aega ma jälgisin ta tulekut. Ta oli talvega vanemaks jäänud, näos oli rohkem kortse ja juuksed olid hallimad. Aga ta astus kindlama sammuga, kui ma mäletasin, just nagu oleks puudus teda karastanud. Lõpuks ma läksin talle vastu, kuigi tundsin end imelikult argliku ja häbelikuna. Kui ta pilgu tõstis ja mind nägi, siis ta peatus ja seisis rajal paigal. Ma läksin tema poole. „Poiss?” küsis ta ettevaatlikult, kui ma lähedale jõudsin. Mul õnnestus noogutada ja naeratada. Vastunaeratus, mis ta näole tekkis, pani mind end alandlikuna tundma. Ta pillas kepi, et mind emmata, ning surus siis põse mu vastu, nagu oleksin ma väike laps. „Oh, Fitz, Fitz, mu poiss,” ütles ta, hääles kergendustunne. „Ma mõtlesin, et me oleme su kaotanud. Ma mõtlesin, et tegime midagi veel halvemat kui oleks olnud sul surra lasta.” Ta vanad käsivarred olid tihedalt ja kõvasti minu ümber.

      Olin vana mehe vastu lahke. Ei öelnud talle, et just seda olid nad teinud.

      II

      LAHKUMINE

      Pärast seda, kui prints Regal Farseer oli end Kuue Hertsogkonna kuningaks krooninud, jättis ta mereäärsed hertsogkonnad sisuliselt saatuse hooleks. Hirvelossist ja Bucki hertsogkonnast pressis ta välja nii palju raha kui vähegi võimalik. Hirvelossi hobused ja varud müüdi maha, vaid kõige parem osa viidi Regali uude elupaika Tradefordi. Traditsioonikohase kuningalossi raamatukogu ja mööbel rüüstati samuti: osa uue pesa sisustamiseks, osa jaotati sisemaade hertsogitele ja aadlikele teenete eest, osa aga lihtsalt müüdi neile maha. Aidad, veinikeldrid ja relvakambrid varastati tühjaks ja saak veeti sisemaale.

      Ametlikult oli kavas toimetada haige kuningas Shrewd ning leseks jäänud rase noorkuninganna Kettricken sisemaale Tradefordi, kus neid ei ähvardaks oht ranniku hertsogkondi rüüstavate punalaevnike poolt. See oli ka ettekääne Hirvelossi tühjendamiseks mööblist ja kõigest väärtuslikust. Ent kui Shrewd suri ja Kettricken kadus, ei jäänud Regalile isegi seda läbipaistvat ettekäänet. Siiski lahkus ta pärast kroonimist Hirvelossist niipea kui sai. Räägiti, et kui ta Nõukogu seda otsust küsitavaks pidas, vastas ta neile, et rannaäärsed hertsogkonnad tähendasid tema jaoks ainult sõda ja kulutusi; et need olid alati olnud kaanidena sisemaa hertsogkondade rikkuse kallal ning et tema poolest võisid välissaarlased selle kivise ja rõõmutu paiga rahulikult endale pidada. Hiljem Regal muidugi eitas selliste sõnade lausumist.

      Kui Kettricken kadus, sattus kuningas Regal olukorda, milletaolist polnud ajaloos varem esinenud. Laps, keda Kettricken kandis, oli olnud ilmselgelt troonipärija. Aga