Salaring: Riitus. L. J. Smith

iseenesest paika. Ta ei suutnud neid kinni hoida.

      Taevas ja meri, ohud eemal hoidke. Maa ja tuli, minu… soovid täitke.

      Just.

      Jessas, mida ma ometi tegin?

      Tundus, justkui oleks katkenud nöör. Cassie oli eneselegi märkamatult püsti hüpanud ja põrnitses ehmunult ookeani. Midagi oli juhtunud; ta oli seda selgelt tundnud, ning nüüd tajus ta, et loodusjõud tõmbuvad tagasi, sest nendevaheline side oli katkenud.

      Enam ei tundnud ta end kerge ja vabana, vaid närvilise ja ebakindlana, täis staatilist elektrit. Ühtäkki oli ookean suurem kui eales varem ega paistnud sugugi sõbralikuna. End järsult ringi pööranud, võttis ta suuna kalda poole.

      Randa katvale valgele liivale lähenedes küsis ta endalt, kas ta ikka on normaalne, ning hirmutunne haihtus. Mida ta kartis? Et taevas ja meri teda tõepoolest kuulsid? Et need sõnad suudavad midagi korda saata?

      Nüüd ajas äsjane kartus talle naeru peale; ta tundis enda pärast piinlikkust ja oli pahane. On tal vast elav kujutlusvõime. Temaga on endiselt kõik korras ja ka maailm on endine. Sõnad on ainult sõnad.

      Aga kui ta äkitselt liikumist märkas, mõistis ta, et see hetk jääb talle alatiseks meelde, sest sügaval sisimas oli ta selleks valmis olnud.

      Midagi oli juhtunud. Kaldal liikus keegi.

      Punaste juustega noormees. Ta oli vaigumändide vahelt välja tormanud ja jooksis luitenõlvast alla. Järsku uskumatult rahulikuks muutunud Cassie kiirendas ülejäänud kaiosal sammu, et liivale jõudnud poisiga kohtuda.

      Koer poisi kõrval tegi pikki hüppeid ja vaatas aeg-ajalt poisi poole, otsekui kinnitades, et talle see mäng meeldib ja ta ootab huviga järgmist. Aga Cassie mõistis poisi ilmest ja jooksutempost, et mängust oli asi kaugel.

      Noormees mõõtis pilguga inimtühja randa. Umbes saja meetri kaugusel kõrgus neem, mille taha oli võimatu näha. Poiss vaatas Cassie poole ja nende pilgud kohtusid. Kannapealt end ringi keeranud, jooksis poiss edasi neeme poole.

      Cassie süda tagus.

      „Oota!” hõikas ta tungivalt.

      Tagasi tormanud, lasi poiss sinakashallidel silmadel üle tema näo libiseda.

      „Kes sind jälitab?” küsis Cassie, ehkki arvas vastust teadvat.

      Poisi hääl oli terav, sõnad täpsed. „Kaks selli, kes näevad välja nagu nagu New York Giantsi jalgpallimeeskonna kaitsjad.”

      Cassie noogutas ja tema süda kloppis veelgi tugevamalt. Aga ta hääl jäi rahulikuks. „Need on Jordan ja Logan Bainbridge.”

      „Loogiline.”

      „Sa tunned neid?”

      „Ei. Aga loogiline, et neil on sellised nimed.”

      Cassie oleks äärepealt naerma puhkenud. Talle meeldis noormehe välimus, tuultest sasitud ja ergas, ning poiss isegi ei hingeldanud, ehkki oli täiest jõust jooksnud. Veel meeldis talle hulljulge säde poisi silmades ja ka raskes olukorras säilinud huumorimeel.

      „Raj aitaks mul nendest jagu saada, aga neil on paar sõpra kaasas,” lausus poiss minekule pöördudes. Paar sammu tagasi tulnud, lisas ta: „Ma soovitan sul minna vastassuunda – kindlasti ei taha sa nendega kokku põrgata. Oleks kena, kui sa teeskleksid, et ei näinud mind.”

      „Oota!” hüüdis Cassie uuesti.

      Loomulikult polnud toimuv tema mure… aga miskipärast kõlas ta hääl veendunult. Selles poisis oli midagi erilist; midagi sellist, mis tekitas soovi aidata.

      „See tee ei vii kusagile – neeme juurest algavad kaljud. Seal oled sa lõksus.”

      „Aga teine tee on liiga sirge. Nad näevad mind kohe, kui siia jõuavad. Mu edumaa pole kuigi suur.”

      Palavikuliselt lahendust otsides tuli Cassiele hea mõte. „Peida end paati.”

      „Kuhu?”

