Teineteise kütkeis. Sylvia Day

šokolaad oli maitsenud, leid-sin, et orkaan oleks võinud katuselt plaate maha kiskuda ja ma ei oleks pööranud sellele mingit tähelepanu. „Mul hakkab sust lausa kahju.“

      „Kui LanCorp selle tarkvara soetas, andis see sulle aastatepikkuse tagasilöögi uurimis- ja arendustöös. Ja see tegi ta upsakaks.“

      See oli see, mis tegelikult Arashi närvi ajas: Landoni rõõm oma edust. „See tarkvara on kasutu ilma PosIT-i riistvarata.“

      Ta vaatas mulle otsa. „Ja siis?“

      „Päevakorrapunkt number kolm.“

      Ta silmitses mind. „Minul ütles see: Vaja kindlaks määrata.“

      „No minu omal ütleb PosIT. Kas sellest saagist piisab sulle?“

      „Kurat.“

      Lauatelefon piiksus ja järgnes Scotti hääl kõlarist: „Paar asja, härra Cross. Miss Tramell on liinil.“

      „Tänan, Scott.“ Sammusin telefoni poole, jahipõnevus verd keema ajamas. Kui oleksime PosIT-i omandanud, oleks Landon tagasi alguses olnud. „Kui olen lõpetanud, on mul liinile vaja Victor Reyesit.“

      „Teen seda. Ka proua Vidal on vastuvõturuumis,“ jätkas Scott. „Kas soovite, et lükkan hommikuse koosoleku edasi?“

      Heitsin pilgu läbi klaasseina, mis eraldas mu kontorit ülejäänud korrusepinnast, kuigi ma ei näinud ema nii kauge vahemaa tagant.

      Mu käed tõmbusid külgedel rusikasse. Telefonidisplei kella järgi oli mul kümme minutit aega ja mu naine oli liinil. Kange tahtmine oli panna ema ootama, et mahutada ta minu, mitte tema ajakavasse, aga surusin selle alla.

      „Anna mulle kakskümmend minutit,“ ütlesin talle. „Võtan vastu preili Tramelli ja Reyesi kõne, seejärel võid proua Vidali siia saata.“

      „Sain aru.“

      Ootasin hetke. Seejärel tõstsin telefonitoru ja vajutasin kiiresti vilkuvale klahvile.

      2

      „Inglike.“

      Gideoni hääl mõjus mu meeltele sama tugevasti kui esimesel korral, kui seda kuulsin. Lihvitud, kuid kähe ja sensuaalne, ajas see mind pöördesse nii hämaras magamistoas kui telefonis, kui kogu mu tähelepanu ei saanud võtta tema võrratult ilus nägu.

      „Tere.“ Veeresin oma pöördtooliga töölauale lähemale. „Kas ajastus on halb?“

      „Kui sa vajad mind, olen olemas.“

      Midagi Gideoni hääles ei meeldinud mulle. „Helistan hiljem tagasi.“

      „Eva.“ See, kuidas ta autoriteetselt ja lõikavalt mu nime ütles, pani mu varbad ihuvärvi Louboutini rihmikutes krõnksu tõmbama. „Räägi, mis sul vaja on.“

      Sind, ütlesin peaaegu, mis oli rohkem kui natuke hullumeelne, arvestades, et ta oli peaaegu mu ajud välja keppinud vaid paar tundi varem. Pärast seda, kui oli terve öö mu ajusid välja keppinud.

      Selle asemel ütlesin talle: „Ma vajan üht teenet.“

      „Selle eest tahaks midagi head vastu saada.“

      Mõningane pinge tõusis mu õlgadelt. Gideon oli mulle haiget teinud, mainides Corinne’i, ja vaidlus, mis sellele järgnes, oli veel värskelt meeles. Aga pidin selle kõrvale lükkama, laskma sel minna. „Kas turvaosakonnal on kõigi Crossfire’i hoones töötavate inimeste kodune aadress?“

      „Neil on isikutunnistuste koopiad. Miks sa küsid?“

      „Meie siinne administraator on mu sõber ja ta on juba terve nädala haige olnud. Olen tema pärast mures.“

      „Kui tahad tema juurde tormata ja vaadata, mis tal viga on, küsi temalt aadressi.“

      „Teeksin seda küll, kui ta mu kõnedele vastaks.“ Joonistasin sõrme-otstega ringe ümber kohvikruusi suu ja jõllitasin laua ehteks olevat kollaaži Gideoni ja minu fotodest.

