Salamõrtsuka teekond. I osa. Robin Hobb

et ta ei tule enam kunagi tagasi.”

      „Ta peab tulema,” ütles Chade vaikselt. „Meil on teda vaja.”

      Burrich ajas end sirgu. Seni oli ta jalgu puuvirnal hoidnud, kuid seadis need nüüd põrandale. Ta kallutas end Chade’i poole. „Said sa sõna?”

      „Mina mitte. Aga Patience vist sai. Vahel on väga masendav roti kombel seina taga elada.”

      „Mida sa siis kuulsid?”

      „Ainult seda, kuidas Patience ja Lacey villast rääkisid.”

      „Miks see oluline on?”

      „Nad tahtsid villa, et hästi pehmet kangast kududa. Imiku või väikese lapse jaoks. „Ta sünnib meie lõikusaja lõpus, aga mägedes on sel ajal juba talve algus. Nii et teeme parem paksu,” ütles Patience. Võib-olla Kettrickeni lapse jaoks.”

      Burrich näis jahmuvat. „Patience teab Kettrickeni kohta?”

      Chade naeris. „Ma ei tea. Kes oskaks öelda, mida see naine teab? Ta on viimasel ajal väga muutunud. Ta kogub Hirvelossi kaitsemeeskonna enda pihku, isand Bright aga isegi ei märka seda. Tagantjärele arvan ma, et me oleksime pidanud ta algusest peale oma plaani pühendama, teda kaasama. Aga võib-olla ka mitte.”

      „Mulle oleks see võinud kergem olla, kui me oleksime seda teinud.” Burrich põrnitses süngelt tuld.

      Chade raputas pead. „Anna andeks. Ta pidi uskuma, et sa oled Fitzi maha jätnud, temast vaistu kasutamise pärast lahti öelnud. Kui sina oleksid laiba järele läinud, oleks Regal võinud midagi kahtlustada. Me pidime Regali uskuma panema, et Patience on ainus, kes temast nii paljukestki hoolib, et ta maha matta.”

      „Nüüd Patience vihkab mind. Ta ütles mulle, et mul pole ustavust ega julgust.” Burrich vaatas oma käsi ja ta hääles oli pinge. „Ma teadsin, et ta armastus minu vastu kadus aastaid tagasi. Siis, kui ta oma südame Chivalryle andis. Sellega ma leppisin. Chivalry oli mees, kes teda vääris. Ja mina olin ise temast loobunud. Mind ei häirinud, et ta mind ei armasta, sest teadsin, et ta peab minust siiski lugu. Aga nüüd ta põlgab mind. Ma…” Ta raputas pead ja surus siis silmad kõvasti kinni. Hetkeks oli kõik vaikne. Siis ajas Burrich end aeglaselt sirgu ja pöördus Chade’i poole. Ta hääl oli rahulik, kui ta küsis: „Niisiis sinu meelest Patience teab, et Kettricken põgenes mägedesse?”

      „See ei üllataks mind. Ametlikult pole muidugi midagi öeldud. Regal saatis kuningas Eyodile sõnumeid, küsides, kas Kettricken on sinna põgenenud, aga Eyod vastas ainult, et Kettricken on Kuue Hertogkonna kuninganna ja pole Mäestiku mure, mida ta teeb. Regal vihastas sedavõrd, et lõpetas kaubavahetuse Mäestikuga. Aga näib, et Patience teab päris palju sellest, mis väljaspool lossi toimub. Võib-olla teab ta sedagi, mis toimub Mäestiku Kuningriigis. Mis minusse puutub, siis mind huvitaks kangesti, kuidas ta kavatseb teki Mäestiku Kuningriiki saata. See on pikk ja raske tee.”

      Burrich oli tükk aega vait. Ütles siis: „Ma oleksin pidanud leidma võimaluse Kettrickeni ja Narriga kaasa minna. Aga oli ainult kaks hobust ja ka varustust vaid kahele. Rohkem ma ei suutnud hankida. Ja nii nad kahekesi läksidki.” Ta põrnitses tuld ja küsis siis: „Ega keegi ilmselt noorkuningas Verityst kuulnud ei ole?”

      Chade raputas aeglaselt pead. „Kuningas Verityst,” meenutas ta vaikselt Burrichile. „Kui ta siin oleks.” Siis pööras ta pilgu kaugusse. „Ma mõtlen, kui ta oleks tagasi tulemas, oleks ta nüüd juba siin,” lisas ta tasa. „Mõned sellised pehme ilmaga päevad veel ja punalaevnikud on igas lahes. Ma ei usu enam, et Verity tagasi tuleks.”

      „Siis on Regal tõepoolest kuningas,” ütles Burrich hapult. „Vähemalt kuni Kettrickeni laps sünnib ja täisealiseks saab. Ja kui see laps peaks trooni nõudma, siis ootab meid kodusõda. Kui üldse on veel Kuut Hertsogkonda, mida valitseda. Verity. Praegu ma soovin, et ta poleks läinud Elderlinge otsima. Kuni ta elas, oli meil vähemalt mingisugune kaitse punalaevnike vastu. Nüüd, kui Verity on läinud ja kevad kogub jõudu, pole meie ja punalaevnike vahel enam midagi…”

      Verity. Tundsin külmavärinaid. Püüdsin külma peletada. See tuli tagasi ja ma tõukasin selle kaugele ära. Hoidsin seda endast kaugel. Hetke pärast hingasin sügavalt sisse.

