Tulemüür. Henning Mankell

vaatas kella. Kakskümmend minutit üle üheteistkümne.

      „Peame selle pressikonverentsi ära, nagu otsustasime. Aga meil tuleb neile see uudis teatavaks teha. Ehkki me ei tahaks.”

      „Ma saan aru, et ma pean ise kohal olema,” ütles Lisa Holgersson.

      Wallander ei vastanud. Ta läks oma kabinetti. Pea tuikas. Iga kord, kui ta neelatas, tegi kurk valu.

      Ma peaksin voodis olema, mõtles ta. Mitte ringi jooksma ja taga ajama teismelisi tüdrukuid, kes taksojuhte tapavad.

      Ühest kirjutuslaua sahtlist leidis ta mõned pabertaskurätikud. Ta kuivatas end särgi alt. Tal oli palavik ja ta higistas. Siis helistas ta advokaat Lötbergile ja rääkis, mis oli juhtunud.

      „See on küll ootamatu,” ütles Lötberg, kui Wallander oli lõpetanud.

      „Ennekõike on see tõeliselt paha lugu,” vastas Wallander. „Kas saad mind millegagi aidata?”

      „Arvatavasti mitte. Me rääkisime sellest, mis edasi hakkab saama. Et ta peab kannatlik olema.”

      „Oli ta sellega nõus?”

      Lötberg mõtles enne vastamist järele.

      „Ausalt öeldes ma ei tea. Temaga oli raske kontakti saada. Pealtnäha paistis ta rahulik. Aga mida ta hinges võis tunda, seda ei oska ma arvata.”

      „Kas ta oma poisist midagi ei rääkinud? Kellestki, kelle külastust ta ootaks?”

      „Ei.”

      „Mitte midagi sellist?”

      „Ta küsis, kuidas Eva Perssoniga on.”

      Wallander mõtles.

      „Kas ta oma vanemate kohta midagi ei küsinud?”

      „Õigupoolest mitte.”

      Wallanderi meelest oli see kummaline. Sama kummaline, nagu oli olnud tüdruku tuba. Tunne, et Sonja Hökbergi juures on midagi imelikku, muutus aina tugevamaks.

      „Ma annan sulle loomulikult teada, kui ta peaks ühendust võtma,” ütles Lötberg.

      Nad lõpetasid kõne. Wallander nägi tüdruku tuba ikka veel silme ees. See oli lapse tuba, mõtles ta. Mitte tuba, kus elas üheksateistkümneaastane neiu. See oli kümneaastase tuba. Mingil hetkel on tuba ajas peatunud, Sonja on aga vanemaks saanud.

      Wallander ei mõistnud päris täpselt oma mõttekäiku. Aga ta teadis, et see oli oluline.

*

      Martinssonil kulus vähem kui pool tundi, et korraldada Eva Perssoni kohtumine Wallanderiga. Wallander sattus tüdrukut nähes hämmingusse. Too oli väikest kasvu ega paistnud vanem kui kaksteist. Ta vaatas tüdruku käsi ega suutnud ette kujutada, et need olid hoidnud nuga, mille ta jõuga teise inimese rindu lõi. Kuid ta leidis peagi, et miski tüdruku juures meenutas Sonja Hökbergi. Algul ei suutnud ta sarnasusele pihta saada. Siis ta mõistis, mis see oli.

      Silmad. Samasugune ükskõiksus.

      Martinsson oli nad omavahele jätnud. Kõige meelsamini oleks Wallander tahtnud, et ka Ann-Britt Höglund viibiks juures, kui ta Eva Perssoniga räägib. Ent Ann-Britt oli kuskil linnas ja püüdis Sonja Hökbergi otsimisaktsiooni võimalikult tõhusaks muuta.

      Eva Perssoni ema silmad olid punaseks nutetud. Wallanderil hakkas naisest otsekohe kahju. Tal tuli ahastus peale mõeldes, mida naine praegu läbi elab.

      Ta asus pikemalt keerutamata asja juurde.

      „Sonja on põgenenud. Tahan nüüd sinu käest küsida, kas sa tead, kuhu ta võis minna. Mõtle hoolega järele. Ja ma tahan, et sa ausalt vastaksid. Said aru?”

      Eva Persson noogutas.

      „Mis sa arvad, kuhu ta läks?”

      „Võib-olla koju? Kuhu tal mujale minna oleks?”

