Teineteise kütkeis. Sylvia Day

„Miks sa ei mõista, kui palju ma sind armastan? Brettil pole midagi sulle vastu panna. Mitte midagi. Aga ausalt öelda tahan ma praegu üksi olla.“

      Tundsin tema vastupanu, kuidas ta mind eemale tõukas ja üritas must lahti saada. Haarasin temast kinni nagu päästerõngast. „Kas sa ei taipa, mida sa mulle teed?“

      Eva hakkas mu käte vahel sulama. „Ma ei saa aru, Gideon. Kuidas sa saad lihtsalt klõpsata nuppu ja oma tunded välja lülitada? Sa tead, mida ma tunnen Corinne’i suhtes ja sa lihtsalt viskad ta mulle niiviisi näkku.“

      „Sa oled põhjus, miks ma hingan, ma ei lülita midagi välja.“ Libis-tasin huultega üle tema põse. „Mõtlen vaid sinust. Kogu päeva. Iga päev. Kogu aeg, kui midagi teen, oled sa mul meeles. Kellelegi teisele pole ruumi. Sellepärast tapab mind, et sul on ruumi Kline’i jaoks.“

      „Sa ei kuula mind.“

      „Lihtsalt hoia tast eemale.“

      „See on vältimine, mitte lahendus.“ Eva sõrmed kaevusid mu pihasse. „Olen katki, Gideon, sa tead seda. Panen oma tükke kokku.“

      Ma armastasin teda just sellisena, nagu ta oli. Miks sellest ei piisanud?

      „Tänu sinule olen tugevam kui iial varem,“ jätkas Eva, „aga ikka on veel pragusid ja kui ma nad leian, pean teada saama, miks nad tekkisid ja kuidas neid sulgeda. Jäädavalt.“

      „Mida kuradit see tähendab?“ Pistsin käed Eva särgi alla, otsisin tema paljast ihu.

      Ta tõmbus kangeks ja lükkas mu eemale. „Gideon, ei…“

      Sulgesin Eva suu enda omaga. Tõstsin ta üles ja panin põrandale pikali. Ta hakkas vastu ja ma urisesin: „Ära võitle minuga.“

      „Sa ei saa lihtsalt meie probleeme minema keppida.”

      „Ma tahan sind lihtsalt niisama keppida.“ Pistsin pöidlad tema pükste värvli vahele ja lükkasin neid alla. Tahtsin meeletult olla tema sees, teda võtta, tunda, kuidas ta mulle alistub. Teha midagi, mis lämmataks peas selle hääle, mis ütles, et olen omadega sassis. Jälle. Ja et seekord ei antaks mulle andeks.

      „Lase mul minna.“ Eva keeras end kõhuli.

      Haarasin tal puusade ümbert, kui ta üritas eest roomata. Ta võis mu eest põgeneda, nagu oli harjunud, või siis kõik ühe sõnaga lõpetada. Turvasõnaga…

      „Crossfire.“

      Eva tardus mu häält kuuldes ja see üks sõna väljendas nende emotsioonide mäsu, millega ta mind pihuks ja põrmuks purustas.

      Möllu tipphetkel miski klõpsatas. Minus plahvatas järsk ja tuttav vaikus, vaigistas paanika, mis mu kindlustunnet oli kõigutanud. Rahunesin, nautides äkilist segaduse puudumist. Sellest oli tükk aega möödas, mil ma viimati tundsin peadpööritavat üleminekut kaose ja kontrolli vahel. Ainult Eva võis raputada mind nii sügavalt, saates mind tagasi aega, kui olin sõltunud kõige ja kõikide armust.

      „Sa ei võitle enam minuga,“ ütlesin talle rahulikult. „Ja mina palun vabandust.“

      Eva laskis end mu käte vahel lõdvaks. Ta alistus üleni ja kiiresti. Kontroll oli taas minu käes.

      Aitasin ta üles ja tõmbasin enda poole, nii et ta sai mu reitele istuda. Eva vajas mu kontrolli. Kui mina ebakindlalt vaarusin, läks ta endast välja ja see raputas mind veel rohkem. See oli nõiaring ja mul oli vaja sellega rohkem tegelda.

      „Anna andeks.“ Mul oli kahju, et Evale haiget tegin. Et ei kontrollinud olukorda. Olin pärast õudusunenägu närvis – seda ta kahtlustas – ja kui kohe sain otsa hoobi Kline’i teemal, polnud mul aega end koguda.

      Pidin Kline’iga tegelema. Pidin Evast kõvasti kinni hoidma. Punkt. Ei olnud muid valikuid.

