Tulemüür. Henning Mankell

sellele ka Lundbergi tühi rahakott ja mobiiltelefon. Ainult nuga on veel puudu. Kumbki tüdrukutest ei eita oma tegu. Kumbki ei aja seda ka teise kaela. Arvan, et võime materjalid hiljemalt homme prokurörile üle anda. Kohtuarstlik ekspertiis pole muidugi veel valmis. Aga meie võime omalt poolt selle kohutava loo laias laastus juba praegu lõpetada.”

      Wallander jäi vait. Keegi ei öelnud midagi.

      „Miks nad seda tegid?” küsis lõpuks Lisa Holgersson. „See kõik tundub ju nii tohutult tarbetu.”

      Wallander noogutas. Ta oli lootnud, et keegi selle küsimuse esitab ja tal ei ole vaja seda endal sõnastada.

      „Sonja Hökberg on endas väga kindel,” ütles ta. „Mõlemal ülekuulamisel, kui seda viis läbi Martinsson ja ka siis, kui seda tegin mina. „Meil oli raha vaja.” Muud midagi.”

      „Mille jaoks?”

      Küsimus tuli Hanssonilt.

      „Seda me ei tea. Nad ei vasta sellele. Kui Hökbergi uskuda, siis ei teadnud nad seda isegi. Neil oli raha vaja. Mitte millegi erilise jaoks. Lihtsalt: raha.”

      Wallander silmitses laua ümber istujaid, enne kui jätkas.

      „Ma ei usu, et see on tõsi. Vähemalt Hökberg valetab. Selles olen ma veendunud. Eva Perssoniga ei ole ma veel rääkinud. Aga raha oli neil vaja mingil kindlal eesmärgil. Ma olen selles päris kindel. Peale selle on mul kahtlus, et Eva Persson tegutses Sonja Hökbergi käsul. Tema süüd see muidugi ei vähenda. Aga see annab teatud pildi nende omavahelistest suhetest.”

      „On sel mingit tähtsust?” küsis Ann-Britt Höglund. „Kas raha kavatseti kasutada riiete või millegi muu peale?”

      „Tegelikult mitte. Prokuröril on kuhjaga tõendeid, mille alusel Hökbergile süüdistus esitada. Mis Eva Perssonist saab, see ei sõltu, nagu juba öeldud, ainult meist.”

      „Nad pole politseile varasemast tuttavad,” ütles Martinsson. „Ma kontrollisin järele. Neist kummalgi pole ka koolis mingeid raskusi olnud.”

      Wallanderil oli taas tunne, et võib-olla olid nad täiesti valedel jälgedel. Või vähemalt valmis liiga vara kõrvale heitma võimaluse, et Lundbergi tapmisel oli hoopis mingi muu seletus. Aga kuna ta endiselt ei osanud seda tunnet sõnastada, siis ei öelnud ta midagi. Neil tuli veel palju tööd teha. Põhjus võis peituda rahaahnuses. Kuid põhjus võis olla ka hoopis milleski muus. Neil tuli jätkuvalt mitmele võimalusele mõelda.

      Telefon helises. Hansson vastas. Ta kuulas ja pani siis toru hargile.

      „See oli Nyberg. Nad leidsid noa.”

      Wallander noogutas ja lõi kausta enda ees laual kinni.

      „Meil tuleb loomulikult vanematega rääkida ja teha korralikud taustauuringud. Aga peamised materjalid prokuröri jaoks võime juba nüüd kokku panna.”

      Lisa Holgersson tõstis käe.

      „Me peame pressikonverentsi korraldama. Meedia käib meile peale. Sellise julma teo toime pannud kaks noort tüdrukut on ikka üsna haruldased.”

      Wallander vaatas Ann-Britt Höglundi poole. Naine raputas pead. Kahe viimase aasta jooksul oli ta sageli päästnud Wallanderi osalemast pressikonverentsil, mida too sugugi ei sallinud. Kuid seekord ta ei tahtnud. Wallander sai temast aru.

      „Ma võtan selle enda peale,” ütles ta. „Kas kellaaeg on juba paika pandud?”

      „Minu ettepanek oleks kell üks.”

      Wallander märkis selle kirjaplokki üles.

