Tulemüür. Henning Mankell

läks koos Anderssoniga ühte autosse. Wallander jäi järsku üksi. Ta kükitas ja valgustas taskulambiga surnukeha. Riietest polnud midagi järele jäänud. Wallanderil tekkis järsku tunne, nagu vaataks ta muumiat. Või tuhat aastat turba sees lebanud keha. Kuid tegemist oli tänapäevase alajaamaga. Ta püüdis mõelda. Vool kadus umbes kella üheteistkümne ajal. Nüüd oli kell peaaegu üks. Kui pimenduse põhjustajaks oli see inimene, siis toimus see umbes kaks tundi tagasi.

      Wallander tõusis püsti. Taskulambi jättis ta tsementpõrandale. Mis oli juhtunud? Inimene läheb kõrvalise asukohaga alajaama ja tekitab lühiühenduse. Enesetapuga. Wallander tegi grimassi. See ei saanud nii lihtne olla. Juba hakkas kuhjuma küsimusi. Ta kummardus, võttis maast lambi ja vaatas ruumis ringi. Tal ei olnud praegu muud teha kui Nybergi oodata.

      Samal ajal tekitas miski temas rahutust. Ta lasi taskulambi valgusel üle mustaks põlenud keha libiseda. Ta ei osanud seda tunnet seletada. Ent ta oleks justkui tundnud ära midagi, mida enam olemas ei olnud.

      Ta läks välja ja uuris tugevat raudust. Mingeid lõhkumisjälgi ei suutnud ta sellel avastada. Uksel oli kaks tugevat lukku. Ta läks tuldud teed tagasi. Minnes püüdis ta astuda ainult sinna, kus maa oli puutumata. Tara juurde jõudes vaatas ta värava üle. See oli lahti murtud. Mida see tähendas? Värav on lahti murtud, rauduks aga avatud ilma jõudu kasutamata. Martinsson oli elektrimontööri autos. Hansson istus enda omas ja helistas. Wallander raputas vihmavee maha ja istus Martinssoni autosse. Mootor töötas, kojamehed käisid edasi-tagasi. Ta keeras soojendust tugevamaks. Kurk valutas. Ta pani raadio mängima, seal käis parajasti keset ööd erakorraline uudistesaade. Ta kuulas ja mõistis olukorra tõsidust.

      Neljandik Skånest oli ilma vooluta. Trelleborgist Kristianstadini oli pime. Haiglad kasutasid tagavarageneraatoreid, kuid mujal oli voolukatkestus täielik. Küsitleti ühte Sydkrafti juhti, kes teatas, et viga on leitud. Arvatavasti saadakse vool poole tunni jooksul tagasi. Ehkki teatud piirkonnad peavad kahjuks kauem ootama.

      Siin pole poole tunni pärast veel mingit voolu, mõtles Wallander. Ta kahtles ka, kas see intervjueeritav mees ikka teadis, mis oli juhtunud.

      Lisa Holgerssonile on vaja teatada, mõtles ta. Ta võttis Martinssoni mobiiltelefoni ja valis numbri. Võttis aega, enne kui ülemus vastas.

      „Wallander siin. Kas sa tead, et voolu ei ole?”

      „Voolukatkestus või? Ma magasin.”

      Wallander rääkis olulisemast. Lisa Holgersson oli hetkega täiesti ärkvel.

      „Kas sa tahad, et ma tulen sinna?”

      „Ma arvan, et sa peaksid Sydkraftiga ühendust võtma. Et nad aru saaksid, et nende voolukatkestusega kaasneb ka politseijuurdlus.”

      „Mis juhtus? Kas see on enesetapp?”

      „Ma ei tea.”

      „Võib see olla sabotaaž? Või terroriaktsioon?”

      „Praegu pole võimalik sellele vastata. Me ei saa midagi välistada.”

      „Ma helistan Sydkrafti. Hoia mind asjadega kursis.”

      Wallander lõpetas kõne. Hansson tuli jooksuga läbi vihma. Wallander avas ukse.

      „Nyberg on teel. Kuidas seal sees oli?”

      „Midagi pole enam alles. Nägu pole olemas.”

      Hansson ei vastanud. Ta kadus läbi vihma oma auto poole.

      Kakskümmend minutit hiljem nägi Wallander tahavaatepeeglis Nybergi auto tulesid. Ta läks välja Nybergile vastu. Nybergi näost paistis väsimus.

      „Mis on juhtunud? Hanssoni jutust ei saanud nagu tavaliselt midagi aru.”

