Teineteise kütkeis. Sylvia Day

igile lugejaile, kes on kannatlikult oodanud

      Gideoni ja Eva loo järgmist peatükki.

      Loodan, et see meeldib teile sama palju kui mulle endale.

      TÄNUSÕNAD

      Lugematu hulk inimesi mu selja taga teevad võimalikuks selle,et ma kirjutan, pean kinni oma kohustustest ja säilitan terve mõistuse.

      Tänud Hilary Saresile, kes hoiab mind rajal, toimetades mu raamatuid. Loodan sulle rohkem, kui sa arvata oskad.

      Tänud suurepärasele agendile Kimberly Whalenile kõige eest, mida sa teed, aga eriti su toetuse eest. Iga päev olen ma sulle tänulik.

      Tänud Samara Dayile,et sa nii palju pinget mu õlgadelt maha võtad. Ma ei kujuta ette, kui jänni ilma sinuta jääksin.

      Tänan oma lapsi, kes taluvad mu pikki äraolekuid, kui töötan (ja kõiki ebamugavusi, mis sellega kaasnevad). Ma ei saaks teha seda, mida teen, ilma teie abita. Ma armastan teid.

      Aitäh kogu hämmastavale meeskonnale Penguin Random House’is: Cindy Hwang, Leslie Gelbman, Alex Clarke, Tom Weldon, Rick Pascocello, Craig Burke, Erin Galloway, Francesca Russell, Kimberley Atkins… Ja nemad on USA-s ja Suurbritannias. Meeskonnad näevad kõvasti vaeva ka Austraalias, Iirimaal, Kanadas, Uus-Meremaal, Indias ja Lõuna-Aafrikas. Olen teile kõigile tänulik selle aja ja jõupingutuste eest, mida te panete mu raamatute avaldamisse.

      Tänud Liz Pearsonsile ja tiimile Brilliance Audios, et rõõmustate audioraamatute lugejaid!

      Ja tänud kõigile rahvusvahelistele kirjastajatele, kes töötavad väsimatult oma kodukohas. Soovin, et saaksin teid kõiki siin isiklikult tänada.Teadke, et mul on väga hea meel koos teiega töötada.

      1

      Jäised veenõelad pommitasid mu kuuma nahka ja see kipitus peletas eemale pealetükkivad varjud õudusunenäost, mida vaid segaselt mäletasin.

      Silmad kinni, seisin veejoa all, soovides, et hirm ja iiveldus kaoksid mu jalge alla äravoolutorusse. Tundsin, kuidas ihu värises, ja mõtted läksid mu naisele. Oma inglikesele, kes magas rahulikult kõrvalkorteris. Ihkasin teda kohutavalt, tahtsin end kaotada temas, ja mind ajas vihale, et ma ei saanud seda teha. Ei saanud teda enda lähedal hoida. Ei saanud tõmmata tema meelast keha enda alla ja sellesse sukelduda, lasta tema puudutusel peletada mälestused eemale.

      „Kurat.“ Surusin peopesad vastu jahedaid seinaplaate ja lasksin veejoa karistaval külmusel luudesse tungida. Olin isekas sitapea.

      Kui olnuksin kõvem mees, oleksin kõndinud Eva Tramelli juurest minema kohe, kui teda nägin.

      Selle asemel võtsin ta endale naiseks. Ja tahtsin, et uudist meie abielust edastaksid kõik inimkonnale teadaolevad meediakanalid, mitte et see oleks väikese käputäie asjaosaliste varjatud saladus. Mis veel hullem: et mul polnud vähimatki kavatsust lasta Eval minna, pidin leidma tee, kuidas korvata seda, et olin selline kuradima jobu, et me ei saanud isegi ühes toas koos magada.

      Hõõrusin end seebiga kokku ja pesin kiiresti maha kleepuva higi, mis mind oli ärgates katnud. Mõni minut hiljem olin juba magamistoas, kus tõmbasin jalga dressipüksid, et minna kodukontorisse. Kell oli vaevalt seitse hommikul.

      Olin lahkunud korterist, mida Eva jagas oma parima sõbra Cary Tayloriga, vaid paar tundi tagasi, et lasta naisel enne tööleminekut veidi magada. Olime olnud teineteise küljes terve öö, mõlemad näljased ja ahned. Aga oli ka midagi muud. Midagi Eva juures, mis näris ja tegi mind rahutuks.

      Miski häiris mu naist.

      Mu pilk langes aknast avanevale Manhattani vaatele, seejärel jäi pidama tühjal seinal, kus samal kohal mu katusekorteri kontoris meie kodus Viiendal avenüül rippusid fotod Evast ja meist kahekesi. Kujutasin selgesti seda kollaaži ette, sest olin viimase paari kuu jooksul kulutanud lugematuid tunde selle vaatlemiseks. Linnapanoraami silmitsemine oli kunagi mu viis oma maailma kapselduda. Nüüd asendasin selle Eva vaatamisega.