      „Nii et siis ainult vett?” küsis Chade Burrichilt ja ma teadsin, et nad on rääkinud, kuid mina polnud kuulnud.

      Burrich kehitas õlgu. „Lase käia. Mida see ikka teha saab? Kas ta oskas vees tulevikku näha?”

      „Ma ei ole seda proovinud. Ma arvasin alati, et ta oskaks, kui prooviks. Tal on taid ja vaist. Miks ei peaks tal siis ka seda oskust olema?”

      „Kui mees midagi oskab, ei tähenda see veel, et ta peaks seda tegema.”

      Veidi aega vaatasid nad teineteisele otsa. Siis kehitas Chade õlgu. „Võibolla minu amet ei võimalda mul sinu kombel kõigile neile süümepeensustele mõelda,” ütles ta jäigalt.”

      Hetke pärast ütles Burrich pahuralt: „Palun vabandust, isand. Me kõik teenisime oma kuningat, nagu meie oskused seda määrasid.”

      Seepeale Chade noogutas. Ja naeratas.

      Chade koristas laualt kõik muu peale veekausi ja mõne küünla. „Tule siia,” ütles ta mulle vaikselt, nii et ma läksin tagasi laua äärde. Ta lasi mul toolile istuda ja seadis kausi mu ette. „Vaata vette,” ütles ta. „Räägi meile, mida sa näed.”

      Nägin vett kausis. Nägin kausi sinist põhja. Kumbki vastus ei rõõmustanud teda. Ta käskis mul veel vaadata, aga ma nägin ikka sedasama. Ta nihutas mitu korda küünlaid ja nõudis, et ma iga kord uuesti vaataksin. Lõpuks ütles ta Burrichile: „Noh, vähemasti ta nüüd vastab, kui teda kõnetada.”

      Burrich noogutas, kuid paistis pettununa. „Jah. Ehk aja jooksul,” ütles ta.

      Teadsin, et nad on minuga lõpetanud ja lõdvestusin.

      Chade küsis, kas ta võib ööseks meie juurde jääda. Burrich vastas, et muidugi. Siis ta läks ja võttis brändi välja. Ta valas seda kahte kruusi. Chade tõmbas mu järi laua äärde ja istus. Ma istusin ja ootasin, aga nad hakkasid jälle omavahel rääkima.

      „Aga mina?” küsisin viimaks.

      Nad jäid vait ja vaatasid minu poole. „Mis sinuga on?” küsis Burrich.

      „Kas mina brändit ei saa?”

      Nad vaatasid mind. „Kas sa tahad ka?” küsis Burrich ettevaatlikult. „Ma arvasin, et see sulle ei maitse.”

      „Ei, ei maitse. Pole kunagi maitsenud.” Mõtlesin hetke. „Aga see oli odav.”

      Burrich silmitses mind. Chade muigas endamisi, pilk kätele langetatud. Siis võttis Burrich veel ühe kruusi ja valas mulle natuke. Veidi aega nad istusid ja jälgisid mind, aga ma ei teinud midagi.

      Viimaks hakkasid nad jälle vestlema. Võtsin väikese lonksu brändit. See kõrvetas endiselt mu suud ja nina, aga tegi mu seest soojaks. Ma ei teadnud, kas tahan rohkem. Siis mõtlesin, et ikkagi tahan. Jõin veel pisut. See oli samamoodi ebameeldiv. Nagu midagi sellist, mida Patience sundis mind jooma köha vastu. Ei. Tõrjusin ka selle mälestuse eemale. Panin kruusi käest.

      Burrich ei vaadanud minu poole. Ta jätkas jutuajamist Chade’iga. „Hirve jahtides võid sageli pääseda palju lähemale, teeseldes, et ei näe teda. Ta seisab paigal, jälgib su lähenemist, ei liiguta jalgagi, kuni sa otse tema poole ei vaata.” Ta võttis pudeli ja valas mu kruusi brändit juurde. Selle lõhn tõusis mulle ninna ja ma turtsatasin. Mulle näis, et tundsin mingit liikumist. Mõtet oma teadvuses. Sirutusin oma hundi poole.

      Öösilm?

      Mu vend? Ma magan, Muutja. Praegu pole jahtimiseks veel hea aeg.

      Burrich vaatas mind altkulmu. Ma lõpetasin.

      Teadsin, et ei taha rohkem brändit. Aga keegi teine arvas, et tahan. Keegi teine ässitas mind kruusi võtma, seda lihtsalt hoidma. Keerutasin kruusi. Verityl oli komme oma veinikruusi keerutada, sellesse vaadata. Vaatasin tumedasse kruusi.

      Fitz.

      Panin