Tuli. Mats Strandberg

jõuab, märkab ta Linnéat, kes seisab teadetetahvli ees ja silmitseb ÜHTSUSE plakatit. Tal on seljas puhvis varrukatega must kleit, kaela ümber on okastraati meenutav kaelakee.

      Minoo astub ligi ja vaatab üle Linnéa õla plakatit.

      „Oled sa sellest midagi kuulnud?” küsib Minoo.

      „Ei ole, aga „Positiivne Engelsfors” kõlab väga Helena moodi,” ütleb Linnéa ja osutab kärtsrohelise küünega Eliase ema pildile. „Ta rääkis kogu aeg nii. „Võta ennast kokku.” – „Kui uks sulgub, avaneb aken.” – „Vaata elu helgemat poolt.” Päris probleemidega inimesed ajasid teda närvi.”

      „Nagu Elias?” küsib Minoo ettevaatlikult.

      Linnéa noogutab.

      „Nagu Elias.”

      „Imelik, et ta otsustas kirikuõpetajaks hakata,” ütleb Minoo.

      „Ma ei tea, kas sa oled märganud, aga inimesed ongi õudselt imelikud,” vastab Linnéa.

      Adriana Lopez tuleb trepist alla ja möödub neist kiirel sammul. Temast õhkub tema tavalist jahedust, kui ta tõttab aula poole, kus ta peab rebastele tere tulemast ütlema.

      „Laupäeval saame jälle pargis kokku ja hakkame harjutama,” ütleb Minoo.

      Linnéa pööritab silmi.

      „Jah, muidugi, eks ole,” lausub ta. „Lõpuks ometi peame hakkama tegelema „enesekaitse võlukunstiga”.”

      „Ma ei tea,” ütleb Minoo. „Midagi oli temaga lahti. Ta rääkis mingitest muudatustest.”

      „Maagiatunnid ei saa ju enam mõttetumaks minna. Muuseas, kas sa Nicolausega rääkisid?”

      „Jah. Ta ei nõustu sellega iialgi.”

      „Ta kardab. Ta ei tea, mis hauas on, aga ta kardab seda, mida me leida võime,” ütleb Linnéa ja lisab kärmesti: „Mitte et ma oleksin meelega tema mõtteid lugenud… Aga ma ei saa seda alati ise kontrollida.”

      Minoo vaatab tema tumedatesse silmadesse. Nagu alati, kui Linnéa mõtetelugemise võime jutuks tuleb, läheb ta tujust ära. Talle turgatavad ikka veel meelde piinlikud hetked, mille kohta ta nüüd teab, et Linnéa võis tema mõtteid lugeda.

      „Meil ei ole valikut,” ütleb Linnéa. „Me peame tegema seda Nicolause selja taga.”

***

      Vanessa astub klassi ning otsib pilguga Evelinat ja Michelle’i. Nad ei ole veel tulnud ja ta saab nende peale tõeliselt pahaseks. Nemad ei või ju teada, et ta on endast välja minemas, et ta peab kellelegi rääkima, mida ta öösel näinud oli.

      Nicke polnud veel koju jõudnud, kui Vanessa hommikul kooli hakkas tulema. Ta ei suutnud hommikusöögilauas emale otsa vaadata. Osake temast oleks tahtnud otseteed välja paisata, mida ta näinud oli. See on tema võimalus mehest lahti saada. Lõpuks ometi. Ent üks teine osa Vanessast, talle peaaegu tundmatu osa, ei tahaks sellest kunagi iitsatadagi. See osa ei suuda taluda mõtet sellest, kui õnnetu ema säärase sõnumi peale oleks.

      Vanessa võtab istet ühes tagumise rea pinkidest, samal ajal kui Evelina ja Michelle teineteise küljes rippudes klassi tulevad.

      Nad istuvad teine teisele poole Vanessat ja Evelina ohkab raskelt.

      „Jumal, kui läbi ma omadega olen. Ma pole öösel üldse maganud.”

      „Ta ema ja isa korraldasid jälle telefonimaratoni,” seletab Michelle.

      „Minu meelest oli kogu lahutuse uba selles, et ei peaks teineteisega ööd läbi tülitsema,” ütleb Evelina.

      Evelina vanemad lahutasid aastaid tagasi ja Evelina jäi ema juurde elama. Isa on veoautojuht ja teda pole peaaegu kunagi Engelsforsis. Kuid see ei takista tal helistamast eri Euroopa riikidest ja avaldamast arvamust, kuidas Evelina ema peaks tütart kasvatama.

      „Kuidas sinuga on?” küsib Vanessa.

      Evelina ohkab südamepõhjast.

