Kannatlikkus. Chadwicki perekonnakroonika 2. Osa. Marcia Willett

eriti ilma tema rahalise toetuseta? Kui sageli oli Theo teda kitsikusest päästnud. Mõis oli maksnud talle dividende, mis oleksid kuulunud Johnnyle, ning lisaks sellele oli Freddy näidanud üles ääretut suuremeelsust, ostes talle väikese maja Bristolis ja tasudes kaksikute hariduse eest. Siiski oli tulnud ette raskeid hetki, eriti tema lühikese ja hukatusliku abielu jooksul Tonyga.

      Kui veider, mõtles Prue. Ma peaaegu ei mäletagi teda enam ja ometi arvasin, et armastan teda tohutult. Kui reetlik on armastus. Kuidas ta meid küll petab ja lolliks teeb.

      Ta tundis kergendussööstu mõtte juures, et Maria ilmselgelt Hali jumaldab. Muidugi, Hali oli nii kerge armastada – ehkki Prue taipas, et see võib olla ka emalik eelarvamus – aga ta teadis, et meremehe naise saatus pole alati õnnelik ja näis, et Marial oli pidevate lahusolekutega raske leppida. Lapsed oleksid siin lahenduseks. Lapsed oleksid andnud talle tegevust ja teinud ta õnnelikuks, poleks jätnud aega tusatsemiseks ega enesehaletsuseks. Hirmsatel kuudel pärast Johnny surma olid kaksikud need, kes hoidsid ta mõistuse juures. Missugust tröösti nad talle pakkusid, ning üles kasvades olid neist saanud rohkem sõbrad kui järeltulijad. Oluline oli, et Hal ja Maria oleksid koos õnnelikud, tunneksid sellist õndsust, nagu tema ja Johnny olid kogenud. Kui ainult Kit ka endale kellegi leiaks, kellegi niisuguse nagu see kena Jake…

      Prue küünitas harjumusest oma kotti võtma, kui rong Totnesi jõudis, kuid siis vajus naeratades tagasi istmele. Esmakordselt pikkade aastate jooksul, mil ta lääne poole oli sõitnud, läheb ta nüüd Plymouthini. Hal ja Maria elasid nüüd oma korteris ning olid lubanud talle jaama vastu tulla.

      „Ausalt öeldes,” oli Hal tolle telefonikõne jooksul lausunud, „pärast meie majakest valmistas see tõesti pettumuse, aga küllap selline on elu. Ma kardan, et Marial on kõrini. Palun tule, mamps. Ma tean, et sa teed ta meele rõõmsamaks.”

      Mingil põhjusel avastas Prue end Flissist mõtlemas. Ta arutles, mis tunded Flissil seoses Hong Kongi minekuga võiksid olla, mis tunne on saada laps nii kaugel kodust. Oleks nii kena teda näha – ja kõiki teisi ka, veel kord kõiki koos – ja eriti tore oleks näha Kiti, kes selleks nädalalõpuks Londonist kohale tuli…

      Ta nõjatus istme seljatoele ja keskendus teekonna sellele osale, mis oli tema jaoks uus – rong tõttas läbi South Brenti, lõgistas üle viadukti kõrgel Glazebrooki kohal, võttis kurvi ümber Ivybridge’i poolse nõmmeserva. Prue tundis kerget nukrusega segatud erutust. Tundus nii imelik, et ta läheb oma täiskasvanud poja ja tema naise juurde. Tema mälestustes elasid ikka veel kaks elevil last, kes vaatasid innukalt aknast välja, osutasid igasugustele tähistele maastikul, küsisid, kas on juba aeg võileibu süüa. Kui kiiresti olid aastad lennanud sellest ajast, kui tema ja Johnny olid nagu Hal ja Maria, alustasid koos oma elu ja olid nii armunud. Nüüd olid Johnny ja Peter lahkunud, nende lapsed suureks kasvanud, ja tema ise neljakümne üheksa aastane – vanem, kui Freddy tollal, kui nad kolmkümmend aastat tagasi esimest korda kohtusid. Kolmkümmend aastat…

      Prued täitis kummaline hirm. Kui priiskavalt ta oma ajaga ümber oli käinud, kui hoolimatult suhtunud selle väärtusse – välja arvatud nood liiga väheseks jäänud aastad koos Johnnyga. Siis oli iga hetk olnud üliväärtuslik, kulla hinnas, hiljem uuesti läbi elatud. Kui ainult tema kaks last tunneksid samasugust õnne!

      „Olemegi peaaegu kohal.” Noor ema naeratas talle kergenduse märgiks, et pikk teekond läbi sai. „Väikeste lastega on ikka täitsa põrgu, eks ole.”

