Kannatlikkus. Chadwicki perekonnakroonika 2. Osa. Marcia Willett

Nüüd hakkas suvi juba kuhtuma – iidvanadele puudele ilmusid viljad ning kiirgastrid ja kõrged Jaapani ülased õitsesid muruserval, mida ääristas kersside lõkendav palang.

      Kit pani neid vaevu tähele, ta mõtles Flissist ja jutuajamisest, mis neil eelmisel õhtul oli olnud. Nad mõlemad olid üsna palju joonud, istusid kahekesi sisehoovis puupingil, jälgisid tantsijaid ja vestlesid.

      „Ma ju armastan teda,” oli Kit Jake’i kohta öelnud. „Armastan tõesti. Aga kas see on tõeline armastus, kulla nõoke? Kuidas ma võiksin seda küll teada? Kui õudne oleks, kui ma abielluksin temaga ja armuksin siis meeletult kellessegi teisesse!”

      „Oh Kit,” oli Fliss vastanud, „see on raske otsus. Kui sul vähimaidki kahtlusi on, siis ära tee seda.”

      Flissi hääl oli olnud tõsine ja hämaras valguses tema profiili vaadates nägi Kit, et õrnadesse näojoontesse olid lisandunud karmid kurrud. Hetkeks oli ta märganud sarnasust nende vanaemaga ja tundnud veidrat pelgust.

      „Ära tee nii tõsist nägu,” oli Kit peaaegu lapselikult palunud, raputades Flissi käsivarrest. „Ära, Fliss. Mis viga on?”

      „Aga asi on tõsine, Kit,” oli Fliss vastanud. „Vale inimesega abiellumine on… Noh, see on nagu eluaegne vanglakaristus.”

      Fliss oli vaadanud üksisilmi ettepoole, silmitsedes inimesi grammofoni ümber, ning Kit järgis tema pilku. Mutt tantsis nüüd Janie’ga, Miles Siniga. Jake oli partneriks Susannale, kuid Hal ja Maria seisid lahus, nende siluetid joonistusid selgelt välja vastu valgust, mis tulvas hallist. Nende poosidest ja žestidest oli näha, et nad tülitsesid: Maria käsivarred olid tõrjuvalt rinna peal risti, kuid Flissi ja Kiti pilgu all sirutas Hal mõlemad käed Maria poole välja, ning kui naine pead raputas, lükkas sõrmed ägeda pahameelega läbi oma juuste.

      „Ah soo,” oli Kit mõtlikult pomisenud – ja uuesti Flissile pilku heites oli viimase näoilmest rabatud. „Oh Flissy. Kas siis nii hullusti on?”

      Ühe lühikese hetke vaatas Fliss temaga tõtt, hambad õnnetult kokku surutud, tilluke kurd heledate sulgjate kulmude vahel, silmad udused ja eemalviibivad. Oli kulunud paar sekundit, et Kiti küsimus ta mõtetest läbi tungiks, ja kui see pärale jõudis, muutus ja selgines ta nägu. Ta tõstis küsivalt kulme, rüüpas veidi veini ja hingas sügavalt sisse.

      „Kui hullusti?” küsis ta kergelt. „Oh, püha taevas. Ma ei räägi ju endast, sa igavene tobu. Ma olen Hali ja Maria pärast mures. Ma olen sääraseid probleeme nüüd Mereväes näinud, ongi kogu lugu. Selles elus on kõigi nende kolimiste ja lahusolekutega palju pinget, ning Maria pole sellest puust, mis sobiks mereväelase naiseks. Ta tunneb Halist liiga suurt puudust.” Siis ta naeratas ning pööras pilgu Halilt ja Marialt eemale. „Aga mis sinusse puutub – noh, ma arvan, et Jake on erakordselt kena, mulle meeldib ta väga, aga abielu on hoopis teine asi. Ära võta midagi ette, kui sa pole absoluutselt kindel, Kit, asi pole seda väärt.”

      Jake ja Susanna olid nende juurde džiiginud ja rohkem nad omavahel rääkida ei saanud. Nad tantsisid neljakesi koos, kuni nendega liitus Hal, öeldes, et Marial oli kerge peavalu ja ta otsustas voodisse minna. „Ma tantsin ise sinuga,” oli Susanna reipalt öelnud. „Tule, Hal!”

      Nüüd, kus ta toa poole tagasi pöördus, tundis Kit rahutust, muret Flissi pärast ja ikka veel otsusvõimetust Jake’i suhtes. Oli vaid üks koht, kuhu minna: alla kööki Elleni ja Foxi juurde. Ta keerab end ülisuures koerakorvis koos Perksiga kerra ja teeskleb, et on jälle laps, kel pole muresid ega kohustusi. Ta paneb oma põse Perksi sooja karvakasuka vastu ja tõmbab ninna sooja õnnelikku koera lõhna. Ellen ja Fox nagistavad omavahel, nii nagu nad kõik need aastad on nagistanud ja nende hääled koos portselanitasside kõlina, vee solina, toolijalgade kraapsatustega kiltkivil moodustavad tuttava helitausta, ning ta võib vajuda ajatusse rahu- ja turvatundesse, kuni Ellen teda märkab ja vallanduvad tavapärased hüüatused…

      Kit mõtles: Ma olen tõepoolest halemeelne. Kas kõigil on isegi täiskasvanuna vaja kohta, kuhu minna, et end turvaliselt tunda?