      „Paati. Mootorpaati. Kai ääres.” Ta viipas käega paadi poole. „Kui sa kabiini lähed, jääd nähtamatuks.”

      Pööranud pilgu samasse suunda, raputas noormees pead. „Kui nad mu üles leiavad, olen lõksus. Ja Raj pole eriti tugev ujuja.”

      „Nad ei leia sind,” kinnitas Cassie. „Nad ei lähe paadi poolegi. Ma ütlen neile, et sa lahkusid rannast teises suunas.”

      Poiss ei pööranud temalt pilku, aga naeratus ta silmis kustus. „Sa ei tea,” lausus ta vaikselt. „Need sellid ei mõista nalja.”

      „Mul kama kaks,” ütles Cassie ja peaaegu tõukas poissi kai poole. Tema peas vasardas miski: kiiremini, kiiremini, kiiremini. Ujedus oli kadunud. Millelgi peale poisi peitumineku polnud praegu tähtsust. „Mida nad mulle ikka teevad, kas annavad peksa? Mina olen vaid süütu kõrvalseisja,” ütles ta.

      „Aga…”

      „Palun! Ära vaidle. Tee, nagu ma ütlesin!”

      Viivu talle pingsalt otsa vaadanud, pööras poiss end ringi ja patsutas koera kutsudes reit. „Lähme, vanapoiss!” Ta jooksis mööda kaid edasi ja hüppas vähimagi pingutuseta mootorpaati, sukeldus kabiini ja kadus vaateväljalt. Koer haugatas ja järgnes talle üheainsa võimsa hüppega.

      Kuss!mõtles Cassie. Kaks paadisolijat olid peidus, aga kai pealt selgelt näha. Ta kinnitas narmendava köie otsas oleva silmuse sadamasilda varjava vaia külge.

      Palavikulise pilguga ümbrust uurides läks ta veepiirile ja sumpas veidi kaugemale. Kummardudes kaevas ta põhjast üles peotäie märga liiva ja teokarpe. Lasknud lainetel liiva sõrmede vahelt välja uhtuda, jättis ta alles paar-kolm väikest teokarpi. Ta sirutas käe teise peotäie järele.

      Luidete vahelt kostsid hõiked.

      Ma korjan teokarpe, ma korjan lihtsalt teokarpe, kinnitas ta endale. Ma ei pea nende poole vaatama. Nad ei huvita mind.

      „Hei!”

      Cassie tõstis pea.

      Kokku oli noormehi neli ja kaks Portia venda seisid teistest eespool. Jordan kuulus kooli väitlusmeeskonda ja Logan oli laskurklubi Pistol Club liige. Või oli see vastupidi?

      „Kuule, ega siit äsja keegi mööda ei jooksnud?” küsis Jordan. Nad vahtisid kannatamatult ringi, elevil nagu ohvri lõhna haistnud jahikoerad, ja järsku meenus Cassiele veel üks luulerida. Neli kõhna naeratavat peni, küürud seljas. Ainult et need kutid polnud kõhnad; pigem musklis ja higised. Ja hingetud, nagu Cassie põlgusega märkas.

      „See on Portia sõbranna – Cathy,” lausus Logan. „Kuule, Cathy, kas üks poiss jooksis hiljuti sinnapoole?”

      Cassie astus aeglaselt lähemale, teokarbid käes. Tema süda peksles vastu rinnakorvi nii tugevalt, et poisid pidid seda nägema, ning ta keel oli kange.

      „Kas sa ei oska rääkida? Mida sa siin üldse teed?”

      Cassie sirutas käed tummalt ette ja avas peopesad.

      Poisid vahetasid pilke ja turtsatasid ning Cassie mõistis, keda kolledžis käivad poisid näevad: õblukest tütarlast, kellel on ilmetud pruunid juuksed ja tavalised sinised silmad. Pisikest California tšikki, kes läheb alles gümnaasiumi ega oska oma ajaga muud peale hakata kui tobedaid teokarpe korjata.

      „Kas sa nägid kedagi siit mööda jooksmas?” kordas Jordan küsimust kannatamatult, aga aeglaselt, justkui oleks tüdruk väheke kurdivõitu.

      Cassie noogutas, kurk kuiv, ning vaatas üle ranna neeme poole. Jordan kandis T-särgi peal eest avatud tuulepluusi, mis nii palavat ilma arvestades oli veider. Veelgi veidram oli selle alt esile tungiv kühm, aga kui poiss end ringi pööras, nägi Cassie välgatamas metalli.

      Püstol?

      Tundub, et laskurklubi liige on siiski Jordan, tabas ta end täiesti ebaoluliselt mõttelt.

      Nüüd, kui ta oli näinud midagi, mis oleks pidanud hirmu