Tulemüür. Henning Mankell

ärritust ja armukadedust. Siis astus ta kabinetist uuesti välja. Tegelikult oli tal endalgi vahel olnud mõte lehte tutvumiskuulutus panna või mõne tutvumisagentuuriga ühendust võtta. Aga ta oli selle alati kõrvale heitnud. Tundus, et ta on seesuguse alanduse jaoks liiga hea.

      Õues sattus ta tuuleiilide kätte. Ta istus autosse, käivitas mootori ja kuulatas mootorist kostvat kopsimist, mis läks aina hullemaks. Siis sõitis ta ridaelamu juurde, kus Sonja Hökberg koos oma vanematega elas. Martinssonilt saadud raportis oli kirjas, et Sonja Hökbergi isa tegeles „eraettevõtlusega”. Milles see seisnes, seda raportist ei selgunud. Wallander tuli autost välja. Väike aed oli kenasti korras. Ta helistas uksekella. Silmapilgu pärast avas keegi mees ukse. Wallander teadis kohe, et oli meest varem näinud. Nägude peale oli tal hea mälu. Ent ta ei teadnud, millal või kus. Ka uksel seisev mees oli Wallanderi ära tundnud.

      „Sina?” ütles ta. „Ma teadsin küll, et politsei tuleb. Aga mitte seda, et see oled sina.”

      Ta astus kõrvale ja Wallander astus sisse. Kuskil mängis televiisor. Ta ei teadnud ikka veel, kes see mees on.

      „Sa tunned mu arvatavasti ikka ära,” ütles Hökberg.

      „Jah,” vastas Wallander. „Aga ma pean tunnistama, et ei mäleta, mis asjaoludel me oleme kohtunud.”

      „Erik Hökberg?”

      Wallander püüdis meenutada.

      „Ja Sten Widén?”

      Wallanderile tuli meelde. Sten Widén ja tema hobusekasvatustalu Stjärnsundis. Ja Erik. Kunagi ammu ühendas neid kolme kirg ooperi vastu. Kõige tõsisem oli Steni huvi. Kuid Steni lapsepõlvesõber Erik oli mõnikord samuti kohal, kui nad plaatidelt Verdi oopereid kuulasid.

      „Ma mäletan,” ütles Wallander. „Aga tookord polnud su nimi ju Hökberg?”

      „Ma võtsin abielludes naise nime. Enne seda oli mu nimi Erik Eriksson.”

      Erik Hökberg oli suur mees. Riidepuu, mille ta Wallanderile ulatas, näis tema käes pisike. Wallander mäletas meest kõhnana. Nüüd oli ta tugevalt ülekaaluline. Sellepärast ei osanudki Wallander teda kuhugi paigutada.

      Wallander riputas jope puu peale ja astus Hökbergi järel elutuppa. Seal oli televiisor. Kuid hääl tuli kuskilt mujalt, teisest ruumist. Nad istusid. Wallander tundis kohmetust. Asjatoimetus, mille pärast ta tuli, oli raske.

      „See on lihtsalt kohutav, mis juhtus,” ütles Hökberg. „Ma ei saa aru, mis talle sisse läks.”

      „Kas ta pole varem kunagi vägivaldne olnud?”

      „Mitte kunagi.”

      „Sinu naine? Kas ta on kodus?”

      Hökberg oli kössi vajunud. Rasvavoltides näo taga aimas Wallander teist nägu, mida ta mäletas praeguseks kohutavalt kaugena tunduvatest aegadest.

      „Ta võttis Emili kaasa ja sõitis oma õe juurde Hööri. Ta ei jaksanud enam siin olla. Ajakirjanikud muudkui helistavad. Nad ei hooli mitte millestki. Kas või keset ööd, kui see neile sobib.”

      „Ma pean temaga ikkagi rääkima.”

      „Ma saan aru. Ma ütlesingi talle, et politsei tuleb kindlasti siia.”

      Wallander ei olnud kindel, kuidas jätkata.

      „Kindlasti te rääkisite sellest omavahel. Sina ja sinu naine?”

      „Ta ei saa sellest sugugi rohkem aru kui mina. See tuli täieliku šokina.”

      „Kas sul on Sonjaga head suhted?”

      „Meil ei ole kunagi mingeid probleeme olnud.”

      „Ja tema emal?”

      „Sama lugu. Nad tülitsesid mõnikord. Aga ainult igapäevaste asjade pärast. Kõik need aastad, mil ma teda olen tundnud, pole mingeid probleeme olnud.”

      Wallander kortsutas kulmu.

