Teineteise kütkeis. Sylvia Day

Eva hääletoonis sundis mind tähelepanelikuks. Tõmbusin temast aegamisi eemale ja libistasin pilgu üle tema näo. „Räägi.“

      „San Diegoga seoses…“ Eva langetas pilgu ja haaras alahuule hammaste vahele.

      Olin vait ja ootasin, kuhu vestlus viib.

      „Six-Ninths on ka seal,“ ütles mu naine viimaks.

      Ta ei püüdnud varjata, mida juba enne teadsin, ja see oli mulle kergendus. Aga mind valdas hoopis üht teist laadi pinge.

      „Tahad öelda, et see sunnib sind muretsema?“ Mu hääl jäi rahulikuks, kuid seesmiselt olin kõike muud kui rahu ise.

      „Ei, ei sunni,“ ütles Eva tasa. Aga tema sõrmed sasisid rahutult mu juukseid.

      „Ära valeta mulle.“

      „Ei valetagi.“ Eva tõmbas sügavalt hinge ja vaatas mulle silma. „Miski pole õige. Olen segaduses.“

      „Miks nimelt?“

      „Ära ole selline,“ ütles ta vaikselt. „Ära muutu nii jäiseks, sa tõrjud mu niiviisi eemale.“

      „Pead selle mulle andeks andma. Kuidas ma saan olla heas tujus, kui kuulen, et minu naine ütleb mulle, et ta on segaduses teise mehe pärast.“

      Ta vingerdas mu sülest välja ja ma lasin tal minna, et saaksin teda vaadata – tema üle otsustada – mõningase vahemaa tagant. „Ma ei tea, kuidas seda seletada.“

      Kõhus tõmbus külmaks, kuid ma ignoreerisin seda teadlikult. „Püüa.“

      „Lihtsalt…“ Maha vaadates näris Eva alumist huult. „Miski on… lõpetamata.“

      Rinnus muutus kitsaks ja kuumaks. „Kas ta erutab sind, Eva?“

      Ta tõmbus kangeks. „See on midagi muud.“

      „Kas see on tema hääl? Tätoveeringud? Tema maagiline riist?“

      „Lõpeta! Sellest pole lihtne rääkida. Ära tee seda raskemaks.“

      „See on neetult raske ka minu jaoks,“ nähvasin ja kargasin püsti.

      Vahtisin Evat pealaest jalatallani, tahtsin teda keppida ja ühtaegu karistada. Tahtsin ta kinni siduda, luku taha panna, peitu kõigi eest, kes võiksid ohustada minu võimu tema üle. „Ta kohtles sind nagu sitta, Eva. Kas „Kuldse“ video viis selle sul meelest ära? Kas on midagi, mida sa vajad, aga minu käest ei saa?“

      „Ära ole nii loll!“ Eva pani käed risti rinnale – kaitsev poos, mis mind veel enam vihastas.

      Mul oli vaja, et Eva oleks avatud ja õrn. Ma vajasin teda jäägitult. Oli aegu, kui mind ajaks hulluks, kui palju ta mulle tähendas. Ta oli ainus asi, mille kaotamist ma ei suutnud ette kujutada. Ja ta rääkis seda, mida ma ei suutnud taluda.

      „Palun ära muutu inetuks,“ sosistas ta.

      „Olen niigi märkimisväärselt tsiviliseeritud, arvestades seda, kui vihane ma praegu olen.“

      „Gideon.“ Süütunne muutis Eva hallid silmad tumedamaks ja varsti läikisid neis pisarad.

      Vaatasin kõrvale. „Ära hakka!“

      Aga Eva nägi mu sisse nagu alati.

      „Ma ei tahtnud sulle haiget teha.“ Teemant tema sõrmes – minu tõotus talle – püüdis valgust ja saatis seinale mitmevärvilisi kiiri. „Ma ei taha, et sa oled pahane ja vihane mu peale. See teeb ka mulle haiget, Gideon. Ma ei taha teda. Vannun, et ei taha.“

      Astusin närviliselt akna juurde, üritades leida rahu, mida mul oli vaja, et tegelda ohuga, mida esindas Brett Kline. Olin teinud kõik, mida sain. Andsin Evale tõotusi, libistasin talle sõrmuse sõrme. Sidusin ta enda külge igal viisil. Aga ikka ei piisanud.

      Minu ees laius linn, kuid kõrgemad hooned segasid täit vaadet. Katusekorterist võis näha miilide kaugusele. Aga Upper West Side’i korterist, mille olin võtnud kohe Eva korteri kõrvale, oli väljavaade piiratud. Ma ei näinud lõputuid tänavate ridu, ummistunud kollastest taksodest, ega pilvelõhkujate akendelt peegelduvat päikesevalgust.