      „Põrgu,” nõustus Prue, „kuid ärge soovige, et nad kähku suureks saaksid. See juhtub nagunii liiga ruttu. Minu omad on praegu juba teievanused, kuid hea meelega keeraksin kella tagasi. Öelge mulle nüüd, kui kaua veel läheb, kuni me päriselt kohale jõuame? Ma pole varem siit sõitnud, nii et kõik on väga huvitav. Mu poeg tuleb mulle vastu. Ta on mereväeohvitser…”

      Laupäevaõhtune pidu oli valgunud võõrastetoast halli ja sealt välja siseõue. Viimasel hetkel olid peoplaanid kontrolli alt välja libisenud, kutseid oli jagatud ka teistele peale pereliikmete. Kit oli kaasa toonud Jake’i ja Sini, nad oma Eppyjays kohale sõidutanud. „Mitmekesi on turvalisem,” oli ta Sinile öelnud. „Sa pead kaasa tulema. Sa võid onu Theoga kudrutada ja Maria kallal nokkida, aga palun tule,” ning Sin, kes oli kahevahel – ühelt poolt tundis ta kaasa vaesele Jake’ile ja teisalt ahvatles teda Kiti kutse – oli alla andnud. Susannaga oli tulnud koolikaaslane Janie, ning Freddy oli kutsunud oma vana sõbra Julia Blakistoni, nii et bridžimängus oleks koos Theo ja Pruega kokku neli kätt, juhul kui pidu liiga lärmakaks muutub.

      Pidu oli alanud Kiti saabumisega teeajal, läinud üle Rootsi lauaga õhtusöögiks, mida elegantselt juhatasid Caroline, Ellen ja Fliss, ning oli nüüd täies hoos.

      „Tere partner,” ütles Julia Pruele, kui bridžiseltskond kogunes. „Küllap oled oma ilusate laste üle väga uhke. Kui armas laps Maria on…” ja Prue, nõrk kergendustundest, et teda hirmuäratava Freddyga kokku ei pandud, lobises rõõmsalt, sellal kui tema ämm tõi kaardid ja Theo laua üles seadis.

      „Kas mul on lõpuks õnn sinu seltskonda nautida?” küsis Freddy sõbralikult, ehk küll väikese teravusega, Theolt – ja Theo naeratas oma erilist naeratust, mis tõi silmanurka kortsud ja puudutas vaevalt ta huuli.

      „Sini jaoks olen ma mõistatus,” vastas Theo tõsiselt. „Ta ei suuda mõista, miks ma ei soovigi panna teda meelt parandama.”

      „See pole nüüd küll sinu võimuses, julgeksin ma arvata,” ütles Freddy, ja ta hääles oli tunda tuttavat karedust. „Sul pole õnnestunud isegi mind oma usku pöörata…”

      „Loodan teadvat, kus mu koht on,” pomises Theo. „Sina oled alati olnud mu käeulatusest väljas,” ning naeratas naisele laialt, samas kui viimane teda põrnitses, üritades otsusele jõuda, kas mees teeb talle komplimente või narrib teda.

      „Toome Flissi vana grammofoni alla,” ütles Susanna Mutile. „Janie’l on mõned tõeliselt head plaadid kaasas. Beach Boysi ja sihukest värki. Võiksime neid väljas hoovis mängida ja tantsida. Janie läks juba ülemisele korrusele plaate tooma. Ta on armas, eks? Kas sa ei arva, et ta on ilus?”

      „Ta on täitsa kena,” ütles Mutt, kes vaevles veetleva Janie juuresolekul igasuguste meeldivate – ja ebamugavate – tunnete käes. „Asi on selles, et ma ei oska kuigi hästi t-tantsida.”

      Ta raputas pead, enda peale pahane, et vihatud kogelemine ootamatult jälle tagasi tuli, ja Susanna pigistas kaastundlikult ta kätt.

      „Ära sa sellepärast muretse,” ütles ta lohutavalt. „Ta arvab, et sa oled kihvt. Tõeliselt seksikas.”

      Mutt läks kõrvuni punaseks ja püüdis takistada tobedal – ta lausa tundis, kui tobe see on – naeratusel näole ilmumast. „Rumalus,” sõnas ta rangelt.

      „See pole rumalus!” vastas Susanna nördinult. „Igatahes tantsi temaga kindlasti. Vean kihla, et Hal võtab ta tantsima, kui pidu hoo sisse saab. Ja see Jake. Sa pead olema enesekindel. Naistele meeldivad enesekindlad mehed.”

      Ta tuhises minema ja Mutt tegi sisehoovis ringi, harjutades omaette enesekindlat käitumist.

      „No tere,” sõnas Sin tema kõrvale ilmudes ja kätt tema käevangu libistades. „Kuidas käbarad käivad?”

      Mutt tundis, et nüüd on ta tõsiselt närvis. Oli väike võimalus, et seitsmeteistkümneaastane Janie võiks teda soosiva pilguga vaadata, kuid Sin oli hoopis kõrgemast klassist.

      „H-hästi,” vastas ta ja needis ennast. „Täitsa hästi tegelikult.” Ta üritas hooletut enesekindlust teeselda, tundes Sini sooja käsivart läbi särgi enda vastas. „Ja kuidas sinul läheb?”

      „Täitsa hästi tegelikult.”

      Sin naeratas ja Mutt vaatas teda kahtlustavalt. Kas Sin ahvib teda meelega?

      „Ma märkasin just äsja,” ütles Sin, „kui väga Theo moodi sa oled. Palju noorem muidugi, aga muus osas hirmus tema moodi.” Sin ohkas unistavalt. „Ma arvan, et ta on maailma kõige seksikam mees.”

      Mutt komistas, kohendas end ja vaatas rahutult alla Sini poole.