      „Seal sees on surnud inimene. Surnuks põlenud. Alles pole enam midagi.”

      Nyberg vaatas ringi.

      „See on tavaline, kui kõrgepinge inimese surnuks põletab. Kas sellepärast ongi igal pool pime?”

      „Arvatavasti küll.”

      „Kas see tähendab nüüd, et pool Skånet ootab, millal ma oma tööga valmis saan? Et voolu tagasi saaks?”

      „Kui see nii ka on, siis ei saa me seda arvesse võtta. Aga ma usun, et nad saavad voolu tagasi. Siin võib-olla küll mitte.”

      „Me elame haavatavas ühiskonnas,” ütles Nyberg ja hakkas temaga kaasa tulnud tehnikule korraldusi jagama.

      Erik Hökberg ütles sama, mõtles Wallander. Et me elame haavatavas ühiskonnas. Tema arvutid on pimedad. Kui ta nüüd keset ööd peaks raha teenimiseks arvuteid klõbistama.

      Nyberg töötas kiiresti ja efektiivselt. Peagi olid prožektorid paika pandud ja müriseva generaatoriga ühendatud. Martinsson ja Wallander istusid autos. Martinsson lehitses oma märkmeid.

      „Anderssonile helistas valves olnud dispetšer Ågren. Nad tegid kindlaks, et voolukatkestus tekkis siin. Andersson elab Svartes. Kohale jõudmiseks kulus tal kakskümmend minutit. Ta avastas kohe, et värav on lahti murtud. Rauduks seevastu oli võtmega lukust lahti keeratud. Kui ta sisse vaatas, siis ta nägi, mis oli juhtunud.”

      „Pani ta veel midagi muud tähele?”

      „Siin polnud kedagi, kui ta siia jõudis, ja keegi ei tulnud talle ka tee peal vastu.”

      Wallander mõtles.

      „Meil tuleb võtmete asjus selgust saada,” ütles ta.

      Andersson rääkis parajasti Ågreniga, kui Wallander tema autosse istus. Ta lõpetas kohe jutu.

      „Ma saan aru, et olete vapustatud,” ütles Wallander.

      „Ma pole midagi sellist varem näinud. Mis siin ometi toimus?”

      „Seda me veel ei tea. Kui te tulite, oli värav niisiis lahti murtud, aga rauduks irvakil ja ilma sissemurdmisjälgedeta. Kuidas te seda seletate?”

      „Ei seletagi kuidagi.”

      „Kellel veel võtmed on?”

      „Ühel teisel montööril, Mobergil. Ta elab Ystadis. Siis on võtmed loomulikult peakontoril. Kontroll on väga range.”

      „Aga keegi oli luku lahti keeranud?”

      „Tundub nii.”

      „Ma oletan, et neid võtmeid pole võimalik kopeerida?”

      „Lukud on valmistatud USA-s. Öeldakse, et neid ei saa valevõtmega avada.”

      „Mis on Mobergi eesnimi?”

      „Lars.”

      „Kas keegi võis ukse lahti unustada?”

      Andersson raputas pead.

      „See tähendaks kohest vallandamist. Kontroll on karm. Turvalisuse pärast loomulikult. Ja viimastel aastatel on seda veelgi karmimaks muudetud.”

      Wallanderil esialgu rohkem küsimusi ei olnud.

      „Kõige parem, kui te ootate siin,” sõnas ta. „Juhuks, kui meil on vaja veel midagi küsida. Veel tahaksin, et te helistate Lars Mobergile.”

      „Miks?”

      „Paluge tal näiteks kontrollida, kas tema võtmed on alles. Need siinse ukse omad.”

      Wallander astus autost välja. Vihm oli nüüd natuke järele andnud. Jutuajamine Anderssoniga oli tema rahutust ainult suurendanud. Muidugi võis olla vaid juhus, et inimene, kes ennast tappa tahtis, valis selleks siinse alajaama. Ent paljugi rääkis sellele vastu. Eriti asjaolu, et rauduks oli võtmetega avatud. Wallander mõistis, et kõik viitab hoopis teise suunda: keegi oli tapetud. Ja seejärel heidetud pinge all olevatele juhtmetele, et tegelikke sündmusi varjata.

      Wallander astus prožektorivalgusesse. Fotograaf oli pildistamise ja filmimise hetk tagasi lõpetanud. Nyberg põlvitas surnukeha kõrval. Ta porises ärritatult, kui Wallander kogemata valguse ette jäi.

      „Mis sa ütled?”

      „Et arstil paistab kohalejõudmine kohutavalt palju aega võtvat. Mul tuleb