      Istusin laua taha, äratasin hiirt liigutades arvuti ning hingasin sügavalt ja aeglaselt sisse, kui mu naise nägu monitori täitis. Ta oli sellel arvuti taustapildiks oleval fotol meikimata ja mõned heledad tedretähnid ninal tegid ta nooremaks kui kakskümmend neli aastat. Pilk libises üle tema näojoonte – kaardus kulmud, säravad hallid silmad, täidlased huuled. Mõnikord, kui lasksin endal sellest mõelda, ma peaaegu tundsin neid huuli oma nahal. Tema suudlused olid õnnistused, tõotused mu inglikeselt, kes tegi mu elu elamisväärseks.

      Otsustavalt välja hingates võtsin telefoni ja vajutasin kiirvaliku klahvile, et helistada Raúl Huertale. Vaatamata varasele tunnile vastas ta kiiresti ja erksalt.

      „Proua Cross ja Cary Taylor sõidavad täna San Diegosse,“ ütlesin ja mu käsi tõmbus selle mõtte juures rusikasse. Midagi rohkemat polnud mul tarvis lisada.

      „Sain aru.“

      „Tahan, et keskpäevaks oleksid mu laual hiljuti tehtud foto Anne Lucasest ja üksikasjalik ülevaade tema eilsest õhtust.“

      „Saab tehtud,“ kinnitas ta.

      Lõpetasin kõne ja põrnitsesin Eva kütkestavalt ilusat nägu. Olin teda ootamatult tabanud õnnelikul, poseerimata hetkel, seisus, milles olin otsustanud hoida teda kogu ülejäänud elu. Aga eelmisel õhtul mainis ta oletatavat kokkupõrget naisega, keda olin kord ära kasutanud. Anne’iga polnud mu tee kaua aega ristunud, ent kui tema oli süüdi mu naise meelehärmis, pidi ta tahes-tahtmata minuga kohtuma. Üsna pea.

      Avasin meilikasti, vaatasin läbi kõik e-kirjad ja saatsin mõned kiired vastused ning hakkasin lähemalt uurima teemarida, mis oli silma torganud kohe, kui e-postkasti lahti tegin.

      Tunnetasin Evat enne, kui teda nägin.

      Tõstsin pea ja mu klahvivajutused jäid aeglasemaks. Ootamatu ihasööst vaigistas mu ärevust, mida tundsin iga kord, kui ma Evaga koos ei olnud.

      Naaldusin seljatoele, et vaadet paremini nautida. „Oled varakult üleval, inglike.“

      Eva seisis uksel, võtmed käes, blondid juuksed õlgadel seksikalt sasised, põsed ja huuled magamisest õhetavad, kurvikas keha kaetud vaid topi ja lühikeste pükstega. Ta ei kandnud rinnahoidjat, nii et soonikkoes puuvillase kanga all oli märgata lopsakaid kumerusi. Õrnana, ja kehaga, mis iga mehe põlvili pani, rõhutas ta sageli, kui teistmoodi ta oli neist naistest, kellega koos mind enne teda oli pildistatud.

      „Ärkasin igatsusest sinu järele,“ vastas ta kähedal kurguhäälel, mis mul alati kõvaks ajas. „Kui kaua sina juba üleval oled?“

      „Mitte väga kaua.“ Lükkasin klaviatuuri eest, et oma laual Evale ruumi teha.

      TA tatsas paljajalu minu juurde ja ahvatles mind selleks mingit vaeva nägemata. Kohe, kui teda esimest korda nägin, teadsin, et ta hukutab mu. See lubadus oli tema silmis ja selles, kuidas ta astus. Kõikjal, kuhu ta läks, mehed vahtisid teda. Himustasid teda. Just nagu minagi.

      Kui Eva piisavalt lähedale jõudis, haarasin tal keskkohast ja tõmbasin ta endale hoopis sülle. Kummardusin, kahmasin ühe nibu suhu ja hakkasin seda pikkade, sügavate tõmmetega imema. Kuulsin, kuidas Eva õhku ahmis, tundsin, kuidas tema keha tõmbles mõnust, ja naeratasin sisimas. Sain oma naisele teha, mida iganes tahtsin. Ta oli andnud mulle selle õiguse. See oli suurim kingitus, mille eales olin saanud.

      „Gideon.“ Eva käsi hakkas mu juukseid sasima. Juba tundsin end lõpmata hästi.

      Tõstsin pea ja suudlesin teda, tundsin kaneelihambapasta ja Evale ainuomast, unikaalset maitset. „Hmm?“

      Ta puudutas mu nägu, pilk otsiv. „Kas sa nägid jälle luupainajat?“

      Hingasin pahinal välja. Eva oskas alati minust otse läbi näha. Ma ei olnud kindel, kas suudan sellega kunagi ära harjuda.

      Silitasin pöidlaotsaga üle niiske puuvillase kanga, mis Eva nibu külge kleepus. „Ma pigem räägiksin märgadest unenägudest, milleks sa just praegu inspiratsiooni annad.“

      „Mida sa nägid?“

      Surusin huuled kokku tema pealekäimise tõttu. „Ei mäleta.“

      „Gideon…“

      „Jäta, inglike.“

      Eva