      „Mul on vaja su tuge, Gideon.“

      „Mul on vaja, et sa ütled talle, et oled abielus.“

      Eva surus lauba vastu mu põske. „Teen seda.“

      Nihutasin teda, et tal oleks mu süles mõnusam istuda ja nõjatusin vastu seina, tõmmates teda lähemale. Ta panid käsivarred mu kaela ümber ja maailm oli jälle paigas.

      Eva paitas mu rinda. „Boss…“

      Tundsin hästi seda meelitavat tooni oma naise hääles. Olin otsemaid kõva, veri kuum ja paks. Eva alistumine erutas ka teda ennast ja see tema reaktsioon küttis mind üles nagu ei miski muu.

      Pistsin käe talle juustesse ja haarasin pehmed kuldsed salgud rusikasse, vaadates, kuidas ta silmalaud muutusid raskeks, kui ta õrna sakutamist tundis. Eva oli vaoshoitud ja minu armu all ning talle meeldis see väga. Ta vajas seda täpselt sama palju kui mina.

      Vallutasin tema suu.

      Siis vallutasin ta enda.

      KUI Angus sõidutas mind koos Evaga tööle, kerisin tahvelarvutis kalendermärkmikku ja mõtlesin tema poole üheksasest lennust.

      Heitsin pilgu Evale. „Te sõidate Californiasse ühe mu lennukiga.“

      Ta oli Bentley aknast välja vaadanud, jälginud linnamelu temale omase innuka huviga. Ta pööras pilgu minu poole.

      Olin sündinud New Yorgis. Kasvasin üles linnas ja selle lähedal ning viimaks hakkasin seda enda omaks pidama. Mingil hetkel ma ei pannud linna enam tähelegi. Aga Eva huvi ja rõõm mu kodulinna üle tutvustasid seda mulle uuesti. Ma ei vaadelnud linna nii suure intensiivsusega kui tema, ent nägin seda siiski värske pilguga.

      „Tõesti?“ küsis Eva väljakutsuvalt, kuid tema silmad reetsid, kuidas teda minu poole tõmbas.

      Tema kepi-mind-pilk hoidis mind pidevalt valvel.

      „Jah.“ Panin tahvelarvuti kaane kinni. „See on kiirem, mugavam ja turvalisem.“

      Eva suu kaardus muigeks. „Tore.“

      See õrritav lõbusus kütkestas mind, õhutas tegema Evaga kõike kurja ja toorest, kuni järele jäi ainult täielik alistumine.

      „Pead seda Caryle ka ütlema,“ jätkas ta ja pani jala risti üle teise, paljastades pitsilise sukaserva ja tripi.

      Eval oli seljas punane käisteta pluus ja valge seelik, jalas kõrged rihmikud. Täiesti kohane kontorirõivastus, mida tõstis esile selle all peituv seksikas keha. Meie vahel särtsus elekter, instinktiivne tunnetus, et meid oli loodud suurepäraselt kokku sobima.

      „Palu, et ma sinuga kaasa tuleksin,“ ütlesin, sest mulle ei meeldinud, et pidin naisest terve nädalavahetuse eemal olema.

      Eva naeratus kadus. „Ma ei saa. Kui hakkan inimestele teatama, et oleme abielus, pean alustama Caryst, ja ma ei saa seda teha, kui sina juures oled. Ma ei taha, et tal tekiks tunne, et ta on väljaspool seda elu, mida ma loon koos sinuga.“

      „Mina ei taha samuti väljaspool olla.“

      Eva põimis oma sõrmed minu omadega kokku. „Kui ma eraviisiliselt sõpradega aega veedan, ei tähenda see, et me pole paar.“

      „Mina eelistan sinuga aega veeta. Sa oled kõige huvitavam inimene, keda ma tunnen.“

      Eva silmad läksid suureks ja ta jäi mulle otsa vaatama. Ta tegi järsu liigutuse, kiskus seeliku üles ja istus kaksiratsa mulle sülle, enne kui aru sain, mida ta teeb. Ta haaras mu näo käte vahele, surus huuleläikega võõbatud suu minu omale ja suudles mind oimetuks.

      „Hmm,“ oigasin, kui ta viimaks hingeldades eemale tõmbus. Surusin sõrmed tema imelise taguotsa heldesse kumerusse. „Tee seda veel.“

      „Olen praegu nii kiimas su järele,“ hingeldas Eva, hõõrudes pöidlaga mu huuli puhtaks.

      „Mulle see sobib.“

      Tema kurguhäälne naer helises kõikjal mu ümber. „Mul on praegu vapustavalt hea olla.“

      „Parem kui hommikul koridoris?“

      Eva rõõm oli nakkav. Kui ma oleksin saanud aega seisatada, oleksin teinud seda just sel hetkel.

      „See