      Koosolek lõppes peagi. Tööülesanded jaotati laiali. Kõigil oli tunne, et selle uurimise lõpuleviimisega tuleb kiirustada. Kuritegu oli masendav. Keegi ei tahtnud sellega tegeleda rohkem kui just hädavajalik. Wallander pidi külastama Sonja Hökbergi kodu. Martinsson ja Ann-Britt Höglund pidid rääkima Eva Perssoni ja tema vanematega.

      Ruum jäi tühjaks. Wallander tundis, et külmetus hakkab endast tõsiselt märku andma. Kui hästi läheb, siis õnnestub mul mõnda ajakirjanikku nakatada, mõtles ta taskust pabertaskurätikut otsides.

      Koridoris kohtas ta kummisäärikutes ja paksus kombinesoonis Nybergi. Mehe juuksed olid turris ja ta oli pahas tujus.

      „Ma kuulsin, et te leidsite noa üles,” ütles Wallander.

      „Kommuunil pole sügiseseks koristuseks nähtavasti enam raha,” vastas Nyberg. „Pidime seal pea peal seisma ja lehtedes tuhnima. Aga lõpuks leidsime.”

      „Mis nuga see oli?”

      „Kööginuga. Päris pikk. Tüdruk lõi nähtavasti niisuguse jõuga, et noaots murdus vastu roiet. Teisest küljest oli nuga muidugi väga viletsa kvaliteediga ka.”

      Wallander raputas pead.

      „Seda ei suuda uskudagi,” ütles Nyberg. „Kas elu vastu pole enam mingit austust? Kui palju raha nad said?”

      „Me ei tea veel. Umbes kuussada krooni. Vaevalt, et seal palju rohkem oli.

      Lundberg oli just tööle tulnud. Tavaliselt polnud tal vahetust alustades kuigi palju raha kaasas.”

      Nyberg torises midagi vaikselt ja kadus. Wallander läks oma kabinetti. Seal jäi ta tegevusetult istuma. Kurk valutas. Ohates tegi ta toimiku lahti. Sonja Hökberg elas linna lääneosas. Ta kirjutas aadressi üles, tõusis püsti ja võttis jope. Telefon helises, kui ta oli juba koridori jõudnud. Ta läks tagasi. Helistajaks oli Linda. Taustal kuulis ta köögist kostvat kolistamist.

      „Ma kuulsin täna hommikul su teadet,” ütles tütar.

      „Täna hommikul?”

      „Ma ei olnud öösel kodus.”

      Wallanderil oli taipu mitte küsida, kus tüdruk öösel oli. Ta teadis väga hästi, et tütar võib selle peale vihastada ja toru hargile visata.

      „Mul polnud midagi tähtsat,” ütles ta. „Tahtsin lihtsalt kuulda, kuidas sul läheb.”

      „Hästi. Ja sul endal?”

      „Ma olen natuke külmetunud. Muidu on kõik nagu tavaliselt. Ma tahtsin küsida, kas tuled varsti külla.”

      „Ma ei jõua.”

      „Ma võin su sõidu kinni maksta.”

      „Ma ju ütlesin, et ma ei jõua. Asi ei ole rahas.”

      Wallander mõistis, et tal ei õnnestu tütart ümber veenda. Too oli sama jonnakas nagu ta isegi.

      „Kuidas sul tegelikult läheb?” küsis tütar uuesti. „Kas sa Baibaga ei suhtle enam üldse?”

      „See on juba ammu lõpetatud. Sa ju tead.”

      „Sulle pole see hea.”

      „Mida sa sellega mõtled?”

      „Sa tead, mida ma mõtlen. Isegi su hääl hakkab vinguvaks muutuma. Varem sa selline polnud.”

      „Ma ei vingu ju!”

      „Täpselt nagu nüüd. Aga mul on soovitus. Minu meelest peaksid sa kuhugi tutvumiskuulutuse panema.”

      „Tutvumiskuulutuse?”

      „Sa võid sealt kellegi leida. Muidu saab sinust üks vinguv taat, kes uurib, miks ma öösiti kodus pole.”

      Ta näeb mind läbi, mõtles Wallander. Otse läbi.

      „Sinu meelest peaksin ma siis lehte kuulutuse panema?”

      „Jah, või võtma ühendust mõne agentuuriga.”

      „Seda ei tee ma iial!”

      „Miks mitte?”

      „Ma ei usu sellesse.”

      „Miks?”

      „Ma ei tea.”

      „See oli kõigest soovitus. Mõtle selle peale. Ma pean nüüd tööle hakkama.”

      „Kus sa oled?”

      „Restoranis.