Tulemüür. Henning Mankell

lubas teada anda, kui midagi toimub.

      Wallander lõpetas telefonikõne ja võttis telekapuldi. Ta peaks uudiseid vaatama. Kahtlemata on Sonja Hökbergi põgenemisest Lõuna-Rootsis suur kohalik uudis tehtud. Võib-olla peeti seda isegi üleriigilise uudise vääriliseks? Kuid ta viskas puldi käest. Selle asemel pani ta mängima Verdi „La Traviata” CD. Ta heitis diivanile pikali ja sulges silmad. Mõtles Eva Perssoni ja tema ema peale. Tüdruku vägivallapurske peale. Ja ükskõikse pilgu peale. Siis helises telefon. Ta tõusis istukile, keeras muusika vaiksemaks ja vastas.

      „Kurt?”

      Ta tundis hääle otsekohe ära. See oli Sten Widén. Wallanderi väheste sõprade hulgas oli Sten kõige vanem.

      „Pole kaua aega sinust midagi kuulnud.”

      „Meie suhtlemisel tekivadki alati pikad vahed. Kuidas sul läheb? Ma rääkisin kellegagi politseimajast, kes ütles, et sa oled haige.”

      „Kurk on haige. Ei midagi tõsist.”

      „Ma mõtlesin, et me võiksime kokku saada.”

      „Praegu on keeruline. Sa oled võib-olla uudiseid näinud?”

      „Ma ei vaata uudiseid ega loe lehti. Ainult traavivõistluste tulemusi ja ilmateadet.”

      „Meil põgenes üks inimene ära. Ma pean ta kätte saama. Pärast seda võime kokku saada.”

      „Ma tahtsin hüvasti jätta.”

      Wallander tundis, kuidas kõhus midagi krampi tõmbus. Kas Sten oli haige? Oli ta oma maksa lõplikult läbi joonud?

      „Miks? Miks hüvasti?”

      „Ma müün talu maha ja lähen minema.”

      Viimastel aastatel oli Sten Widén pidevalt rääkinud, et ta tahab ära kolida. Isalt päritud talust oli saanud üha trööstitum koorem, mis ennast ära ei tasunud. Wallander oli pikki õhtuid kuulanud tema unistusi alustada teistsugust elu, enne kui ta liiga vanaks jääb. Wallander polnud Widéni unistusi kunagi tõsisemalt võtnud kui enda omi. Nähtavasti oli see viga. Kui Sten oli purjus, mida juhtus sageli, kippus ta liialdama. Kuid praegu tundus ta kaine olevat ja hakkamist täis. Tavaliselt veniv hääl oli nüüd teistsugune.

      „Mõtled sa seda tõsiselt?”

      „Jah. Ma sõidan ära.”

      „Kuhu?”

      „Pole veel otsustanud. Aga varsti on minek.”

      Kramp kõhus oli järele andnud. Selle asemel tundis Wallander kadedust. Sten Widéni unistused olid kõigest hoolimata tema omadest elujõulisemateks osutunud.

      „Ma tulen sinu juurde kohe, kui jõuan. Parimal juhul mõne päeva pärast.”

      „Ma olen kodus.”

      Kui jutuajamine oli lõppenud, jäi Wallander pikaks ajaks tegevusetult istuma. Ta ei saanud eitada, et oli kade. Tema enda unistused politseitöölt lahkumisest tundusid lõputult kauged. Ta ei saaks sellega hakkama, mida Sten Widén teeb.

      Ta jõi tee lõpuni ja viis tassi kööki. Termomeeter näitas akna taga üht plusskraadi. Oktoobri alguse kohta oli ilm külm.

      Ta läks tagasi diivanile. Muusika mängis vaikselt. Ta sirutas käe puldi järele ja suunas puldi muusikakeskuse poole.

      Samal hetkel läks elekter ära.

      Alguses mõtles ta, et korgid on läbi läinud. Kuid aknast nägi ta, et ka tänavalaternad on kustunud.

      Ta läks pimeduses diivani juurde tagasi ja ootas.

      Siis ta veel ei teadnud, et suur osa Skånest oli pimedusse mattunud.

      7

      Olle Andersson magas. Telefon helises.

      Kui ta voodi kõrval seisvat lampi põlema püüdis panna, siis see ei süttinud. Ta teadis kohe, miks helistatakse. Ta vajutas põlema tugeva taskulambi, mis tal alati voodi kõrval oli, ja tõstis telefonitoru. Nagu oligi arvata, helistati Sydkrafti elektrivõrkude keskusest, kus oli ööpäevaringne valve. Helistajaks oli Rune Ågren. Olle Andersson teadis, et Rune oli sel 8. oktoobri ööl valves. Mees oli pärit Malmöst ja üle kolmekümne aasta mitmetes elektrifirmades töötanud. Järgmisel aastal pidi ta pensionile minema. Ta asus kohe asja juurde.