      „Miks peab veel sada aastat ootama, enne kui me täisealiseks saame?”

      „Me peaksime kõik kolmekesi kokku kolima,” ütleb Michelle. „Niipea, kui kaheksateist saame. Eriti viimase peal oleks!”

      „Ja sina pääseksid Nickest,” lisab Evelina.

      „Ma pääsen temast ehk niisamutigi,” vastab Vanessa.

      „Mis asja?” küsib Michelle. „Mis mõttes?”

      Vanessa vaatab sõprade uudishimulikke nägusid.

      Nad ütleksid, et ta peab emale ära rääkima. Nad ei mõistaks, mis sellel plaanil viga on, peale selle et see kurvastab ema: et Vanessa on see sõnumitooja, keda kõik tahavad kogu aeg maha lasta. Ja et ema ei pruugi teda uskudagi.

      Veel on üks võimalus, mõtleb Vanessa. Kui rääkida hoopis Nickega. Sundida teda ennast emale tõde avaldama.

      Praegusel hetkel tundub see kõige parem plaan. Kuid ta pole öö otsa maganud ega usalda oma reaalsustaju.

      Ta vaatab Michelle’ile ja Evelinale otsa. Ta armastab neid, aga ei suuda nendega sellel teemal rääkida.

      „Mis asja?” küsib Michelle uuesti ja keerutab sõrmede vahel tumedat juuksesalku.

      „Ei midagi,” ütleb Vanessa. „Niisama unistasin.”

8

      Linnéa jõuab klassi lipsata napilt enne seda, kui Petter Backman mütsuval sammul kohale jõuab ja ukse enda järel kinni paneb. Linnéa tunneb, kuidas õpetaja pilk tema selga kõrvetab, ja soovib kõigest hingest räpase pilgu endalt maha raputada.

      Siis, kui ta oli just äsja oma võlujõust teadlikuks saanud, ei suutnud ta kunstitunnis õieti käiagi. Backmani kohta on alati kostnud jutte, et ta paneb oma naissoost õpilastele käed ümber, hõõrub ennast ebameeldivalt nende vastu, kuigi tegelikult pole Linnéa kunagi näinud teda midagi säärast tegemas. Ta on liiga arukas, et riskida. Kuid ta laseb oma üksikasjalikel mõtetel vabalt lennata, kui ta klassi ees istub või klassis ringi jalutab.

      Olivia istub kõige taga ja sirgeldab midagi oma plokki. Linnéa läheb istub tema kõrvale. Targem juba härjal sarvist haarata.

      „Kus kohas sa eile olid?” sosistab Olivia. „Miks sa mu sõnumitele ei vastanud?”

      Tema sinised juuksed meenutavad radioaktiivset suhkruvatti. Tugevasti meigitud nägu on kahvatum kui kunagi varem. Puudrikihil on väikesed higinired.

      „Ma unustasin ära,” ütleb Linnéa.

      „Jube nõme, et sa isegi ei vastanud,” sõnab Olivia.

      „Sina pole ennast ju praktiliselt terve suve näole andnud,” vastab Linnéa.

      „Mis mina sinna teha saan, et ema ja isa mu vaheajaks maale kupatavad.”

      Ta vaatab solvunult Linnéat oma suurte pruunide silmadega, mis võiksid kuuluda mõnele manga-koomiksi tegelasele. Linnéa ei viitsi seletada, et ta teab, et Olivia valetab, et ta on teda mitu korda keskuses näinud. Ega Engelsforsis pole just palju siniste juustega tüdrukuid.

      „Sai käisid eile Eliase juures, eks?” küsib Olivia.

      „Jah.”

      Olivia kritseldab oma visandiplokki edasi. Tavapärane motiiv. Suurte silmadega tüdruk, kes nutab musti pisaraid.

      „Sa oleksid võinud helistada,” ütleb ta vaikselt. „Mina olin ka tema sõber. Mul oli täitsa hirm kooli tagasi tulla. Siin see ju juhtuski.”

      Irooniline, et Linnéa peab Oliviat vältima, et saada Eliasega omavahel olla, isegi siis, kui poiss on surnud.

      Nad said kõik omavahel üsna ühel ajal tuttavaks. Sattusid kolmekesi samasse seltskonda, samadele pidudele. Linnéat ja Eliast tõmbas nagu iseenesest teineteise poole, otsekui oleks nende sõprus olnud ette määratud. Aga Olivia toppis ennast kaasa, käis kannul. Natuke nagu tüütu väike õde, kes ahvib vanemat õde järele. Kes muretseb kogu aeg, kas ta käitub ikka õigesti, nii et alati läheb natuke