Kannatlikkus. Chadwicki perekonnakroonika 2. Osa. Marcia Willett

ajas pea ringi käima. Sin kandis lühikest musta kleiti, mis Muti koolitamata silmale näis hirmus lihtne, ning ta üritas pingsalt mitte vaadata selle väikese meistriteose esiosa, mille dekoltee oli ohtlikult sügav.

      „Ei ole,” vastas ta, äkki Susanna nõuannet meelde tuletades ning teeseldes ükskõiksust, mida ta ei tundnud. „Ei ole jah. Aga kuhu see meid viib?”

      Sin laskis kuuldavale kurguhäälse naeru. „See viib meid kenasti sinna mõnusasse pimedasse nurka. Lohuta mind, Mutt, ma olen tõrjutusest juba tüdinud…”

      Sin pani käed ümber Muti ja pööras näo üles. Mutt ei kõhelnud. Ta haaras üllatavalt kähku härjal sarvist ja nautis olukorda. Muusika oli juba mitu minutit mänginud, enne kui kumbki neist seda märkas. Nad tõmbusid eemale, vaatasid teineteist mingi meeldiva lõbususega ja Sin pahvatas naerma.

      „Nooh,” ütles ta oma metsikut lakka tagasi lükates. „Ma pean vist Theo teisele kohale tagandama. Tule. Jalutame teiste hulka tagasi, viisakalt ja sujuvalt, eks ju? Räägi mulle, Mutt, kas sa vahel Londonis ka käid…?”

      „See on tohutu õnnestumine,” lausus Miles Caroline’ile, kui nad hallis seisid ja uuesti oma klaase täitsid. „Hong Kongis komandörikoha saamine on peaaegu liiga hea, et olla tõsi.”

      „Usun, et oled kindlasti väga rõõmus.” Caroline jälgis meest, kui see veini valas. „Veidi raske vaese Flissi jaoks, mis?”

      See oli küsimus, ning Miles tõmbas huuled prunti ja kehitas vaevumärgatavalt õlgu. „Oh, ärme tee sellest liiga suurt numbrit, eks ole?” Tema hääl muutus vaiksemaks, justkui eraldades neid kahte muust perekonnast. „Ta pole esimene, kes välismaal lapse saab – ega jää ka viimaseks. Ta on sitke, see meie Fliss. Alguses arvasin ma, et ta on õrn lilleke. Ta välimus jätab ju sellise mulje, eks ole? Kuid sisemiselt on ta tugev. Pole vanast kännust kaugele kukkunud, kui sa minu arvamust teada tahad.” Miles patsutas Caroline’i kätt, soovides lohutada. „Fliss saab hakkama.”

      Ta naeratas enesekindlalt, vaatas enda ümber ringi ja Caroline jälgis teda mõtlikult.

      Kui veider, mõtles Caroline, et ma arvasin end temasse armunud olevat. Kuid siis oli ta teistsugune – tahtis väga meile meele järele olla, soovis saada perekonnaliikmeks. Talle avaldasid Chadwickid sügavat muljet, eriti Fliss, aga nüüd ta silmis tähed enam ei sära.

      Valjusti aga ütles ta: „Ma lähen parem vaatan ega bridžiseltskond janu kätte surema hakka,” ning Miles noogutas, hea meel selle üle, et ta üksi jäeti, ning jalutas Jake’i juurde, kes toetus uksepiidale ja jälgis improvisatsioonilist tantsu sisehoovis.

      „Tundub, et neil on lõbus.” Ta naeratas Jake’ile. „Nii et sina oled siis Kiti noormees.”

      See oli tõdemus, kuid Jake raputas kahetsevalt pead.

      „See oletus läheb vist liiga kaugele,” pomises ta.

      Sin ja Mutt olid nüüd liitunud salgaga grammofoni ümber ja Miles kihistas naerda.

      „Kas sa ei suuda nende kahe vahel valida?” küsis ta, pilk kinnistunud Sinile, kes oli hakanud tiirlema ja kutsus Mutti endaga kaasa. „Õnneseen.”

      Jake naeratas endamisi. „Kui sa nii ütled,” vastas ta viisakalt.

      Maria astus nende kahe vahele. „Kas palutakse?” küsis ta. Tema hääl oli rabe ja talle otsa vaadates sai Jake aru, et Maria on pisarate lävel. Ta kummardas Mariale ja viis ta tantsijate hulka.

      Teadmata, et neid on nähtud, seisid Hal ja Fliss ikka veel halli tagaotsas teineteise vastas. Nad olid teineteisele sülle jooksnud, Fliss oli tulnud köögist, tuues lauale lisa, Hal oli minekul sinnasamasse jääd juurde võtma. Hal oli tagasi põrganud, avanud Flissile ukse ja siis seisma jäänud. Flissi heledad juuksed olid keeratud üles tema väikese pea peale, nisukarva lokid olid näole libisenud. Tal oli seljas pikk lillemustriline pehmest puuvillasest riidest kleit, mis oli kõrgelt rindade alt kokku võetud, ning ta nägi välja habras ja õrn ja väga armas. Hal vahtis Flissile otsa, kibrutas kulmu, hoides ust lahti, kuid samal ajal tõkestades ta tee. Kõvasti kandiku külge klammerdudes ja mehele alt üles vaadates seisis Fliss vaikselt.