      Ta mõtles Jake’ile. Jake’i ümbritses sarnane aura – kui Kiti valdas melanhoolia, tundis ta tõmmet Jake’i poole –, kuid kas sellest piisab, et tahta temaga abielluda? Talle tulid meelde Flissi sõnad: „see on eluaegne vanglakaristus” ja ta võbises pisut. Ta oli näinud välja nii… Kit otsis sobivat sõna. Flissi ilme polnud lihtsalt õnnetu või armetu või nutu äärel, nagu enne, kui Kit oli ta hallist leidnud, kandik käes. Ei, see oli midagi enamat. Kit kortsutas kulmu, üritades oma väsinud ja pohmellis aju tööle panna. Jah, käes: Flissi ilme oli olnud karm, sünge, otsusekindel. Justkui oleks ta leppimas millegi õudselt raskega, saamas millestki üle…

      Aga see ei saa enam olla Hal, mõtles Kit. Ta sai sellest ju kaks aastat tagasi üle? Asi peab olema Hong Kongi kolimises ja lapses. Vaene Flissy. Oh jumal, ma hakkan teda õudselt igatsema.

      Kit tõmbas särgi selga ja teksased jalga, ikka veel mõtiskledes Flissist ja nende abielujutust, ning meenutas, mida Sin paar nädalat varem oli öelnud. Fliss ja Miles paistsid koos täiuslikult õnnelikud, kuid puudus see eriline miski – kas oli sel tähtsust? Kas ilma erutava keemiata saab olla sama õnnelik? Tuli ainult ringi vaadata veendumaks, et enamik paare sai selletagi hakkama, aga kas ka tema, Kit, tahtis lihtsalt „hakkama saada”? Kas Sinil oli õigus ja Fliss lihtsalt sai Milesiga „hakkama”? Kindlasti polnud ta Flissi varem nii kirglikult kõnelemas kuulnud. Muidugi olid nad mõlemad üsna palju joonud…

      Mõte kuumast mustast kohvist viis Kiti oma toast välja ja alla kööki. Paokil ukse taga ta seisatas ja jäi kuulatama.

      „…ja sa tead väga hästi, et Caroline viib Perksi hommikuti jalutama. Sul polnud mingit vajadust nii vara üles tõusta ja ringi koperdama hakata. Vaat kus mõte! Mis siis, et teed tasapisi. Ma tean sind küll. Võta need märjad saapad jalast.”

      „Ta oli eile õhtul kaua üleval, vaene tüdruk. Mõtlesin, et aitan väheke.”

      „No muidugi, ega sind ju tolle muusikaga üleval ei hoitud, eks ole? Tantsisid sisehoovis kes teab mis kellani. Huvitav, mis järgmiseks tuleb?!”

      „Oh, see polnudki nii hilja, piigakene. Oli ju tore kah. Sain nigu väheke seltsi. Tantsimiseks kutsuvad nad seda! Meie sinuga oleksime võinud neile üht-teist näidata, Ellen. Imelik tantsimine küll, kui sa minu arvamust küsid.”

      „No ma kahtlen, kas keegi su arvamust küsib. Tantsimine minu eas! Istu nüüd maha ja joo see kuum tee endale sisse!”

      Kit ohkas kergendatult, lükkas ukse lahti ja astus sisse.

      Esmaspäevaks olid kõik külalised läinud ja Kindlusesse oli jäänud ainult perekond. Pühapäeva pärastlõunal oli minema sõitnud Kit, kõrvalistmel ema, kes tuli Bristolisse viia, tagaistmel Sin ja Jake. Julia lahkus pärast teejoomist, järgnedes Hali Sprite’ile mööda külavaheteed, ning Fliss ja Miles sõitsid ära umbes tund aega hiljem. Janie läks koju järgmisel hommikul rongiga.

      „Sa meeldid talle tõesti,” ütles Susanna, kui ta koos Mutiga Totnesi jaama perroonil seisis ja Janie’le hüvastijätuks lehvitas.

      „Jah,” vastas Mutt mõtlikult. „Tema meeldib mulle ka. Ta on väga kena.”

      „Ma võiksin ta uuesti kutsuda, hiljem vaheajaks,” pakkus Susanna möödaminnes. „Oleks tore.”

      „Jah,” sõnas Mutt jälle, mõeldes mitte Janiest, vaid Sini vapustavast kutsest.

      „Kit läheb koos Jake’iga Prantsusmaale,” oli Sin talle otsa vaadates öelnud, silmad säramas, huultel mänglemas rauge naeratus. „Septembri esimesel nädalal. Kas sa oled siis veel siin? Või oled juba Dartmouthi läinud?”

      „Ei ole,” oli Mutt vastanud kähku, liigagi kähku. „Ma ei lähe arvatavasti enne üheteistkümnendat.”

      „Nii,” sõnas Sin ikka veel naeratades. „Kuidas siis oleks paari päevaga Londonis? Sul on kindlasti mingeid asju vaja. Või on mõned vanad sõbrad, keda tahaksid üles otsida. Kas see oleks probleem?”

      Mutt taipas täiesti, mida Sin küsis. Kas