Salaring: Riitus. L. J. Smith

ei pööranud silmi maanteelt. „Sellest ajast, kui ma siinkandis sõitsin, on möödas palju aastaid, Cassie. See on ainus tee, mida ma tunnen.”

      „Aga kui sa pööraksid siit Salemi peale…” Cassie vaatas, kuidas harutee seljataha jäi. „Või siis mitte,” jätkas ta. Kõikvõimalikest Massachusettsi osariigi paikadest oli Salem ainus, mida ta oleks tahtnud näha. Linna õudustäratav ajalugu haakus hästi tema praeguse meeleoluga. „Seal põletati tuleriidal nõidasid, eks ole?” ütles ta. „Kas New Salem sai nime samamoodi? Sest ka seal põletati nõidasid?”

      „Kedagi ei põletatud; nad poodi üles. Ja tegu polnud nõidadega. Need olid süütud inimesed, keda naabrid ei sallinud.” Ema hääl oli väsinud ja kannatlik. „Pealegi oli Salem koloniaalajastul tavaline nimi; see tuleneb sõnast „Jeruusalemm”.”

      Kaart Cassie silme ees oli ebamäärane. „Huvitav, kus see linn ikkagi on? Seda pole isegi kaardile kantud,” lausus ta.

      Ema ei vastanud kohe. „Tegu on väikelinnaga; kaartidelt on seda raske leida. Tegelikult paikneb see saarel.”

      „Saarel?”

      „Ära muretse. Maismaale viib sild.”

      Aga Cassie peas keerles üksainus mõte: saarel. Ma hakkan elama saarel. Linnas, mida pole isegi kaardile kantud.

      Harutee oli tähistamata. Kui proua Blake oli sellele pööranud ja üle silla sõitnud, olidki nad saarel. Cassie oli arvanud, et saar on imepisike, aga kui ta nägi, et oli eksinud, läks tema tuju paremaks. Paigas, mis oli tõenäoliselt linna keskus, leidus tavalisi kauplusi, mitte ainult turistidele mõeldud suveniiripoode. Silma torkas sõõrikukohvik sildiga „Dunkin’ Donuts” ja pannkoogimaja, millel oli lisaks kirjale „Rahvusvaheline Pannkoogimaja” veel teade AVAME VARSTI. Maja ees tantsis hiiglaslikus pannkoogikostüümis tegelane.

      Cassie tundis, et kramp kõhus annab järele. Linn, kus tantsib pannkook, ei saa olla üdini halb.

      Aga ema pööras järgmisele haruteele, mis tõusis mäkke, ja kui linn oli selja taha jäänud, muutus maastik järjest üksildasemaks.

      Cassie mõistis, et nende sihtpunktiks on neeme tipp. Kaugusest paistsid rannajärsakule ehitatud majad, mille akendelt peegeldus punane päike. Hoonetele lähemale jõudes tundis ta, et teda haarab rahutus, seejärel tuli ärevus ja viimaks halvav paanika.

      Majad olid vanad. Hirmuäratavalt vanad, aga mitte omapärased või stiilselt vanad, vaid igivanad. Ehkki mõnda neist oli korralikult remonditud, tekkis ülejäänuid vaadates hirm, et palkseinad võivad saepuru õhku paisates iga hetk kolinal kokku kukkuda.

      Armas jumal, palun tee nii, et vanaema elaks selles majas, mõtles Cassie, pilk naelutatud kenale kollasele elamule, millel oli mitu torni ja eenduvad aknad. Aga ema ei aeglustanud sõitu ja auto möödus majast. Ning järgmisest ja ülejärgmisest.

      Viimaks oli alles jäänud üksainus maja päris rannajärsaku tipus ja just selle poole olidki nad teel. Meeleheitel Cassie põrnitses ainiti seda lähenevat hoonet. See oli tagurpidi pööratud paksu T-tähe kujuga, esitiib maantee poole ja tagatiib sirgelt taha sirutatud. Kui auto maja esiküljele lähemale jõudis, märkas Cassie, et tagatiib on teistsugune kui esitiib. Tagatiival oli järsk längus katus ja väikesed ebaühtlaselt paiknevad aknad, mille sisse olid surutud pisikesed rombikujulised klaasid. Majaosa polnud isegi üle värvitud; seda kattis päevinäinud hall laudvooderdis.

      Hoone esikülge oli värvitud… kunagi ammu. Vana värv oli seinalt rullis ribadena kooruma hakanud. Mõlemad korstnad olid viltu vajunud ja jätsid varisemisohtliku mulje, pealegi ähvardas kogu kividega kaetud katus kokku kukkuda. Esikülje aknad paiknesid küll korrapäraselt, aga nägid välja, nagu poleks neid iial pestud.

      Cassie jõllitas sõnatult maja. Nii masendavat vaatepilti polnud ta näinud kogu senise elu jooksul. See ei saanud olla õige maja.