      „Skåne piirkonna ühes neljandikus on pingelangus ja voolukatkestus.”

      Olle Anderssonile tuli see üllatusena. Ehkki tuul oli juba mitu päeva tugev olnud, polnud see siiski tormiks muutunud.

      „Kurat seda teab, mis lahti on,” jätkas Ågren. „Aga Ystadi alajaam on maas. Pane kähku riided selga ja sõida kohale.”

      Olle Andersson teadis, et sellega on kiire. Linnu ja külasid elektrivooluga varustavas keerukas kaablisüsteemis oli Ystadi lähedal asuv alajaam üks sõlmpunktidest. Kui seal midagi juhtus, siis võis selle tagajärjena suur osa Skånest ilma vooluta jääda. Ootamatuste puhuks oli sisse seatud valvesüsteem. Sel nädalal vastutas Ystadi piirkonna eest Olle Andersson.

      „Ma magasin,” ütles ta. „Millal voolukatkestus tekkis?”

      „Neliteist minutit tagasi. Võttis natuke aega, enne kui me veale jälile saime. Sa pead kärmelt tegema. Pealegi on Kristianstadi politsei varuagregaat rikkis. Nende häiresüsteem on maas.”

      Olle Andersson teadis, mida see tähendab. Ta pani telefoni ära ja hakkas riietuma. Tema naine Berit oli samuti üles ärganud.

      „Mis juhtus?”

      „Ma pean välja minema. Skåne on pime.”

      „Kas tuul on siis nii tugev?”

      „Ei. Seal peab midagi muud olema. Maga nüüd!”

      Taskulamp käes, läks ta trepist alla. Ta elas Svartes. Alajaama jõudmiseks kulub tal kakskümmend minutit. Jopet selga pannes mõtles ta, mis seal juhtuda võis.

      Muret tekitas ka see, et kui viga on tõsisem, siis ei saa ta seda üksi parandatud. Voolukatkestuse puhul oli kõige tähtsam elekter võimalikult kiiresti tagasi saada.

      Õues oli tugev tuul. Ometi oli ta kindel, et see polnud vea põhjuseks. Ta istus liikuvaks remonditöökojaks sisustatud autosse, pani raadio tööle ja saatis Ågrenile kutsungi.

      „Ma hakkasin liikuma.”

      Ta jõudis alajaama juurde üheksateistkümne minutiga. Ümberringi valitses täielik pimedus. Iga kord, kui vool ära läks ja ta oli väljas viga otsimas, mõtles ta sama mõtet. Kõigest sada aastat tagasi oleks niisugune pimedus olnud loomulik. Elektri tulek muutis kõik. Praegu ei ole enam elus ühtki inimest, kes tookordset aega mäletaks. Aga samas mõtles ta ka sellele, kui haavatavaks ühiskond on muutunud. Halvimal juhul võis lihtne viga mõnes tähtsamas sõlmpunktis voolu pooles maakonnas välja lülitada.

      „Ma olen kohal,” kandis ta Ågrenile ette.

      „Tee kiiresti!”

      Alajaam seisis keset põldu. See oli ümbritsetud kõrge aiaga. Igal pool rippusid keelusildid, mis hoiatasid eluohtlikule alale tungimise eest. Mees tõmbus tuule käes kühmu. Tal oli peos võtmekimp. Ette oli ta pannud enda konstrueeritud prillid. Klaaside asemel oli prilliraami külge silmade kohale monteeritud kaks väikest, kuid tugevat taskulampi. Ta otsis kimbust õige võtme. Väravani jõudes peatus ta poolelt sammult. Värav oli lahti murtud. Ta vaatas ringi. Ühtegi autot ega inimest polnud näha. Ta võttis raadio ja kutsus Ågreni.

      „Värav on lahti murtud,” ütles ta.

      Ågrenil oli tugeva tuule tõttu raske temast aru saada. Ta pidi oma sõnu kordama.

      „Kedagi pole näha,” jätkas ta. „Ma lähen sisse.”

      See ei olnud esimene kord, kus alajaama väravad olid lahti murtud. Niisugusel puhul tehti alati politseisse avaldus. Mõnikord õnnestus politseil süüdlased ka kätte saada. Enamasti oli tegu noortega, kes olid lihtsalt koerust teinud. Kuid nad olid vahel omakeskis arutanud ka seda, mis juhtub siis, kui keegi tahaks tõepoolest elektrivõrku saboteerida. Andersson