Salaring: Riitus. L. J. Smith

Cassie taas; noormees erines kõigist neist, keda ta kunagi oli kohanud. Teda läbis magus tulejutt, pöörane ja paljutõotav. Ta värises üle kogu keha, tajus sõrmeotstes südamelööke, aga ei saanud aru, kas need on tema või poisi omad. Poiss oli veidi varem kuulnud tema mõtteid; nüüd näis poiss olevat ta peas. Ta oli nii lähedal ja vaatas ülevalt alla…

      „Ja mis siis juhtub?” sosistas Cassie.

      „Siis – võib õnn sinu juurde tagasi pöörduda.” Ta astus järsult sammu tahapoole, otsekui oleks talle äsja midagi meenunud, ning tema hääletoon muutus. Nõiduslik hetk oli möödas. „Tasub järele proovida, või mis?” lisas ta lõbusalt.

      Cassie ei suutnud rääkida, ainult noogutas. Poiss näis teda nöökavat. Aga hetk tagasi oli ta olnud tõsine.

      „Ma pean minema. Olengi liiga kauaks siia jäänud,” ütles ta.

      Cassie neelatas. „Ole ettevaatlik. Minu meelest on Jordanil püstol…”

      „Mind see ei üllata.” Poiss tegi keelava käeliigutuse, sundides ta vaikima. „Ära muretse; ma lähen poolsaarelt minema. Vähemalt mõneks ajaks. Aga ma tulen tagasi; võib-olla kohtume.” Ta pöördus minekule. Viivuks seisma jäänud, võttis ta Cassie käe uuesti pihku. Tundes taas tema puudutust, oli Cassie nii jahmunud, et ei osanud kuidagi reageerida. Noormees keeras ta peopesa allapoole ja märganud ta randmel punaseid laike, silus neid õrnalt sõrmeotstega. Kui ta uuesti üles vaatas, oli terasene läige ta silmades tagasi. „Ja usu mind,” sosistas ta, „et selle eest ta veel maksab. Seda ma sulle luban.”

      Seejärel tegi ta midagi, mis rabas Cassiet rohkem kui kõik sel üllatusterohkel päeval aset leidnud sündmused ühtekokku. Ta tõstis Cassie kannatada saanud käe huultele ja suudles seda. Huulte puudutus oli ülimalt õrn ja kerge, aga sööstis läbi Cassie keha nagu tuli. Suutmata juhtunut uskuda, jäi Cassie sõnatuna ja üdini vapustatult ainiti poissi vaatama. Ta ei saanud end liigutada ega mõelda; ta lihtsalt seisis ja tunnetas.

      Ja siis poiss läks ning kutsus vilega koera, kes kihutas paar ringi ümber Cassie ja sööstis minema. Üksi jäänud, saatis Cassie poissi pilguga, sõrmed tugevalt ümber peopesas puhkava väikese kareda kivi surutud.

      Alles siis taipas ta, et polnud küsinud noormehe nime.

      KOLMAS PEATÜKK

      Hetk hiljem oli Cassie vapustusest toibunud. Ta pidi kohe jalga laskma; Logan ja Jordan võisid paari minuti pärast tagasi olla. Ja kui nad taipavad, et ta oli neile meelega valetanud…

      Luitenõlvast üles ukerdades Cassie võpatas. Maailm tema ümber oli jälle endine, maagia ja müstika kadunud. Oli tunne, nagu oleks ta liikunud unenäos ja äsja ärganud. Kust olid tulnud nii veidrad mõtted? Tobedad nägemused hõbedasest nöörist, saatusest ja poisist, kellesarnast ta nägi esmakordselt. Kogu see lugu oli naeruväärne. Kivi tema pihus oli tavaline kivi. Ja sõnad lihtsalt sõnad. Isegi see poiss… Loomulikult ei saanud poiss kuidagi tema mõtteid lugeda. Seda ei suutnud keegi; juhtunul pidi olema mõistuspärane seletus…

      Tema haare pihku surutud kivi ümber tugevnes. Ranne, mida poiss oli õrnalt hoidnud, surises ikka veel ning nahalaik, mida poisi sõrmeotsad olid puudutanud, tundus teistsugune olevat kui ülejäänud kehal. Ta teadis, et mis iganes temaga tulevikus ka ei juhtu, poisi puudutust ei unusta ta kunagi.

      Jõudnud tagasi majja, mille nad emaga olid üürinud, lukustas ta enda järel välisukse. Ning tardus paigale. Köögist kostis ema hääl, mille kõla reetis, et midagi on viltu.

      Proua Blake rääkis telefoniga, selg avatud ukse poole, toru vastu kõrva surutud ja pea veidi langetatud. Nagu alati, üllatas Cassiet ema piitspeenike figuur. Saleda figuuriga proua Blake oli oma pikad juuksed klambriga kuklale kinnitanud ja nägi välja nagu teismeline. Cassiel oli tahtmine teda ülejäänud maailma eest kaitsta. Tegelikult tundus talle üsna sageli, et hoopis tema on ema ja ema tema laps.

