Kannatlikkus. Chadwicki perekonnakroonika 2. Osa. Marcia Willett

koerapidamist linnas heaks, isegi kui maja oleks selleks sobiv – mida ta pole. Peale selle, nad panevad hirmsasti kinni.”

      See oli olnud enne, kui ta Milesile lapsest rääkis. Võib-olla, kui nad juba lapsega kinni on, nõustuks Miles ka koeraga. Fliss naeris selliste rumalate lootuste peale. Ta teadis, et mees ei nõustuks. Miles oli tundnud nii suurt kergendust, kui sai maja sobivale paarile välja üürida, inimestele, kes ei kustuta mööblil sigaretikonisid ega aja jooke vaipadele.

      Fliss mõtles: Ma olen nõme. Ega minulegi meeldiks see, kui keegi meie armsa majakese kallal koledusi toime paneks.

      Ta sundis oma mõtted positiivsematele radadele. Saab olema väga põnev näha Hong Kongi ja ringi reisida, nagu Miles oli lubanud. Kindlasti on tore kohtuda teiste mereväelaste naistega, olla „kapteni proua”. Fliss tundis õrnusepuhangut, mõeldes Milesi rõõmule uue suunamise ja edutamise üle. Mees andis oma parima, arvestades, et ta tegelikult ei tahtnud seda last, üritas organiseerida esimese korruse korterit, rääkis talle, et oktoober ja november on kohalesaabumiseks ja aklimatiseerumiseks parimad kuud, julgustas teda ja sisendas talle enesekindlust. Asi oli selles, et ta lihtsalt ei tahtnud minna.

      Astelherne põõsas, mis teeraja kohal rippus, oli säravais värvierksais õites, ning viirpuu okstel küpsesid marjad. Suvi oli peaaegu läbi, aga sellel aastal ta Inglise sügist ei näe. Fliss komistas pisut kuival kiltjal teel ja asetas käed vaistlikult kõhule, kaitstes elu enda sees. See väike šokk hakkas juba omaseks saama: ehmatus, mis tuli mõttest lapsele, keda ta kannab. Erutus ja hirm võitlesid ta sees võrdsetena.

      „Minust saab kauge ristiema,” ütles Kit kindlameelselt, „aga järgmise ajal oleme juba kõik koos, Flissy.”

      Ta silmad täitusid pisaratega. Kui Miles oma tahtmise saab, siis rohkem lapsi ei tule.

      „Üks on rohkem kui küll,” oli mees kindlalt öelnud. „Ühele saame me palju rohkem anda. Igatahes, rohkemate jaoks ruumi ei jätku.”

      Miles oli kõnelenud esmaklassiliste koolide eelistest ja ülikoolist, aga Fliss oli mõtelnud kõigest sellest, millest see laps ilma jääb. Muidugi, õed-vennad vaidlesid ja kaklesid, kuid selle all oli sügav side, mis oli asendamatu…

      Perks tuli pulgaga tagasi ja poetas selle kutsuvalt Flissi jalgade ette. Pea püsti, silmad säramas, vaatas ta tasakesi saba liputades pulgalt Flissile ja jälle tagasi.

      Naeratades kummardus Fliss pulka maast võtma ja hoolega sihtides viskas selle kaugele mäest alla. Käppade krabinal, erutatult haukudes tormas Perks sellele järele. Fliss järgnes talle. Muidugi, lapsel oleks ohtralt nõbusid, kui perekonna nooremad liikmed abielluksid ja lapsi saaksid. Kit läheks ilmselt Jake’ile mehele ja rajaks perekonna, ning ta oli kindel, et Susannal oleks terve kari lapsi. Mutil läheks vast lähtepositsiooni võtmisega kauem aega, kuid Hal ja Maria…

      Pisarad tulid kuidagi järsku. Ta oli neid terve päeva tagasi hoidnud, olles otsustanud, et mitte keegi ei tohiks sel viimasel kohtumisel enesevalitsust kaotada. Tal oligi õnnestunud olla rõõmus ja positiivne, aga nüüd, kui päike talle lagipähe paistis ja Perks kuskil kaugemal haukus, polnud mingit vajadust end ohjes hoida. Ta astus nuttes edasi, pühkis oma pika puuvillase seeliku sabaga silmi, liiga õnnetu selleks, et mõelda muust kui ainult vajadusest varju leida.

      Salu oli tume ja jahe, oaas ergavas, järeleandmatus kuumuses. Fliss seisis, vaadates puude latvu, kuivatades silmi, meenutades… Varsti tundis ta end rahulikuna, taastunud oli tema südikus ja koos sellega mõningane leppimine. Lõppude lõpuks polegi kaks aastat nii pikk aeg. Varsti on ta jälle kodus, koos oma lapsega, tagasi Kindluses. Nii palju saab olema seda, mida talle näidata, nii palju jagamisväärset, nii palju rõõmu ees ootamas. Kui ta võiks ainult kindel olla, et tagasi tulles on kõik endine, et igaüks on oma õigel kohal.

      Tema peas võttis kuju üks mõte. Ümber salu jooksmine oli olnud omamoodi katse, proovilepanek. Hiljem oli sellest saanud saavutuse sümbol. Puude, tihedate varjude ja vaikuse juures oli midagi müstilist.

      Kui ma jooksen ümber salu, mõtles Fliss, siis tulen koos oma lapsega tervelt tagasi ja kõik nad on siin alles, vanaema ja onu Theo ja kõik teised.

