Salaring: Riitus. L. J. Smith

hääl ehmatas teda.

      „Elu pole õiglane,” lausus poiss.

      Cassie šokeeritud pilk pöördus tagasi poisi näole.

      Poisi silmad olid muutunud tumedaks nagu tormine meri. Cassie nägi seda selgelt ja see hirmutas teda, justkui oleks tal lastud osa saada millestki, mis on keelatud ja mille mõistmine käib talle üle jõu. Aga see oli võimas. Võimas ja eriskummaline.

      Noormees kõndis minema, koer selja taga hullamas. Ta ei vaadanud tagasi.

      Cassie saatis teda jahmunud pilguga. Ta polnud valju häälega öelnud ainsatki sõna; ta oli selles veendunud. Aga kuidas sai poiss teda sellisel juhul kuulda?

      Kõrvalt kostis sisin, mis katkestas ta mõtted. Teades täpselt, mida Portia kavatseb öelda, tõmbus Cassie kössi. Et tõenäoliselt on koeral sügelised, kirbud, ussid ja skrofuloos. Ja et kindlasti roomavad kõikvõimalikud parasiidid juba Cassie rannalinal ringi.

      Aga Portia ei öelnud sõnagi. Ka tema jälgis pingsalt poissi ja koera, kes mööda luiteid kaugenesid ja seejärel rannaheinas looklevale rajale pöörasid. Ja ehkki tema pilgus oli selge põlgus, reetis ta nägu veel midagi – salapäraseid mõtisklusi ja kõhklusi, mille olemasolust Cassiel aimugi polnud.

      „Mis juhtus, Portia?”

      Portia silmad olid kissis. „Mulle tundub,” alustas ta aeglaselt ja kokkusurutud huultega, „et ma olen teda kusagil näinud.”

      „Seda sa juba mainisid. Sa nägid teda kalalaevade juures kai ääres.”

      Portia raputas kannatamatult pead. „Ma ei mõtle seda. Ole vait ja lase mul mõelda.”

      Cassie jäi rabatult vait.

      Portia jõllitas ikka veel samasse suunda, aga tema pea liikus nüüd üles-alla – kerged noogutused näisid ta kahtlusi kinnitavat. Tema põskedele olid ilmunud punased laigud, mille põhjuseks polnud päike.

      Ikka veel noogutades pomises ta äkki midagi nina alla ja ajas end järsu liigutusega püsti. Tema hingamine oli kiire.

      „Portia?”

      „Ma pean ühe asja korda ajama,” ütles Portia Cassiele otsa vaatamata ja lehvitas kätt. „Jää sina siia.”

      „Mis juhtus?”

      „Mitte midagi!” Portia vaatas talle terava pilguga otsa. „Mitte midagi ei juhtunud. Unusta ära. Hiljem näeme.” Kiirel sammul eemaldudes suundus ta mööda luiteid oma pere suvemaja poole.

      Kümme minutit tagasi oleks Cassie olnud üliõnnelik, kui Portia oleks ta suvalisel põhjusel üksi jätnud. Aga nüüd ei tundnud ta selle üle rõõmu. Tema mõtted mässasid nagu vahune sinakashall vesi, mida räsivad tormituuled. Ta oli erutatud, murelik ja peaaegu et hirmul.

      Kõige veidram oli aga sõna, mille Portia enne püsti tõusmist endale nina alla oli pobisenud. See oli öeldud poolihääli ja Cassie polnud kindel, kas ta kuulis õigesti. Kindlasti oli see midagi muud, nagu näiteks „võid” või „lõid” või „sõid”.

      Ta kinnitas endale, et pidi valesti kuulma. Jumal hoidku, kuidas saab nõid olla meessoost?

      Ta püüdis rahuneda. Ära muretse, ole õnnelik. Vähemalt oled sa lõpuks ometi üksi.

      Aga mingil põhjusel ei suutnud ta lõdvestuda. Ta tõusis ja haaras liivalt oma rannalina. Lina ümber keha mässinud, hakkas ta minema mööda randa samas suunas, kuhu oli läinud noormees.

      TEINE PEATÜKK

      Jõudnud paika, kust poiss oli ära pööranud, rühkis Cassie haletsusväärselt kõhnade rannarohututtide vahel mööda luiteid ülespoole. Tippu jõudes vaatas ta ringi, aga ei näinud midagi peale vaigumändide ja kääbustammede. Poissi polnud. Koera polnud. Vaikus.

      Tal oli palav.

      Mis siis ikka, tore on. Ta pöördus tagasi mere äärde, ignoreerides pettumusetorget, teda äkitselt haaranud mõistetamatut tühjusetunnet. Ta otsustas minna vette end jahutama. Portia probleem on Portia, mitte tema asi. Mis punaste juustega poissi puutus, siis tõenäoliselt ei kohtu nad enam kunagi ja ka tema pärast polnud tarvis pead vaevata.

