Salaring: Riitus. L. J. Smith

Kuna ema raputas pead, tundis Cassie, et peab jätkama ja kõik tunded sõnadelaviini alla matma. „Mulle polegi palju uusi koolirõivaid tarvis…”

      „Cassie, mul on kohutavalt kahju. Palun püüa mind mõista, kullake, ja käituda nagu täiskasvanu. Ma tean, et sa hakkad sõpradest puudust tundma. Aga meil tuleb selle olukorraga hakkama saada.” Ema pilk oli suunatud aknale, justkui oleks tal raske Cassiele otsa vaadata.

      Cassie seisis sõnatuna. „Emps, mida sa tahad öelda?”

      „Seda, et me ei lähe koju, või vähemalt mitte tagasi Resedasse. Me kolime minu koju sinu vanaema juurde. Ta vajab meid. Ja jäämegi sinna elama.”

      Cassie tundis, et teda halvas tuimus. Küsimusel, mille ta suutis kuuldavale tuua, polnud tegelikult mingit tähtsust. „Kus see „seal” on? Kus mu vanaema õieti elab?”

      Ema keeras esimest korda aknale selja. Cassie polnud kunagi märganud, et tema silmad on nii tumedad ja suured.

      „New Salemis,” vastas ema kähku. „Selle linna nimi on New Salem.”

      Mitu tundi hiljem istus Cassie ikka veel akna all ja põrnitses midagi nägemata ühte punkti. Abitud ja kasutud mõtted kihutasid ringiratast.

      Ma jään siia… jäängi Uus-Inglismaale…

      Teda läbis elektrivool. See noormees. Ma tean, et me kohtume, kinnitas miski tema sisemuses rõõmsa häälega. Aga ühele häälele lisandus peagi terve hulk teisi ja kõik rääkisid korraga.

      Tuleb siia jääda. Mitte koju tagasi minna. Aga mida annab sulle teadmine, et poiss on samuti kusagil Massachusettsi osariigis? Sa ei tea tema nime ega aadressi. Sa ei leia teda iial üles.

      Aga meeleheitest hoolimata tundus talle, et kohtumisvõimalus on siiski olemas. Ja kõige sügavamal peidus olev hääl, seesama, mis esimesena rõõmustas, sosistas talle: Rohkem kui võimalus. See on su saatus.

      Saatus! pilkasid teised hääled. Sa oled naeruväärne! Su saatus on minna gümnaasiumi kümnendasse klassi Uus-Inglismaal ja ongi kõik. Kooli, kus sa kedagi ei tunne. Kus sa oled üksi.

      Üksi, üksi, üksi, nõustusid kõik ülejäänud hääled.

      Maadligi surutud sügav sisehääl haihtus. Cassie tundis, kuidas lootus, et ta punaste juustega poissi veel kord näha saab, triivis järjest kaugemale. Alles jäi vaid meeleheide.

      Ma ei saa isegi vanade sõpradega hüvasti jätta, mõtles ta. Cassie oli palunud, et ema lubaks tal kas või korraks koju sõita, lihtsalt hüvasti jätma. Aga proua Blake oli väitnud, et neil pole praegu kojusõiduks aega ega raha. Tagasilennu piletite raha pidi lennufirma neile hiljem siiski hüvitama. Ema sõbranna oli lubanud kõik nende asjad Cassie vanaema aadressile saata.

      „Kui sa korraks koju lähed,” oli ema leebelt öelnud, „on sul lahkudes veelgi valusam. Praegu pöörad päevapealt uue lehekülje. Ja sõpradega kohtud juba järgmisel suvel.”

      Järgmisel suvel? Järgmine suvi oli saja aasta kaugusel. Cassie mõtles sõpradele: heasüdamlikule Bethile ja vaiksele Cloverile ning nende klassi tarkpeale Miriamile. Uje ja unelev Cassie oli nende pundi neljas liige. Võib-olla ei kuulunud nad just klassi ägedaimate tüdrukute hulka, aga neil oli koos lahe ja sõbrannad olid nad juba algkoolist saadik. Kuidas ta küll nendeta järgmise suveni hakkama saab?

      Aga ema hääl oli olnud nii tasane ja hajameelne ning ebamäärane pilk toas nii murelikult ringi rännanud, et Cassiel polnud südant mässata ja märatseda, ehkki oleks tahtnud seda teha.

      Tõtt-öelda valdas teda viivuks soov minna ema juurde ja teda kallistades kinnitada, et kõik saab korda. Aga ta ei suutnud. Rinnus hõõgus pisike palav pahameelesüsi, mis hoidis teda tagasi. Kui tahes suur ema mure ka polnud, ei ähvardanud teda väljavaade alustada uut õppeaastat uues võõras koolis ja osariigis, mis jäi tema kodukohast ligi viie tuhande kilomeetri kaugusele.

