Tulemüür. Henning Mankell

olen tööl,” ütles ta. „Sain telefonikõne, millega ma ei oska õieti midagi peale hakata. Lundi kohtuarst helistas.”

      Wallander pidas hinge kinni.

      „Tynnes Falk,” jätkas Martinsson. „Mäletad teda?”

      „Mees pangaautomaadi juures. Muidugi mäletan.”

      „Tundub nii, et tema surnukeha on kadunud.”

      Wallander kortsutas kulmu.

      „Kuhu mujale peale kirstu saab üks surnukeha kaduda?”

      „Nii see üldiselt on. Aga praegu paistab, et keegi on surnukeha ära varastanud.”

      Wallander ei teadnud, mida öelda. Ta püüdis mõelda.

      „Üks asi veel,” lisas Martinsson. „Seal pole mitte ainult laip kadunud. Külmruumi kanderaamile oli üks asi juurde tekkinud.”

      „Mis asi?”

      „Katkine relee.”

      Wallander polnud päris kindel, kas ta teadis täpselt, mis asi on relee. Peale selle, et sel oli midagi elektriga pistmist.

      „See ei olnud tavaline relee,” jätkas Martinsson, „vaid suur.”

      Wallander tundis, kuidas süda kiiremini lööma hakkas. Ta aimas juba vastust.

      „Kus sellist suurt releed kasutatakse?”

      „Alajaamades. Näiteks sellises, kus me Sonja Hökbergi surnukeha leidsime.”

      Wallander seisis hetke ja vaikis.

      Seos oli tekkinud.

      Kuid mitte niisugune, nagu ta oodanud oleks.

      12

      Martinsson istus kööginurgas ja ootas.

      Oli neljapäeva õhtu ja kell juba kümme saanud. Operatiivkeskusest, kuhu tulid kõik öised kõned, kostis nõrgalt raadio. Muidu oli kõik vaikne. Martinsson jõi teed ja näris kuivikut. Wallander istus jopet seljast võtmata tema vastu.

      „Kuidas ettekanne läks?”

      „Sa juba küsisid seda korra.”

      „Varem meeldis mulle ka avalikult esineda. Praegu ei tea, kas ma sellega hakkama saaksin.”

      „Kindlasti saaksid sa minust paremini hakkama. Aga kui sa just teada tahad, siis lugesin kokku üheksateist keskealist naist, kes mind hinge kinni pidades kuulasid, ehkki kui ma meie ühiskonnale vajaliku töö verisemate varjukülgede juurde jõudsin, tundsid nad end nähtavasti veidi ebamugavalt. Kõik olid väga meeldivad ja esitasid viisakaid ja mittemidagiütlevaid küsimusi, millele ma vastasin nii, et kahtlemata oleks ka politsei peadirektor rahule jäänud. Kas sellest piisab?”

      Martinsson noogutas, pühkis laua kuivikupurust puhtaks ja tõmbas oma märkmeploki lähemale.

      „Alustan algusest. Üheksa minutit enne üheksat heliseb meie operatiivkeskuses telefon. Valves olnud politseinik ühendab kõne edasi mulle, sest tegemist polnud operatiivväljasõiduga ja ta teab, et ma olen veel siin. Kui ma poleks siin olnud, oleks helistajal palutud homme hommikul uuesti helistada. Mehe nimi, kes helistas, oli Pålsson. Sture Pålsson. Tema ametinimetus jäi mul segaseks. Aga ta vastutab Lundi patoloogiaosakonna surnukuuri eest. Arvatavasti pole selle ametlik nimi enam surnukuur. Aga sa saad aru, mida ma mõtlen. Külmruum, kus laipasid hoitakse enne lahkamist või enne seda, kui matusebüroo need ära viib. Kella kaheksa paiku märkas Pålsson, et ühe külmkambri uks pole korralikult kinni. Kui ta sealt raami välja tõmbas, siis avastas ta, et laip on kadunud ja selle asemel on elektriline relee. Ta helistas valvurile, kes päeval tööl oli. Kellelegi, kelle nimi on Lyth. Too mees oli kindel, et kella kuue paiku, kui ta koju hakkas minema, oli surnukeha veel seal. Surnukeha on seega kadunud mingil ajal kella kuue ja kaheksa vahel. Surnukuuri tagaküljes on üks uks hoovi poole. Pålsson vaatas ukse üle ja avastas, et lukk on ära lõhutud. Ta helistas kohe Malmö politseisse. Kõik käis väga kähku. Politseipatrull tuli viieteistkümne minutiga kohale. Kui nad kuulsid, et kadunud surnukeha oli sinna saadetud Ystadist kohtuarstlikule uurimisele, käskisid nad Pålssonil meiega ühendust võtta. Seda ta ka tegi.”

      Martinsson pani kirjaploki käest.

      „Niisiis on see Malmö kolleegide asi,” jätkas ta. „Surnukeha üles otsida. Aga samas võib öelda, et asi puudutab ka meid.”

      Wallander mõtles hetke. Kogu olukord oli äärmiselt veider. Lisaks oli see ka ebameeldiv. Ta tundis, kuidas rahutus kogu aeg kasvas.

      „Eeldame, et Malmö kolleegid mõtlevad sõrmejälgede võtmise peale,” ütles ta. „Ma ei tea, milleks pidada surnukeha äraviimist. Võib-olla omavoli? Või hauarahu rikkumine? Aga on oht, et nad ei võta seda tõsiselt. Nyberg leidis vist alajaamast mõned sõrmejäljed?”

      1

      Kalles kaviar – Rootsis populaarne kalamarjamääre, mille tuubil on traditsiooniliselt heledapäise ja siniste silmadega poisi pilt. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)