      Teda läbis kerge värin; mitte silmaga nähtav, vaid selline, mida tuntakse enne haigeks jäämist. Ta kinnitas endale, et ilm on liiga palav; nii palav, et tekivad külmavärinad. Ta pidi end vette kastma.

      Vesi oli jahe, sest poolsaare idapoolne külg oli Atlandi ookeani tuultele avatud. Ta kahlas põlvini ulatuvas vees piki randa edasi.

      Kai juurde jõudnud, sumpas ta veest välja ja ronis üles. Sinna oli kinni köidetud vaid kaks väikest kalalaeva ja üks mootorpaat. Ainsatki inimest polnud näha.

      Cassiele see sobis.

      Päästnud konksu otsast lahti paksu narmaliseks kulunud köie, mis pidi temasuguseid uitajaid eemal hoidma, astus ta kaile. Ta kõndis kaua tormidest räsitud laudadel, mis jalge all kriiksusid, ja mõlemal pool laius lõputu veeväli. Tagasi vaadates nägi ta, et oli rannas päevitajad kaugele selja taha jätnud. Kerge tuuleõhk paitas ta nägu, lennutas juukseid ja näpistas märgi sääri. Äkitselt valdas teda veider tunne – seda oli raske kirjeldada. Ta tundis end õhupallina, mille tuul on kinni püüdnud ja õhku tõstnud. Tema keha oli kerge nagu kaaluta olekus. Ta tundis end vabana.

      Ta oleks soovinud käed tuulepuhangu ja ookeani poole sirutada ja lendu tõusta, kuid ei söandanud. Nii vaba ta nüüd ka ei olnud. Aga kui ta kai lõppu jõudis, säras ta näol naeratus.

      Taevas ja ookean olid endiselt sügavsinised nagu kalliskivid, aga nende kokkupuutepaika horisondil oli ilmunud hele valgustriip. Cassiele tundus, et ta näeb maakera kumerust, aga see võis tuleneda liiga heast kujutlusvõimest. Tema kohal liuglesid tiirud ja hõbekajakad.

      Ta mõtles, et peaks kirjutama luuletuse. Kodus voodi all oli tal luuletusi täis kritseldatud märkmik. Teistele näitas ta neid haruharva, ta luges öösiti ise. Praegu aga ei tulnud miskipärast pähe ainsatki luulerida.

      Sellest hoolimata oli ta rõõmus, et sai olla siin, hingata sisse soolast merelõhna, tunda jalge all laudade soojust ja kuulata sadamasilla vaiade vastu loksuvate lainete õrna pladinat.

      Heli oli hüpnootiline, rütmiline nagu hiiglase südametuksed või planeedi hingetõmbed, ja kummaliselt tuttav. Ta istus, vaatas pingsalt kaugusse ja kuulatas, ning pikkamööda aeglustusid ka ta enda hingetõmbed. Esmakordselt pärast Uus-Inglismaale tulekut oli tal tunne, et ta kuulub kusagile. Ta oli osake määratu suurest taevast, maast ja merest; kogu selle mõõtmatuse tibatilluke osa, aga ikkagi osa.

      Pikkamisi jõudis temani teadmine, et see osa ei pruugigi olla väike. Alguses oli maailm ta oma rütmi kaasa haaranud, aga nüüd näis talle, et ta suudab seda isegi. Justkui oleksid loodusjõud temaga ühinenud ja alluksid ta käsule. Ta tundis planeedi ja iseenda pulsilööke, tugevaid, sügavaid ja vibreerivaid. Pinge ja ootusärevus hakkasid pikkamööda kasvama, justkui oleks midagi… oodata.

      Mida?

      Kui ta ainiti merele vaatas, tulid tema juurde sõnad. Kerge kõlaga nagu värsid, mida õpetatakse lastele, aga luuletus oli see sellegipoolest.

      Taevas ja meri, ohud eemal hoidke.

      Kummalisel kombel ei tundunud luulerida sündivat praegu. Pigem oli ta seda kunagi ammu kusagilt lugenud – või kuulnud. Tema vaimusilmas välgatas põgus kujutluspilt: ta oli kellegi käte vahel ja vaatas ookeani. Seejärel tõsteti ta kõrgele õhku ja ta kuulis sõnu:

      Taevas ja meri, ohud eemal hoidke. Maa ja tuli, minu…

      Ei.

      Cassie nahk kirvendas üleni. Ta polnud kunagi varem nii selgelt tajunud taevavõlvi ja graniidist maapinna tugevust ning laine laine järel horisondini ja veelgi kaugemale ulatuva ookeani mõõtmatust. Kogu loodus näis ootavat, teda jälgivat, teda kuulavat.

      Ta mõtles, et ei tohi luuletust lõpetada. Ei tohi lausuda enam ainsatki silpi. Veendumus, mis tema üle ootamatult võimust võttis, oli mõistusevastane. Kui luuletus jääb