      Ta naeris enese üle. See oli lihtsalt ebausk. Tema jaoks ei kujutanud see mingit proovilepanekut – kuid siiski oli mingi sund seda teha, see oleks nagu millegi lõpetus ja tulevikulootuse väljendus. Nemad kolm olid jälle lahkumas. Sel korral mitte Keeniast, et asuda vanaema juurde elama; vaid minemas laia maailma: Susanna ülikooli, Mutt merele ja tema, Fliss, Hong Kongi. Ta teeks seda sümboolselt kõigi kolme eest, kes asuvad oma teekonna järgmisele lõigule.

      Fliss puudutas kõrge pöögi tüve, heitis viimase pilgu kõrgetele müüridele mäel enda kohal ja, käed lapse ümber, hakkas tasakesi sörkima ümber salu. Perks hüppas puude vahelt välja, silkas ta kannul, ning kusagil kõrgustes tema kohal hakkas lõõritama lõoke.

      TEINE RAAMAT

      1976. aasta sügis

      Kaheteistkümnes peatükk

      Tõusis kuu – aprikoosikarva ja hiiglasuur –, mis rippus otse horisondi kohal, heites oma peegelduvat valgust põldude lapitekile, nii et kahvatu kõrrepõld kumas soojalt tintmustade hekiridade raamistuses. Oli vara, kell polnud veel kaheksagi, kuid udustel ja jahedatel septembrikuu õhtutel läks aegsasti pimedaks, ning pika ja kuumava suve mälestused andsid teed sügisootusele.

      Laste vannitoa aknast välja kummardudes, rätik turbanina ümber äsja pestud juuste keeratud, hoidis Susanna hinge kinni. Vaatepilt oli imeline, ja selle muutis veelgi liigutavamaks teadmine, et pärast tänast päeva ei ole miski enam päris endine. Tänane õhtu jääb tal Kindluses viimaseks ja homme muutub kõik. Ta võib ka tulevastel aastatel siit aknast välja kummarduda, aga see on siis teistmoodi, sest ta ise on teistsugune. Erutus ja ootusärevus võbelesid ta kõhus, ta võttis oma hommikumantli, tõmbas selle selga ja ruttas üle trepimademe oma tuppa.

      Vööd kõvasti ümber talje kokku tõmmates läks ta aknaalusele istmele põlvitama. Sellest aknast ta enam kuud ei näinud, kuid läänetaevas ei olnud veel pime. Kõrged nulud seisid liikumatult, teravalt väljajoonistunud mustad siluetid vastu rohekaskuldset päikeseloojangu järelkuma. Rästas, keda Fox kutsus tormikukeks, laulis puuviljaaias ja muru kaugemas otsas sõid küülikud. Valged sabatutid vilkusid ja hüplesid, kadudes krüsanteemide ja daaliate vahele, mille värvid olid tihenevas hämaruses vaevu nähtavad. Tuttav vaatepilt mõjus Susannale rahustavalt ja ta muigas oma varasema dramaatilise suhtumise üle. Võib-olla ei muutu keegi kunagi täielikult. Ükskõik, mis temaga ka ei juhtuks, oma põhiolemuselt jääb ta ikka iseendaks, ehk kannab ta endas alati seda pisikest Susannat, kes põlvitas igal hommikul aknaalusel istmel, et lehvitada oma vahimeestele, kes kõrgusid puuviljaaia taga. Ta toob siia oma lapsed ja jutustab neile loo kolmest nulust…

      Mõeldes neist lastest, istus Susanna järsku laiale istmele, tõmbas jalad üles ja põimis käed ümber põlvede, pilk ikka veel all avanevale vaatepildile kinnitunud. Põgusalt proovis ta ette kujutada oma vanaema väikese lapsena. Ei, see oli võimatu. Kindlasti oli vanaema olnud alati äärmiselt täiskasvanu, pikk, imposantne, läbinägelik ja enesekindel. No siis onu Theo. See õnnestus paremini, lihtsalt sellepärast, et ta muutis Theo nooremaks, niisuguseks nagu Mutt lapsena oli, ning Mutti poisikesena mäletas ta väga hästi. Kõik nägid, kui palju sarnanes Mutt oma vanaonuga, ja onu Theo oli hingelt igal juhul kuidagi – Susanna kortsutas mõtlikult kulme, „lapsik” polnud õige sõna – nooruslik. Ta oli elutark, aga ei tundnud kunagi vajadust inimesi õpetada. Sõna „alandlik” liikus Susanna mõtteis, kuid kuna seda võis segi ajada orjaliku alandlikkusega – niisugusega, mis iseloomustas Uriah Heepi –, siis jättis ta selle kõrvale. Onu Theol oli omadus, mis teda teistest eristas – ta ei mõistnud kunagi kedagi hukka –, aga teadmine, et oled talle pettumuse valmistanud, oleks siiski olnud kohutav. Kummalisel kombel kohutavam, kui pahandada vanaema; ja jumal teab, et vanaema oli küllalt range ning alati valmis korraldama tubli vanaegse peapesu, kui ta seda vajalikuks pidas. Susanna ohkas. See kõik oli nii segane. Ta oli kuulnud kedagi ütlevat: „Vanus on suhteline.” Aga mille suhtes suhteline? Tema jaoks tundusid Hal, Kit, Fliss ja Mutt üsna muutumatutena, kuigi nad kõik said vanemaks.

      Susanna