Teineteise kütkeis. Sylvia Day

olla.“

      Eva silmad sädelesid. „Jessas, ma armastan sind nii palju, et see teeb haiget.“

      Mu käed hakkasid värisema ja et seda Eva eest varjata, kaevusin nendega tema reite tagakülgedesse. Mu pilk eksles, püüdes kuhugi ankrusse jääda.

      Kui Eva oleks vaid teadnud, mida ta minuga tegi neid kolme sõna öeldes.

      Ta kallistas mind. „Tahan, et sa teeksid midagi mu jaoks,“ sosistas ta.

      „Mida iganes. Kõike.“

      „Teeme peo.“

      Haarasin võimalusest liikuda muude teemade juurde… „Tore, ja mina määran tempo.“

      Eemale tõmbudes tõukas Eva mind õlast. „Ma ei räägi sellisest peost, maniakk.“

      Ohkasin. „Siis on jama.“

      Eva naeratas mulle kavalalt. „Mis oleks, kui luban sul tempot valida vastutasuks peo eest? “

      „Ahaa, see juba läheb.“ Naaldusin seljatoele ja vaatasin Evat tohutu imetlusega. „Ütle, mis sul mõttes on.“

      „Kärakas ja sõbrad, sinu ja minu omad.“

      „Hüva.“ Ma kaalusin võimalusi. „Luban sulle kärakat ja sõpru ning algatan peo ajal kuskil pimedas nurgas kähkuka.“

      Eva kõrisõlm liikus ja ma naeratasin sisimas. Tundsin oma inglikest hästi. Tema salajase ekshibitsionismiga harjumine oli mulle 360-kraadine pööre ja kuigi sellele mõtlemine pani mind ikka veel hämmastuma, ei olnud mul vähimatki selle vastu. Polnud midagi, mida ma ei oleks teinud nende hetkede heaks, mil Evale oli nii tähtis olla täidetud minu riistaga.

      „Sa oled hea tingija,“ ütles Eva.

      „Täpselt minu mõte.“

      „Olgu siis.“ Eva lakkus huuli. „Saad oma kähkuka ja peale selle teen sulle laua all käsitööd.“

      Kergitasin kulme. „Läbi pükste,“ olin tõrjuv.

      Meie vahel kostis nagu nurrumist. „Arvan, et peate end parandama ja täiendama, härra Cross.“

      „Arvan, et peate rohkem vaeva nägema, et mind veenda, proua Cross.“

      Evaga olid mul, nagu alati, päeva kõige kosutavamad arutelud.

      LÄKSIME lahku kahekümnendal korrusel, kus Eva astus liftist Waters Field & Leamani fuajeesse. Olin otsustanud, et toon ta oma meeskonda, enda jaoks töötama. See oli eesmärk, mille kallal tegutsesin iga päev.

      Kui jõudsin oma kontorisse, oli assistent juba kohal.

      „Tere hommikust,“ tervitas mind Scott ja tõusis, kui lähemale astusin. „PR helistas paar minutit tagasi. Nad saavad väga palju küsimusi liikvel oleva kuulduse kohta teie ja preili Tramelli kihlusest ja tahavad teada, kuidas reageerida.“

      „Nad peaksid seda kinnitama.“ Astusin Scottist mööda riidenagi juurde oma laua taga nurgas.

      Ta järgnes mulle. „Palju õnne!“

      „Aitäh.“ Võtsin pintsaku seljast ja riputasin konksu otsa. Kui uuesti tema poole vaatasin, naeratas ta laialt.

      Scott Reid tegeles suure hulga ülesannetega vaikse hoolega, mille põhjal teised teda sageli alahindasid ja jätsid ta varju. Rohkem kui ühel korral olid tema üksikasjalikud tähelepanekud inimeste kohta osutunud väga kasulikuks, ja ma maksin talle hästi, et hoida ära tema mujale minekut.

      „Ma abiellun preili Tramelliga enne aasta lõppu,“ ütlesin talle. „Kõik intervjuu- ja fototaotlused ükskõik kummale meist peavad käima Cross Industriesi kaudu. Ja räägi sama juttu ka allkorruse valvelauas. Keegi ei tohi jõuda preili Tramellini enne, kui on minuga ühendust võtnud.“

      „Annan neile teada. Ka härra Madani tahtis teada, millal te saabute. Ta tahaks mõne minuti teiega rääkida enne tänahommikust koosolekut.“

      „Olen valmis siis, kui tema on.“

      „Suurepärane,“ ütles Arash Madani sisse astudes. „Olid ajad, kui sa tulid kontorisse enne seitset. Sa muutud laisaks, Cross.“

      Heitsin advokaadile hoiatava pilgu, kuid selles polnud viha. Arash elas tööle ja oli selles kuradi hea, seepärast kutsusin ta endise tööandja juurest enda juurde. Ta oli olnud kõige sitkem kaitseadvokaat, keda olin kunagi kohanud ja sellest ajast saadik see polnud muutunud.

