Salaring: Riitus. L. J. Smith

Tundus, et too ei märganudki tema kohmetust ja mannetust. Isegi kui ta oli imetlusega harjunud, mis vahet seal oli? Poiss oli armas, ja kui neid koolilinnakus koos nähakse, paraneb kindlasti ka tema maine.

      „See oleks tore,” lausus ta, soovides, et oleks välja mõelnud mõne teise omadussõna. „Võib-olla… võib-olla lõuna ajal…”

      Ja siis langes talle vari. Või vähemalt tundus nii. Igatahes tajus Cassie järsku kellegi juuresolekut, juuresolekut, mis muutis tema hääle ilmetuks, sundis vaikima ja pärani silmadega üles vaatama.

      Tema kõrval seisis tüdruk ja nii vapustavat välimust nägi Cassie esmakordselt. Tütarlaps oli suur ja kaunis, ühtaegu pikka kasvu ja vormikas. Tal oli süsimust juuksepahmakas ja tema kahvatust nahast kiirgas enesekindlust ning jõudu.

      „Tere, Jeffrey,” ütles tüdruk. Tema vanust arvestades oli hääl liiga madal; see vibreeris ja kõlas kähedalt.

      „Faye.” Erinevalt tüdruku häälest ei reetnud Jeffrey hääl vähimatki huvi. „Tšau.”

      Poisile lähemale kummardunud, toetas tüdruk käe tema tooli seljatoele ning Cassie tundis pead pööritama panevat parfüümilõhna. „Suvevaheajal polnud sind eriti näha,” nentis tüdruk. „Kus sa olid?”

      „Igal pool,” vastas Jeffrey muretult. Aga tema naeratus oli võlts ja keha pingul.

      „Sa ei tohiks end sedasi ära peita. Paha poiss.” Faye kallutas end veelgi lähemale. Seljas oli tal õlgu paljastav topp – mõlemad õlad olid katmata. Täpselt Jeffrey silmade kohale jäid tema paljad õlad. Aga hoopis tüdruku nägu oli see, millelt Cassie ei suutnud pilku pöörata. See oli sensuaalne, mossis suu ja ebatavaliste meekarva silmadega. Nendest näis kiirgavat kummalist kuldset valgust. „Muide, Capris on sel nädalal uus õudukas,” jätkas tüdruk. „Sa ei kujuta ette, Jeffrey, kui hirmsasti mulle õudukad meeldivad.”

      „Mind jätavad külmaks,” lausus Jeffrey.

      Faye kihistas naerda ja tema tämber oli sügav, irriteeriv. „Võib-olla pole sa neid vaadanud õige tüdrukuga,” sosistas ta. „Teatud tingimustel… võivad nad olla vägagi… stimuleerivad.”

      Cassie tundis, et põsed löövad kohmetusest hõõguma, taipamata, miks. Jeffrey niisutas huuli ja näis olevat võlutud, aga ühtlasi hirmul. Nagu küülik puuris.

      „Ma pidin nädalalõpul Sallyga Gloucesteri sõitma…” alustas poiss pingutatult.

      „Sellisel juhul pead ütlema Sallyle, et… midagi tuli vahele,” teatas Faye teda pilguga õgides. „Sa võid laupäeva õhtul kell seitse mulle järele tulla.”

      „Faye, ma…”

      „Ja hilineda ei tohi, selge? Ma vihkan poisse, kes ei tunne kella.”

      Kogu selle aja jooksul polnud mustajuukseline tütarlaps kordagi Cassie poole vaadanud. Aga end sirgu ajades ja minema hakates ta tegi seda. Pilk, mille ta Cassiele heitis, oli kaval ja salatsev, justkui oleks ta kogu aeg teadnud, et Cassie kuuleb nende juttu. Seejärel keeras tüdruk end taas Jeffrey poole.

      „Ah jaa, ma unustasin mainida,” alustas ta loiult kätt viibutades ja pikki punaseks lakitud küüsi demonstreerides, „tema elab samuti Crowhaven Roadil.”

      Jeffrey suu vajus lahti. Viivu Cassiet šokeeritult ja põlglikult põrnitsenud, keeras ta end kärmelt ringi ja suunas pilgu ettepoole. Faye kõndis minema ja pugistas viimasesse pinki istudes naerda.

      Mis siin ometi toimub, mõtles Cassie jahmunult. Mis tähtsust sellel on, kus ta elab? Ainus, mida ta vapustava naeratusega Jeffreyst nüüd nägi, oli tema kangeks tõmbunud selg.

      Rohkem polnud tal aega mõelda, sest pidi kuulama õpetajat. Õpetaja oli hallineva habeme ja prillidega leebeilmeline mees. Ta tutvustas end, tema nimi oli härra Humphries.

      „Kuna te ei saanud end pika suvevaheaja jooksul väljendada, annan ma nüüd teile selleks võimaluse,” ütles õpetaja. „Ma tahan, et te kirjutaksite luuletuse, kohe praegu, spontaanselt. Hiljem loeme mõned ette. Luuletus võib olla ükskõik millest, aga kui teil on raske teemat valida, kirjutage oma unistustest.”

      Klassi läbis ohe, mis vähehaaval sumbus vaikusse ja pastakanärimisse. Cassie kummardus peksleva südamega märkmiku kohale. Tema mõtetesse tungis ähmane mälestus eelmise nädala unenäost, milles ema ja vanaema olid seisnud tema voodi ees. Aga ta ei tahtnud kirjutada sellest. Ta tahtis kirjutada temast.

      1

      William Shakespeare, „Macbeth” – tõlkinud Jaan Kross.