      Cassiet ähvardas. Uued koridorid, uued hoiukapid, uued klassiruumid, uued koolipingid. Uued näod sõprade asemel, kes olid koos temaga lõpetanud põhikooli. See ei saanud olla tõsi.

      Sel pärastlõunal polnud Cassie ema peale karjunud, aga polnud teda ka kallistanud. Oli vaid vaikides talle selja pööranud, akna alla läinud ja jäänud sinna istuma senikauaks, kuni valgus pikkamisi kustus ning taevas esmalt lõheroosaks, seejärel lillaks ja viimaks mustaks muutus.

      Kui ta viimaks voodisse läks, oli möödunud mitu tundi. Alles siis taipas ta, et oli unustanud oma õnnekivi. Käe välja sirutanud, võttis ta öökapilt kivi ja libistas selle padja alla.

      Kui Cassie emaga rendiautosse kraami laadis, peatus nende juures Portia.

      „Lähed koju tagasi?” küsis ta.

      Cassie andis oma reisikotile viimase müksu, et see pakiruumi mahuks. Miskipärast ei tahtnud ta, et Portia tema Uus-Inglismaale jäämisest teada saaks. Oli talumatu mõelda, et Portia näeb tema kurbust; see oleks justkui andnud tüdrukule võimaluse võidurõõmu tunda.

      Kui ta pea tõstis, oli õnnetu ilme asendunud kõige võluvama naeratusega, mis tal õnnestus näole manada. „Jah,” vastas ta, vaadates vilksamisi sinnapoole, kus ema juhipoolsele tagauksele toetudes istmele asju sättis.

      „Ma arvasin, et sa jääd järgmise nädala lõpuni.”

      „Me mõtlesime ümber.” Ta vaatas Portia pähkelpruunidesse silmadesse ja nende külmus jahmatas teda. „Ära arva, et mul igav oli. Siin oli täitsa tore,” lisas ta rutakalt, jättes tobeda mulje.

      Portia heitis õlekarva juuksed laubalt tagasi. „Võib-olla olekski sul targem läände jääda,” lausus ta. „Siinkandis valevorste ei armastata.”

      Cassie avas korraks suu, aga pani selle kohe kinni ja tundis, kuidas põsed lõkendama löövad. Järelikult teadsid poisid, et ta oli neid rannas petnud. Nüüd oli paras aeg öelda mõni eelmisel õhtul välja mõeldud teravmeelsus, mis oleks Portia hoobilt hävitanud – ja loomulikult ei suutnud ta ka sel korral kuuldavale tuua ainsatki sõna. Ta surus huuled tugevalt kokku.

      „Head reisi,” lõpetas Portia vestluse, ja heitnud talle viimase jaheda pilgu, pöördus minekule.

      „Portia!” Cassie kõhus olid puntras pinge, piinlikkus ja viha, aga ta ei tahtnud võimalust käest lasta. „Ma tahaksin enne lahkumist sinult midagi küsida.”

      „Mida siis?”

      „Nüüd pole sel enam mingit tähtsust – ja ma tahtsin lihtsalt teada… mis ta nimi on.”

      „Kelle nimi?”

      Cassie tundis, kuidas veri uuesti põskedesse valgus, aga ta jätkas kangekaelselt. „Tema nimi. Selle punaste juustega poisi nimi. Ma mõtlen poissi, kes oli rannas.”

      Pähkelpruunid silmad olid vankumatud. Nende pilk puuris end otse Cassie silmadesse, pupillid pisikesteks õelateks täppideks ahenenud. Niisugustesse silmadesse vaadates taipas Cassie, et tal pole vähimatki lootust.

      Ta ei eksinud.

      „Missugune punaste juustega poiss rannas?” küsis Portia selge hääle ja neutraalse tooniga, pööras talle taas selja ja oligi läinud. Sel korral lasi Cassie tal minna.

      Roheline. Just see värv jäi Cassiele silma, kui nad Cape Codi poolsaarelt põhja suunas sõitsid. Mõlemal pool maanteed kasvas mets. Californias tuli nii kõrgete puude nägemiseks minna rahvusparki…

      „Need on suhkruvahtrad,” selgitas ema teeseldud lõbususega, kui Cassie kergelt pead pööras, et nõtket puuderivi pilguga saata. „Ja lühemad puud on punased vahtrad. Sügisel muutuvad nende lehed punaseks – hõõguvpunaseks nagu kaunis päikeseloojang. Küll sa varsti näed.”

      Cassie ei vastanud. Ta ei tahtnud sügisel puid näha, sest ei tahtnud jääda.

      Läbi Bostoni sõitnud, jätkasid nad reisi piki rannikut – mööda põhjakallast, parandas Cassie end vihaselt – ja silmitses aknast mööda vilksatavaid omapäraseid väikelinnu, sadamasildu ja kaljuseid randu. Ta kahtlustas, et ema juhib meelega