      „Kas te siis ei suhtle praegu üldse?“

      „Ei, ega me ei kakle ega midagi. See pole lihtsalt tema moodi, et ta ei võta minuga ühendust, eriti kui ta iga päev teatab, et on haige ega saa tööle tulla. Tead, ta on muidu jutukas tüdruk.“

      „Ei,“ venitas Gideon. „Ei tea.“

      Kui see oleks olnud mõni muu kutt, kes nii oleks öelnud, oleksin mõelnud, et ta on sarkastiline. Aga Gideon mitte. Ma ei usu, et ta oleks kunagi rääkinud ühegi naisega mõtestatud viisil. Ta oli sageli abitu ka siis, kui minuga suhtles, nagu oleks tema sotsiaalses arengus midagi vajaka, kui asi puudutas vastassooga tegelemist.

      „Siis pead minu sõnu uskuma, boss. Lihtsalt… Tahan lihtsalt kindel olla, et temaga on kõik korras.“

      „Minu advokaat seisab siinsamas, aga ma ei pea temalt küsima, kui seaduslik on anda sulle infot sinu soovitud vahendite kaudu. Helista Raúlile. Ta leiab su sõbranna üles.“

      „Kas tõesti?” Silma ette kerkis pilt tumedajuukselisest ja musta-silmsest turvaspetsist. „Ega tal midagi selle vastu pole?“

      „Inglike, talle makstakse selle eest, et tal poleks mitte midagi mitte millegi vastu.“

      „Ah nii.“ Mängisin pastakaga. Teadsin, et ei peaks end ebamugavalt tundma, kasutades Gideoni ressursse, kuid see pani mind tundma, et meie suhe on tasakaalustamata ja tema kasuks. Kuigi ma ei arvanud, et tal midagi selle vastu on, ei uskunud ma, et ta näeb mind endaga võrdsena, ent see oli mulle väga tähtis.

      Ta oli juba niigi hoolitsenud asjade eest, milles mina oleksin pidanud osa olema. Nagu Sam Yimara kohutav seksivideo Bretti ja minuga. Ja Nathan.

      Siiski küsisin: „Kuidas ma ta kätte saan?“

      „Saadan sulle sõnumiga tema numbri.“

      „Olgu. Aitäh.“

      „Ja kui sa sõbrannat vaatama lähed, tulen kaasa, või teeb seda Angus või Raúl.“

      „Ja see poleks üldse veider.“ Heitsin pilgu Marki kontori poole, et veenduda, ega mu ülemus mind juhtumisi vaja. Üritasin tööl isiklikke kõnesid mitte teha, kuid Megumi oli puudunud neli päeva järjest, ilma et oleks ühelegi kõnele vastanud või sõnumit saatnud.

      „Ära tule selle sõbrannad-ennekõike-jamaga, Eva. Sa pead mulle midagi andma.“

      Sain alltekstist aru. Ta pabistas mu San Diegosse sõidu pärast, aga laskis sel probleemil minna. Pidin vastutasuks milleski talle järele andma. „Olgu, olgu. Kui ta ei ole esmaspäeval tööl tagasi, vaatame, mis ette võtame.“

      „Tore. Midagi veel?“

      „Ei. See on kõik.“ Mu pilk langes tagasi Gideoni fotole ja mu süda valutas veidi, nagu alati, kui teda vaatasin. „Aitäh sulle. Loodan, et sul tuleb imeilus päev. Ma armastan sind hullupööra, tead küll. Ja ära arva, et pead mulle sama vastu ütlema, kui sul advokaat kõrval seisab.“

      „Eva.“ Gideoni hääles oli valulik noot, mis liigutas mind rohkem kui sõnad eales suutsid. „Tule mu juurest läbi, kui sul töö lõpeb.“

      „Muidugi. Ära unusta helistada Caryle lennu kohta.“

      „Saab tehtud.“

      Panin toru ära ja naaldusin toolileenile.

      „TERE hommikust, Eva.“

      Pöörasin tooli ringi ja nägin Christine Fieldi, juhatuse esinaist. „Tere hommikust.“

      „Tahtsin teid uuesti kihluse puhul õnnitleda.“ Tema pilk möödus mu õlast ja jäi pidama raamitud fotol mu selja taga. „Palun vabandust, aga ma ei saanud arugi, et te Gideon Crossiga olete paar.“

      „Sellest pole midagi. Tööl püüan oma isikliku elu tahaplaanile jätta.“

      Ütlesin seda sõbralikult, sest ei tahtnud partnerist oma vaenlast teha. Ikkagi lootsin, et ta sai vihjest aru. Gideon oli