      „Mida sa sellega mõtled?”

      „Ma arvasin, et sa teadsid, et ta on mu kasutütar.”

      Uurimismaterjalides seda polnud. Kui oleks, siis oleks Wallander seda mäletanud.

      „Ruthi ja minu ühine laps on Emil,” jätkas Hökberg. „Sonja oli umbes kaheaastane, kui ma teda esimest korda nägin. Detsembris saab sellest juba seitseteist aastat. Mina ja Ruth kohtusime esimest korda ühel jõuluõhtusöögil.”

      „Kes Sonja pärisisa on?”

      „Tema nimi on Rolf. Tüdrukust pole ta kunagi hoolinud. Ruth ei olnud temaga abielus.”

      „Kas sa tead, kus ta praegu on?”

      „Rolf on juba mõni aasta surnud. Jõi ennast surnuks.”

      Wallander otsis taskust pliiatsit. Ta oli juba taibanud, et oli nii prillid kui ka märkmeploki maha unustanud. Klaaslaual oli ajalehevirn.

      „Kas ma võin siit tüki rebida?”

      „Kas politseil ei ole märkmike jaoks enam raha?”

      „Hea küsimus. Aga seekord unustasin ma selle ise maha.”

      Wallander võttis ühe lehe kirjutamisaluseks. Ta märkas, et see oli ingliskeelne finantsajaleht.

      „Kas tohib küsida, mis tööd sa teed?”

      Vastus üllatas Wallanderit.

      „Ma spekuleerin.”

      „Millega?”

      „Aktsiatega. Optsioonidega. Valuutadega. Peale selle teenin päris palju ka kihlvedudega. Põhiliselt Inglise kriket. Mõnikord natuke ka Ameerika jalgpalli.”

      „Sa siis panustad mängudele?”

      „Mitte hobustele. Aga võib vast öelda, et ka börs on omamoodi mäng.”

      „Teed sa seda siit, kodust?”

      Hökberg tõusis püsti ja andis Wallanderile märku kaasa tulla. Wallander jäi kõrvaltoa lävel seisma. Seal käis mitte üks televiisor, vaid tervelt kolm. Ekraanidel jooksid arvutulbad. Lisaks oli toas mitu arvutit ja printer. Seinal olid kellad, mis näitasid eri maailmajagude aega. Wallanderil tekkis tunne, nagu oleks ta lennujuhtimistorni sattunud.

      „Öeldakse, et uus tehnika on teinud maailma väiksemaks,” ütles Hökberg. „Selle üle võib vaielda. Aga pole mingit kahtlust, et minu maailm on selle asemel muutunud suuremaks. Ystadi äärelinna halvasti ehitatud ridaelamust saan ma osaleda kõikidel maailma turgudel. Saan olla ühenduses Londoni või Rooma kihlveokontoritega. Võin osta Hongkongi börsil optsioone ja müüa Jakartas Ameerika dollareid.”

      „On see tõesti nii lihtne?”

      „Mitte päris. Vaja on lubasid, sidemeid ja teadmisi. Aga siin, selles toas, asun ma maailma keskpunktis. Kellaajast sõltumata. Jõud ja haavatavus käivad käsikäes.”

      Nad läksid elutuppa tagasi.

      „Ma tahaksin Sonja tuba näha,” ütles Wallander.

      Hökberg juhatas ta trepist üles. Nad läksid mööda toast, mis Wallanderi oletuse järgi kuulus Emili-nimelisele poisile. Hökberg osutas ühele uksele.

      „Ma ootan all,” ütles ta. „Kui sul mind vaja ei ole.”

      „Ei, saan hakkama.”

      Hökbergi rasked sammud kadusid trepist alla. Wallander lükkas ukse lahti. Tuba oli kaldkatuse all, aken oli poolenisti lahti. Õhuke kardin liikus tasakesi tuule käes. Wallander seisis liikumatult ja vaatas ringi. Kogemustest teadis ta, et esmamulje on alati tähtis. Hilisem vaatlus võis paljastada draamasid, mis esialgu märkamatuks jäävad. Kuid esmamulje oli see, mille juurde ta alati tagasi pöördus.

      Selles toas elas inimene. Seda inimest ta otsiski. Voodi oli üles tehtud. Kõikjal oli roosasid ja lillelisi patju. Ühes seinas oli kõrge riiul, kus istus arvutul hulgal kaisukarusid. Kapiukse küljes oli peegel, põrandal paks vaip. Akna all seisis kirjutuslaud. Laud oli tühi. Wallander seisis tükk aega ukseavas ja silmitses tuba. Siin