      Praegu aga kõlas ema hääl teisiti ega lasknud Cassiel jutuajamist katkestada. Proua Blake oli endast väljas ja lausus aegajalt pingul häälega telefonitorusse „jah” või „ma tean”.

      Cassie pööras ringi ja läks oma tuppa.

      Ta vaatas aknast välja ja mõistatas, mis emaga toimub. Aga ta ei suutnud keskenduda millelegi peale noormehe, keda oli kohanud rannas.

      Cassie oli kindel, et isegi kui Portia teab poisi nime, keeldub ta seda ütlemast. Aga kuidas saab Cassie teda üles otsida, kui ei tea isegi nime?

      See oli võimatu. Tõde tegi haiget ja ta mõistis, et peab sellega leppima. Ja kui ta ka oleks noormehe nime teada saanud – ta polnud seesugune tüdruk, kes poisse taga ajab. Tal puudusid kogemused.

      „Nädala pärast olen kodus,” sosistas ta. Aga sel korral ei toonud tuttavad sõnad oodatud hingerahu ega sisendanud lootust. Ta asetas kaltsedonitükikese otsustava liigutusega öökapile.

      „Cassie! Kas sa ütlesid midagi?”

      Cassie keeras end kärmelt ringi ja nägi, et ema seisis uksel. „Emps! Ma ei teadnud, et sa lõpetasid kõne.” Et ema pilk oli endiselt küsiv, lisas ta: „Ma lihtsalt mõtlesin valjusti. Ma ütlesin, et järgmisel nädalal oleme kodus.”

      Ema näole tekkis veider ilme, otsekui prooviks ta maha suruda valu. Ta hakkas toas närviliselt edasi-tagasi kõndima, suurte pruunide silmade all tumedad rõngad.

      „Emps, mis juhtus?” küsis Cassie.

      „Ma rääkisin just praegu sinu vanaemaga. Kas mäletad, et ma rääkisin sulle, et mul on plaanis talle järgmisel nädalal külla sõita?”

      Muidugi oli see Cassiel meeles. Ta oli öelnud Portiale, et on otsustanud emaga piki rannikut reisida, mispeale Portia oli nähvanud, et siinkandis ei kutsuta seda rannikuks. Bostoni ja Cape Codi poolsaare vahele jääb Atlandi ookeani lõunakallas ning Bostoni ja New Hampshire’i vahele põhjakallas, aga kui Cassiel on kavas sõita Maine’i osariiki, siis see paikneb põhjakaldal, nii et tema küll ei taibanud, kus ta vanaema õieti elab. Cassie ei osanud vastata, sest ema polnud kunagi maininud vanaema kodulinna nime.

      „Jah,” kinnitas ta. „Mäletan.”

      „Ma rääkisin hetk tagasi vanaemaga. Tead, Cassie, ta on vanaks jäänud ja tal ei lähe kõige paremini. Tema tervis on kehvem, kui ma arvasin.”

      „Oh, emps, mul on kahju.” Cassie polnud kunagi näinud vanaema ega isegi tema fotot, aga tundis talle sellegipoolest kaasa. Ema ja vanaema olid Cassie sünnist saadik harva suhelnud. Üheks põhjuseks oli olnud ema kodunt lahkumine, aga see oli ka kõik, mis ema selgituseks oli öelnud. Viimastel aastatel olid nad kirjavahetuses olnud ja Cassie meelest endiselt teineteisesse kiindunud. Vähemalt ta lootis seda ning ootas nüüd põnevusega kohtumist vanaemaga. „Mul on tõesti kahju, emps,” kordas ta. „Loodetavasti saab ta varsti terveks?”

      „Ma ei tea. Peale tema ei ela suures majas kedagi ja ta tunneb end nii üksikuna… ja veenipõletiku tõttu ei jaksa ta mõnel päeval üldse majast välja tulla.” Päike langes vahelduvate valguse-varjude triipudena ema näole. Ta rääkis kiiresti, aga peaaegu pühaliku paatosega, justkui hoiaks vaevu tagasi tugevaid emotsioone.

      „Pea meeles, Cassie, et ehkki minevikus ei olnud ma vanaemaga alati ühel meelel, oleme ikkagi üks pere, ning peale meie pole tal ainsatki sugulast. On aeg sõjakirves maha matta.”

      Ema polnud kunagi nendevahelistest probleemidest nii avameelselt rääkinud. „Millest teie tüli alguse sai?”

      „Praegu pole sel enam tähtsust. Ta tahtis, et ma… valiksin elus tee, mis mulle ei meeldinud. Tema aga arvas, et temal on õigus… ja nüüd on ta täiesti üksi ja vajab abi.”

      Cassiet läbis pettumuslaine. Murele vanaema pärast, keda ta polnud kohanud, lisandus midagi veel. Teda vallanud ärevuse põhjuseks oli ema näoilme, mis justkui hoiatas, et tulemas on halvad uudised ja nende edasiandmiseks on raske leida õigeid sõnu.

      „Tead, Cassie, ma olen viimasel ajal palju mõelnud ja sellest olukorrast väljatulemiseks on üksainus võimalus. Mul on kahju, kui see paiskab segamini su