      „Oh, Flissy,” sõnas Hal viimaks. „Kullakallis Flissy, sa oled nii ilus.”

      „Tänan,” vastas Fliss kähku. „Sa ise näed ka päris hea välja. Ja Maria muidugi ka. Tal on nii kena kleit…”

      „Ära,” sõnas Hal. „Ära tee seda.”

      „Mida?”

      „Ära ole… selline kauge, nagu oleksime me võõrad.”

      Hal lähenes Flissile ja viimane haaras kandikust veelgi kõvemini kinni, nii et see surus vastu Hali rinda. Hal kattis oma kätega Flissi käed.

      „Sa saad ju hakkama, eks ole?” pomises ta. „Lähed nii kaugele ära. Ma hakkan sind igatsema…”

      Hal laskis sel kosta, nagu oleks ta selle tõsiasja äsja avastanud ja Flissi silmad täitusid pisaratega. Hali käed tugevdasid oma haaret veelgi.

      „Ära,” sosistas Fliss. „Palun, Hal. See pole aus.”

      Siis laskis Hal ta lahti ja astus pisut tagasi. „Aga ma hakkan sind igatsema,” ütles ta vaikselt. „Hoia end, Fliss.”

      Caroline tuli võõrastetoast halli ja nad läksid kumbki ise suunas – Hal edasi maja tagaossa ja Fliss pika laua poole, mis oli jookide ja kosutavate suupistete jaoks üles seatud.

      „Siin sa siis oledki,” lausus Kit sisehoovist tulles. „Tule välja tantsima. Tegelikult on meil rohkem mehi vaja – aga kas esineb üldse kunagi olukorda, kus poleks rohkem mehi vaja? Kas sinuga on kõik korras, väike nõbu? Sul on selline nägu, et sulle on veel ühte napsi vaja. Näed sa. Las ma valan su klaasi uuesti täis. Sedasi. Tule nüüd, kallike, ilmselt peame tantsima kahekesi koos nagu siis, kui olime veel väikesed…”

      Kümnes peatükk

      Kit ärkas järgmisel hommikul varakult. Ta lamas mõned minutid päris vaikselt, silmad suletud, kuulatas linde ja lehtede kahinat. Varsti läheb ta alla kööki ja räägib Elleniga juttu, samal ajal kui viimane Foxile hommikust teed keedab. Kit teadis, et Foxi valutavad liigesed hoidsid teda suurema osa ööst ärkvel, ja et vana mees tervitab koitu kergendustundega. Ta teadis ka seda, et ükskõik, kui vara Fox kööki jõuaks, on Ellen seal juba ees, roobitseb Agat, kann pliidiplaadil keemas. Nad olid nagu vana abielupaar ning Kit ei suutnud ühte ilma teiseta ette kujutada. Kui kummaline – ja kui õudne – oleks, kui üks neist peaks surema…

      Ta vähkres rahutult, soovimata mõelda Kindlusest ilma praeguste asukate täiskomplektita. Tõepoolest, võimatu oli siinset elu ette kujutada ilma vanaemata, kes kõike juhatab, ilma onu Theota, kes oma eluruumides idatiiva teisel korrusel toimetab või ilma Foxi ja Ellenita – ja Caroline’ita, loomulikult –, kes majapidamise sujuvalt käigus hoiavad. Nii kiindunud kui ta ka oma venda oli, tundus mõte Kindlusse asunud Halist ja Mariast liiga kole, et sel pikemalt peatuda. Kui need ainult oleksid Hal ja Fliss…

      Kit lükkas voodiriided tagasi ja lõi jalad hooga põrandale. Kas Maria oli talle vastumeelt seetõttu, et oli võtnud Flissi koha või oli see lihtsalt loomulik antipaatia? Võib-olla on olemas veel mingi freudistlik seletus, kuna Hal on ta vend, kuid Kit raputas selle maha. Siiski oleks ta olnud ülimalt rahul, kui Hal ja Fliss oleksid omavahel abiellunud ja Fliss oleks Kindluses lossiemandaks. See oleks tundunud kuidagi õige. Hal ja Fliss kuulusid mingil seletamatul moel kokku – ja Kindlusesse –, nii nagu ka Ellen ja Fox või vanaema ja onu Theo. Ta sai järsku aru, et oli mõttes nimetanud kahte paari, kes polnud abielus…

      Kui kummaline, mõtles Kit. Ometigi on nad omavahel nii õiged. Või tulebki nende rahulolu sellest, et nad pole abielus?

      Segaduses ja pisut nukker, läks ta akna juurde ning silmitses tuttavlikku vaatepilti. Tema magamistuba oli läänetiivas, otse Susanna oma all, ja sealt avanes vaade murule, mida palistas pikk ürtideriba kõrge müüri all. Fuksiaheki taga muru lõpus asus puuviljaaed oma kõveriti kasvanud viljapuudega, mille raolisi oksi kattis hõbedane murenev samblik. Kõrged