      Tahtsin Evale New Yorgi kinkida, kas või kogu maailma. Ma ei suutnud armastada teda rohkem, kui juba armastasin, see oli mind üleni vallutanud. Ja siiski tegi üks sitapea Eva minevikust edusamme, et mind eemale puksida.

      MULLE meenus, kuidas Eva Kline’i käte vahel oli ja suudles teda kirega, mida ta pidi tundma ainult minu vastu. Võimalus, et iha selle mehe järele mõjutab teda ikka veel, tekitas isu midagi puruks peksta.

      Mu sõrmenukid naksusid, kui käed rusikasse tõmbasin. „Kas peame suhtes jälle uue pausi tegema? Leidma aega, et Kline su segaduse lõpetaks? Võib-olla peaksin sama tegema ja aitama Corinne’il tema segadusega tegelda.“

      Eva hingas värinal sisse, kui mainisin oma endise kihlatu nime. „Kas mõtled seda tõsiselt?“

      Järgnes kohutavalt pikk vaikus.

      Seejärel: „Palju õnne, türapea. Sa tegid mulle praegu haiget rohkem, kui Brett iial tegi.“

      Pöörasin end just siis, kui Eva toast välja tormas, selg jäik ja pinges. Võtmed, millega ta mu korterisse tuli, jäid temast lauale maha ja see jättis minusse lootusetuse tunde. „Jää seisma!“

      Sain ta kätte, kuid ta hakkas vastu, dünaamika meie vahel oli nii tuttav – Eva põgeneb, mind ajan teda taga.

      „Lase mind lahti!“

      Sulgesin silmad ja surusin näo tema vastu. „Ma ei anna sind talle.“

      „Ma olen praegu nii vihane, et võiksin sind lüüa.“

      Tahtsin, et ta seda teeks. Tahtsin seda valu tunda. „Löö siis.“

      Eva surus küüned mu käsivartesse. „Pane mind maha, Gideon.“

      Pöörasin ta ümber ja surusin vastu koridori seina. „Mida ma pean tegema, kui sa ütled mulle, et sa oled segaduses Brett Kline’i pärast? Tunnen, et ripun nagu kaljuserval ja haare hakkab lõdvenema.“

      „Sa siis õelutsed minuga, et kinni hoida? Miks sa ei saa aru, et ma ei kao kuhugi?“

      Vaatasin teda, püüdsin leida sõnu, mis teeks kõik meie vahel jälle heaks. Eva alumine huul hakkas värisema ja ma… ma taltusin.

      „Ütle mulle, kuidas sellega tegelda,“ kähistasin, hoides naist randmetest ja pigistades neid veidi. „Ütle, mida teha.“

      „Sa mõtled, kuidas minuga tegelda?“ Eva lükkas õlad taha. „Sest mina olen probleem. Ma tundsin Bretti sel ajal, kui vihkasin ennast, samas tahtsin, et teised mind armastaksid. Ja nüüd ta käitub samamoodi kui siis, kui ma teda tahtsin, ja see valmistab mulle peavalu.“

      „Jeerum, Eva.“ Surusin end kõvemini tema vastu. „Ja sa arvad, et ma ei peaks tundma end sellises seisus ohustatuna, mis?“

      „Sa peaksid mind usaldama. Ütlesin sulle seda, sest ei taha, et sa sul oleks veider sisetunne ja teeksid ennatlikke järeldusi. Tahtsin olla aus, et sa ei tunneks end ohustatuna. Tean, et pean mõnes asjas selgusele jõudma. Lähen sel nädalavahetusel doktor Travise juurde ja…“

      „Hulluarstid pole mingi imerohi!“

      „Ära karju mu peale.“

      Võitlesin tungiga lüüa rusikaga vastu krohvseina Eva selja taga. Mu naise pime usk teraapia raviomadustesse ajas mind marru. „Me ei jookse mõne neetud arsti juurde iga kord, kui meil on probleem. Selles abielus oleme sina ja mina. Mitte paganama psühhiaatrite kogukond!“

      Eva kergitas lõuga ja kallutas seda kindlameelselt, see ajas mind hulluks. Ta ei andnud mulle tolligi järele, ainult siis, kui mu riist tema sees oli. Siis ta andis mulle kõik.

      „Sa võid arvata, et ei vaja abi, boss, aga ma tean, et vajad.“

      „Ma vajan sind.“ Haarasin Eva pea oma käte vahele. „Vajan oma naist. Ja