      Wallander ei jõudnud selgusele, kas tüdruk oli aus või ülbe. Ka peavalu tegi teda kärsitumaks.

      „Kui ta koju oleks läinud, siis oleksime ta juba kätte saanud,” ütles ta ja tõstis häält. Ema tõmbus oma toolil kössi.

      „Ma ei tea, kus ta on.”

      Wallander avas kirjaploki.

      „Kes tema sõbrad on? Kellega ta suhtleb? Kas ta tunneb kedagi, kellel on auto?”

      „Tavaliselt on ta koos minuga.”

      „Küllap on tal ka teisi sõpru.”

      „Kalle.”

      „Perekonnanimi?”

      „Ryss.”

      „Kas tema nimi on Kalle Ryss?”

      „Jah.”

      „Ma ei taha mingeid valesid kuulda. Kas said aru?”

      „Kurat, mida sa karjud? Neetud vanamees. See on tema nimi. Kalle Ryss.”

      Wallander oleks äärepealt plahvatanud. Talle ei meeldinud, kui teda vanameheks nimetati.

      „Kes ta on?”

      „Ta surfab. Enamasti on ta Austraalias. Aga praegu on ta kodus ja teeb oma isa juures tööd.”

      „Mis tööd?”

      „Neil on rauakauplus.”

      „Kalle on siis üks Sonja sõpradest?”

      „Nad olid vahepeal paar.”

      Wallander jätkas küsimuste esitamist. Kuid Eva Perssonile ei tulnud meelde kedagi teist, kellega Sonja Hökberg võiks ühendust võtta. Ta ei teadnud ka seda, kuhu Sonja võis minna. Viimase katsena saada mingitki vastust, mille abil edasi liikuda, pöördus Wallander Eva Perssoni ema poole.

      „Ma ei tunne teda,” ütles naine nii vaikselt, et Wallander pidi tema sõnade kuulmiseks lähemale kummarduma.

      „Te tundsite ju ometi oma tütre parimat sõbrannat?”

      „Ta ei meeldinud mulle.”

      Eva Persson pöördus välkkiirelt ja lõi oma ema näkku. Kõik toimus nii kiiresti, et Wallander ei jõudnud reageeridagi. Ema hakkas karjuma. Eva Persson jagas emale hoope ja ropendas. Wallander sai käest hammustada, aga teatud vaevaga õnnestus tal Eva Persson emast lahutada.

      „Vii see eit siit minema!” karjus Eva. „Ma ei taha teda näha!”

      Sel hetkel kaotas Wallander enesevalitsemise. Ta andis Eva Perssonile tugeva kõrvakiilu. See oli nii kõva, et tüdruk kukkus maha. Tuikava käega vaarus Wallander ruumist välja. Lisa Holgersson vaatas teda imestusega, kui mööda koridori lähemale kiirustas.

      „Mis siin toimub?”

      Wallander ei vastanud. Ta vaatas oma kätt. Antud hoobist oli käes põletav tunne.

      Kumbki neist ei pannud tähele varakult pressikonverentsile saabunud õhtulehe ajakirjanikku. Segadust ära kasutades oli ta väikese kaameraga märkamatult sündmuskohale liginenud. Ta tegi mitu pilti ja jättis meelde kõik, mida kuulis ja nägi. Pealkiri hakkas tal peas juba kuju võtma. Ta läks kiirel sammul valvelauda tagasi.

*

      Pooletunnise hilinemisega hakkas pressikonverents lõpuks peale. Lisa Holgersson lootis viimase minutini, et mõni politseipatrull leiab Sonja Hökbergi üles. Wallander, kellel polnud selle kohta mingeid illusioone, tahtis välja kuulutatud ajast kinni pidada. Osalt sellepärast, et tema meelest Lisa Holgersson eksis. Samavõrra aga külmetuse pärast, mis nüüd oli nähtavasti korralikult hoo sisse saanud.

      Lõpuks õnnestus tal ülemust veenda, et pole mingit põhjust enam viivitada. See teeks ajakirjanikud ainult närviliseks. Ees ootav oli niigi tülikas.

      „Mida sa tahad, et ma ütleksin?” küsis Lisa Holgersson, enne kui nad astusid sisse suurde nõupidamissaali, kus pressikonverentsi peeti.

      „Mitte midagi,” vastas Wallander. „Ma räägin ise. Aga ma tahan, et sa kohal oled.”

      Wallander läks WC-sse ja pesi nägu külma veega. Nõupidamissaali