      Viipasin ühele kahest toolist laua ees, võtsin istet ja vaatasin, kuidas Arash istus. Tema tumesinine ülikond oli lihtne, kuid rätsepa õmmeldud, ja lainelised mustad juuksed taltsutatud täpse lõikusega. Tumepruunides silmades säras terav mõistus ja tema lai naeratus oli rohkem hoiatav kui tervitav. Ta oli ühtaegu sõber ja töötaja, ning ma pidasin väärtuslikuks seda, et ta ei ajanud mingit jama.

      „Saime asjaliku pakkumise 36. tänava kinnisvarale,“ ütles ta.

      „Ah nii?“ Emotsioonide sasipundar pidas hetkeks mu vastust kinni. Hotell, mida Eva vihkas, oli murelaps nii kaua, kui see oli minu omanduses. „See on hea.“

      „See on pentsik,“ põrutas Arash vastu ja tõstis pahkluu teise jala põlvele, „arvestades seda, kui aeglaselt turg taastub. Pidin mitu kihti läbi kaevama, kuid pakkuja on LanCorpi tütarettevõte.“

      „Huvitav.“

      „Ülbe. Landon teab, et järgmist kõrgeimat pakkumist tuleb kaua oodata – saad umbes kümme miljonit vähem. Soovitan selle kinnisvara turult ära tõmmata ja vaadata aasta või kahe pärast uuesti.“

      „Ei.“ Seljatoele naaldudes loobusin tema ettepanekust. „Las ta võtab selle.“

      Arash pilgutas silmi. „Nalja teed või? Miks sa pead järsku nii kiiresti sellest hotellist vabanema?“

      Sest ma ei saa seda hoida oma valduses ilma oma naisele haiget tegemata.„Mul on oma põhjused.“

      „Seda sa ütlesid, kui soovitasin selle maha müüa paar aastat tagasi ja selle asemel panid sa selle renoveerimisse miljoneid. Kulu, mida lõpuks ometi hakkad tasa teenima, ja nüüd plaanid selle anda ikka veel kõikuval turul kutile, kes himustab su pead!“

      „Manhattanil pole kunagi kehva aega kinnisvara müüa.“ Ja kahtlemata pole see kehv aeg saada lahti hotellist, mida Eva nimetas mu kepipesaks.

      „On küll paremaid aegu ja sa tead seda. Landon teab seda. Kui sa talle müüd, õhutad teda takka.“

      „Väga hea. Võib-olla ta mängib siis julgemalt.“

      Ryan Landonil oli kana kitkuda, ent minul polnud tema vastu midagi. Mu isa oli hävitanud Landonite varanduse ja Ryan tahtis, et mõni Cross selle eest maksaks. Ta ei olnud esimene ega viimase ärimees, kes mind isa pärast tahtis maatasa teha, aga tema oli kõige visam. Ta oli piisavalt noor ja tal oli palju aega, et sellele ülesandele pühenduda.

      Vaatasin Eva fotot oma laual. Kõik muu oli teisejärguline.

      „Hei,“ ütles Arash, tõstes naljatamisi alla andes käed, „see on sinu äri. Ma tahan lihtsalt teada, kas reeglid on muutunud.“

      „Miski pole muutunud.“

      „Kui teada tahad, Cross, oled sa rohkem mängust väljas, kui ma arvasin. Samal ajal kui Landon kavatseb su hävitada, peesitad sina rannas.“

      „Lõpeta! Kas ma ei tohi nädalavahetusel puhata, Arash?“ Oleksin seda iga hetk korranud. Need päevad, mis olin veetnud Evaga Outer Banksis, olid olnud kui suur unistus, mida ma polnud endale varem lubanud.

      Tõusin ja kõndisin akna juurde. LanCorpi kontorid asusid kõrghoones kaks kvartalit edasi ja Ryan Landoni omast avanes hea vaade Crossfire’i hoonele. Kahtlustasin, et ta veetis iga päev rohkem kui paar minutit minu aknaid jõllitades ja järgmist käiku planeerides. Aeg-ajalt vahtisin vastu ja kutsusin teda kõvemini lajatama.

      Mu isa oli olnud kurjategija, kes oli hävitanud lugematuid elusid. Ta oli ka mees, kes õpetas mulle, kuidas sõita jalgrattaga ja kirjutada oma nime uhkusega. Ma ei suutnud päästa