Tulemüür. Henning Mankell

võtsime ühe õlle.”

      „Eva Persson on ju kõigest neljateistkümneaastane?”

      „Ta paistab vanem välja.”

      „Mis edasi sai?”

      „Võtsime veel ühed õlled.”

      „Ja pärast seda?”

      „Tellisime takso. Sa ju tead seda kõike? Miks sa küsid?”

      „Te olite niisiis otsustanud taksojuhti rünnata?”

      „Meil oli raha vaja.”

      „Mille jaoks?”

      „Ei millegi erilise jaoks.”

      „Teil oli raha vaja. Aga teil ei olnud seda millegi erilise jaoks vaja? Kas nii?”

      „Jah.”

      Ei, see pole tõsi, mõtles Wallander kiiresti. Ta oli märganud tüdruku juures kerget ebakindlust. See tegi ta otsekohe valvsaks.

      „Raha on tavaliselt ikka mingi kindla asja jaoks vaja.”

      „Meil ei olnud.”

      Oli küll, mõtles Wallander. Aga ta otsustas selle küsimuse esialgu kõrvale jätta.

      „Kust teil tuli mõte taksojuhti rünnata?”

      „Me rääkisime sellest.”

      „Restoranis?”

      „Jah.”

      „Varem te sellest polnud rääkinud?”

      „Miks me oleksime pidanud?”

      Lötberg istus ja silmitses oma käsi.

      „Kui ma püüaksin su jutu kokku võtta, siis ei olnud te enne restorani minemist ja õlle joomist otsustanud taksojuhti rünnata. Kumma idee see oli?”

      „Minu.”

      „Ja Eva ei vaielnud vastu?”

      „Ei.”

      Ei pea paika, mõtles Wallander. Ta valetab, aga ta valetab hästi.

      „Te tellisite restoranis takso. Siis istusite ja ootasite, kuni see kohale jõudis. Kas oli nii?”

      „Jah.”

      „Aga kust te haamri saite? Ja noa? Kui te seda varem polnud plaaninud?”

      Sonja Hökberg vaatas Wallanderile otse silma. Tema pilk ei vääratanud.

      „Mul on haamer alati käekotis. Eva kannab nuga kaasas.”

      „Miks?”

      „Ei või iial teada, mis juhtuda võib.”

      „Mida sa sellega mõtled?”

      „Tänavad on hulle täis. Ennast peab suutma kaitsta.”

      „Sul on siis alati haamer kaasas?”

      „Jah.”

      „Kas sa oled seda ka varem mõnikord kasutanud?”

      Advokaat võpatas.

      „See küsimus pole vast relevantne.”

      „Mis see tähendab?” küsis Sonja Hökberg.

      „Relevantne? Et küsimus ei puutu siia.”

      „Ma võin vastata küll. Ei, ma ei ole seda kasutanud. Aga Eva lõi ükskord ühele poisile noaga kätte. Kui kutt teda käperdama hakkas.”

      Wallanderil käis üks mõte peast läbi. Ta kaldus senisest liinist kõrvale.

      „Kas te kohtusite kellegagi seal restoranis? Oli teil kellegagi kohtumine kokku lepitud?”

      „Ei tea, kellega?”

      „Seda peaksid sina ise teadma.”

      „Ei.”

      „Seal polnud näiteks poisse, kellega te pidite kokku saama?”

      „Ei.”

      „Kas sul siis oma poissi ei ole?”

      „Ei.”

      See vastus tuli liiga kiiresti, mõtles Wallander. Liiga kiiresti. Ta jättis selle meelde.

      „Takso jõudis kohale ja te läksite välja.”

      „Jah.”

      „Mis te edasi tegite?”

      „Mida taksos ikka tehakse? Öeldakse, kuhu tahad sõita.”

      „Ja te ütlesite, et tahate sõita Rydsgårdi? Miks just sinna?”

      „Ma ei tea. See oli juhus. Midagi me pidime ju ütlema.”

      „Eva istus ette ja sina tagaistmele. Kas te olite selle juba varem kokku leppinud?”

      „See oligi meie plaan.”

      „Mis plaan?”

      „Et öelda taadile, et ta peatuks, sest Eva tahtis tagaistmele tulla. Ja siis pidime teda ründama.”

      „Te olite niisiis juba varem kokku leppinud, et kasutate relva?”

      „Mitte siis, kui taksojuht oleks noor olnud.”

      „Mis te siis oleksite teinud?”

      „Siis oleksime seeliku üles tõmmanud, ettepaneku teinud ja ta sellega peatuma pannud.”

      Wallander märkas, et ta oli higistama hakanud. Tüdruku häirimatu nutikus oli tema jaoks piinav.

      „Mis ettepaneku?”

      „Mis sa ise arvad?”

      „Kavatsesite teda seksiga ahvatleda?”

      „On alles kuradi lause!”

      Lötberg kummardus kiiresti ettepoole.

      „Sa ei pea nii palju vanduma.”

      Sonja Hökberg vaatas oma advokaati.

      „Ma vannun täpselt nii palju, nagu ise tahan.”

      Lötberg tõmbus tagasi. Wallander otsustas kiires tempos jätkata.

      „Aga juhtus nii, et taksojuht oli vanem mees. Te saite ta peatuma. Mis edasi juhtus?”

      „Ma lõin teda pähe. Eva torkas noaga.”

      „Mitu korda sa teda lõid?”

      „Ma ei tea. Mõned korrad. Ma ei lugenud.”

      „Kas sa ei kartnud, et ta sureb?”

      „Meil oli ju raha vaja.”

      „Ma ei küsinud seda. Ma küsisin, kas sa andsid endale aru, et ta võib surra.”

      Sonja Hökberg kehitas õlgu. Wallander ootas, kuid tüdruk ei öelnud rohkem midagi. Wallander tundis, et ei jaksa seda küsimust sel hetkel enam korrata.

      „Sa ütled, et teil oli raha vaja. Mille jaoks?”

      Nüüd märkas ta seda jälle. Kerget ebakindluse virvendust, enne kui tüdruk vastas.

      „Ei millegi erilise jaoks, ma ju ütlesin.”

      „Mis te edasi tegite?”

      „Me võtsime rahakoti, mobiili ja läksime koju.”

      „Mis rahakotist sai?”

      „Jagasime raha pooleks. Eva viskas rahakoti minema.”

      Wallander lehitses Martinssoni pabereid. Johan Lundbergil oli rahakotis umbes kuussada krooni. Rahakott leiti Eva Perssoni kirjelduste järgi prügikastist. Mobiiltelefoni võttis Sonja Hökberg endale. See leiti tema kodust.

      Wallander vajutas magnetofoni kinni. Sonja Hökberg jälgis pilguga tema liigutusi.

      „Kas ma võin nüüd koju minna?”

      „Ei,” ütles Wallander. „Sa oled üheksateist aastat vana. See tähendab, et sa oled kriminaalvastutusealine. Sa oled toime pannud raske kuriteo. Sind võetakse vahi alla.”

      „Mida