      „Sedasi,” lausus ema võltsi rõõmsameelsusega ja pööras kruusasele sissesõiduteele. „Siin ta ongi – maja, kus ma üles kasvasin. Me oleme kodus.”

      Cassie oli tumm. Tema sisemuses paisus järjest suuremaks õuduse, raevu ja pahameelega täidetud mull, mis ähvardas iga hetk lõhkeda.

      NELJAS PEATÜKK

      Ema vadistas teeseldud elevusega edasi, aga Cassie kuulis vaid üksikuid lausekatkeid. „…originaaltiib on tegelikult revolutsioonieelne, pooleteistkorruseline… esitiib on georgiaanlik, revolutsioonijärgne juurdeehitus…”

      Tema jutul ei tulnud ega tulnud lõppu. Cassie rebis autoukse lahti, et majast lõpuks ometi täielik ülevaade saada. Mida rohkem ta nägi, seda hullemas seisukorras paistis hoone olevat.

      Ema rääkis välisukse kohal asuvast risttalast, ta kiirustas ja hingeldas. „…täisnurkne, mitte kaarekujuline aken, neid hakati uste kohale paigaldama hiljem…”

      „Ma vihkan seda!” karjatas Cassie teda katkestades, hääl neid ümbritsevas vaikuses ehmatavalt valju. Ta ei pidanud silmas risttala või mis iganes see oli. „Ma vihkan seda!” hüüdis ta uuesti ja veelgi kirglikumalt. Ema ta selja taga jäi vait, aga Cassie ei keeranud end ringi; ta värises üle kogu keha ja põrnitses hoonet, pesemata akende rida, lohkuvajunud räästarenne ja kogu seda koletislikult kössi vajunud õudustäratavat majamassi. „See on kõige koledam asi, mida ma elus näinud olen, ja ma vihkan seda maja. Ma tahan koju. Ma tahan koju!”

      Kui ta end ümber pööras, nägi ta, et ema nägu oli kahvatu ja silmad kohkunud, ning ta puhkes nutma.

      „Oh, Cassie.” Proua Blake sirutas talle üle auto vinüülkatuse käe. „Cassie, kullake.” Ka ema silmis olid pisarad, aga kui ta maja poole vaatas, tekkis tema näole ilme, mis Cassiet jahmatas. Ema pilgus segunesid vihkamine ja hirm, mis näisid olevat sama kirglikud nagu Cassie tunded.

      „Kallis Cassie, kuula mind ära,” lausus ema. „Kui sa tõesti ei taha jääda…”

      Ema ei lõpetanud lauset. Ikka veel nutva Cassie selja tagant kostis kolksatus. Pea hääle suunas pööranud, nägi ta, et välisuks oli avanenud. Uksel seisis vana hallipäine naine, kes toetus kepile.

      Cassie pöördus uuesti ema poole. „Emps?” küsis ta anuva häälega.

      Aga ema vaatas üksisilmi ukse suunas. Ja pikkamööda ilmus tema näole tuima alistumise ilme. Kui ta uuesti Cassie poole pöördus, oli ebakindlusest märku andev võlts lõbusus tema hääles tagasi.

      „Saa tuttavaks, kullake, see on sinu vanaema,” ütles ta. „Ärme lase tal oodata.”

      „Emme…” sosistas Cassie. See oli viimane meeleheitlik palve. Aga ema silmad olid ilmetud ja läbitungimatud.

      „Lähme, Cassie,” lausus ta.

      Cassiele tuli hullumeelne mõte, et ta viskub autoistmele, lukustab uksed ja jääb ootama, kuni keegi tuleb ja ta päästab. Aga äkitselt näis ka teda tabavat samasugune ränga kurnatuse seisund, mis oli enda võimusesse haaranud ema. Nad olid siin. Seda fakti ei saanud olematuks muuta. Ta lõi autoukse kinni ja sammus vaikides ema järel maja poole.

      Lävel seisev naine oli muldvana. Vähemalt piisavalt vana, et olla tema vanavanaema. Cassie püüdis tabada mõnd märki, mis oleks viidanud naise sarnasusele emaga, aga ei leidnud ühtki.

      „Saa tuttavaks, Cassie, see on su vanaema Howard.”

      Cassie pomises midagi ebamäärast. Vana naine astus kepile toetudes sammu ettepoole ja suunas sügavatest silmakoobastest pilgu Cassie näole. Samal hetkel välgatas Cassie peas veider mõte: ta lükkab mu ahju. Aga siis tundis ta, et tema ümber on käed ja teda kallistatakse üllatavalt tugevasti. Ta tõstis automaatselt käed, et vastu kallistada.

      Vanaema tõmbus eemale ja jäi teda pingsalt silmitsema. „Cassie! Lõpuks ometi. Pärast kõiki neid aastaid.” Cassie ebamugavustunne kasvas, sest vanaema ainitises pilgus näisid segunevat metsik mure ja ärev lootus. „Lõpuks ometi,” sosistas ta veel kord, justkui räägiks iseendaga.

      „Mul on hea