Kannatlikkus. Chadwicki perekonnakroonika 2. Osa. Marcia Willett

et mängida puuviljaaias asuvas väikeses kivist varjualuses oma mänge või sõita jalgrattaga Dartingtoni maiustusi ostma.

      „Alustuseks,” vastas Mutt, „arvan, et võiksime Perksi jalutama viia. Vana Fox, vaeseke, ei saa sellega enam hästi hakkama ja Caroline’il on täna õhtupoolikul palju tegemist. Saame nii kõik uudised ära rääkida. Fliss ja laps ja puha.”

      „Kujutle vaid.” Susanna vaatas talle hämmeldunult otsa. „Kujutle vaid, et meist saavad onu ja tädi.”

      Mutt raputas pead. „Ma ei oskagi seda tegelikult ette kujutada,” möönis ta. „See on kummaline.”

      „Sain Kitilt kirja,” ütles Susanna, tõusis istukile ja sirutas käe kingade järele. „Ta ütleb, et tahab ristiemaks saada. Nalja pärast saatis ta mulle ka nimede loetelu. See oli tõesti naljakas. Ma hoidsin selle alles, et sulle näidata. No kuhu ma selle küll panin?”

      Ta lõpetas kingapaela sidumise ja vaatas enda ümber ringi.

      „Las olla,” ütles Mutt rutakalt, teades juba ette, et nad võivad kulutada vähemalt tunni, otsides seda kogu tolle pahna hulgast. „Võid ka hiljem näidata, kui oled asjad korralikult lahti pakkinud. Küllap on see su kirjutustarvete hulgas. Tule nüüd.” Ta ajas end reipalt aknapingilt püsti ja suundus ukse juurde. „See koht siin mingit inspekteerimist ei kannata, seda võin sulle küll öelda. Teeksid sust hakkliha, need meie ohvitserid.”

      „Ma julgen öelda,” vastas Susanna, tõugates voodi all vedelevat särki jalaga ja haarates oma kampsuni, „et sellepärast tahangi tädi Prue juurde minna. Ta on sama paha nagu minagi.”

      „Missugune hirmutav mõte,” pomises Mutt. „Kes teil mõlemal küll silma peal hoidma hakkab?”

      „Kit,” vastas Susanna pikemalt mõtlemata, magamistoa ust nende taga kinni lüües. „Ta hakkab korrapäraselt kohal käima ja meid kontrollima. Ta ei usalda meid, nii ta ütleb. Tädi Prue on juba igasuguseid asju plaani võtnud.”

      „Seda ma usun,” ütles Mutt süngelt. „Ja ma kujutan ette, kuidas Kit sinu järele vaatama hakkab. Ta on veel hullem kui sina ja tädi Prue kahepeale kokku.”

      Susanna kinkis talle vastuseks särava naeratuse ja kihutas trepist alla. „Ma tean,” ütles ta rõõmsalt. „Oi, Mutt, see saab vast lõbus olema!”

      „Ühe ajajärgu lõpp,” lausus Ellen süngelt. „See’p see on. Fliss läheb Hong Kongi. Mutt läheb merele ja Susannal on kool läbi. Kõik muutub, kindel see.”

      „Sellest ei kujune kuigi suurt muudatust,” lausus Caroline lohutavalt, lõikudes laua taga istudes esimest korjet türgi ube. „Bristoli kolledžisse minek ei erine kuigi palju kooliskäimisest, tead sa. Veerandid ja vaheajad on üsna samad. Tuleb ikka kohvreid pakkida ja ikka on häda, kuidas ta sinna ja sealt tagasi saab. Ja Mutt ei lähe kahe järgneva aasta jooksul veel merele. Tal on pärast Dartmouthi neljas kursus. Asi on ainult Flissis, tõepoolest.”

      Ellen lükkas koogiplaadi ahju ja võttis kiiktoolis istet. „Ma muutun vanaks ja tobedaks,” tunnistas ta. „See’p see on. Ma ei tea, mis minuga on ja see on fakt.”

      Caroline vaikis. Ube korralikult sõelale lõikudes mõtiskles ta, et mingi muudatus on Elleniga tõesti toimunud. Siiamaani oli see olnud Ellen, kes oli tugev – karm ja terav; inimene, kes pani nad ikka nööri mööda käima. Negatiivsus polnud iialgi Elleni puuduste hulka kuulunud.

      Tal oleks justkui mingisugune eelaimdus, mis ta meeli rõhub, mõtles Caroline.

      „See hakkab mul siia,” hüüatas Ellen õnnetult, lüües endale vastu rindu, teadmatult Caroline’i mõtteid kinnitades. „Nagu mingi tohutu raskus. Valus. Ja ära tule mulle ütlema, et see on seedehäiretest.”

      Caroline ei suutnud muiet alla suruda. „Mulle ei tuleks säherdune asi pähegi,” ütles ta õrnalt. „Kes ütles, et see nii võiks olla?”

      „See Fox,” vastas Ellen süngelt. „Oleksin pidan’d olema targem ja talle mitte rääkima. Ära loodagi mõnelt mehelt kaastunnet – minu kogemus on seda näidanud. Kui nendel kuskilt pistab, on nad nagu tited, , aga kui kellegi teisega on midagi lahti…” Ta tõmbas väljendusrikkalt ninaga.

      „Ta on su pärast mures,” selgitas Caroline. „Ma arvan, et küllap ta lootis su tuju tõsta.”

      Ellen kiikus pahuralt. Ta polnud harjunud oma mõtteid analüüsima. Tema vaatenurgast oli iseendast liigne mõtlemine või rääkimine lihtsalt enesehellitamine, ja seetõttu kurjast, aga viimasel ajal paistis, et ta ei suuda sellest hirmsast masendusest kõrgemale tõusta. Talle tuli pähe, et ehk rusub teda lihtsalt arusaamine enese kasutuks muutumisest. Caroline oli tema töökoormast nii palju enda kanda võtnud, et tema abi oli harva tarvis, ning nüüd, kus lapsed olid kodunt lahkumas, vajati tema energiat veelgi vähem. Ta teadis, et Fox oli sellega juba leppinud. Ellenil oli meeles, kui rahutu ja õnnetu oli Fox alguses olnud, ometigi oli ta suutnud uue olukorraga harjuda niisuguse väärikusega, mida Ellen nüüd tõeliselt hindama õppis. Fox askeldas ringi, leidis niipalju väikesi toimetusi, kui tema sõlmilised käed ja valutavad liigesed lubasid, ja ülejäänu osas võttis ta oma hõlpsat elu rahulikult ega teinud endast märtrit, mis oleks ümbritsevaid inimesi häirinud.

      „Vähemalt on mul minu tervis,” ütles Ellen ja taipas, et oli rääkinud valjusti.

      „Ja väga palju muidki asju,” nõustus Caroline. „Keegi ei oska teha selliseid koogikesi ja keekse nagu sina, Ellen, või põldmarjamoosi. Ja sul on küpsetiste peale palju lahtisem käsi kui minul. See, et lapsed pole enam nii tihti kodus, ei tähenda, et meie, ülejäänud peaksime nälga jääma. Sul on ikka veel viis inimest toita.”

      „Kui see juba jutuks tuli,” ütles Ellen rõõmsamalt, „keeks on glasuurimiseks valmis. No kuhu ma selle sõela küll panin…”

      „Pagar on siin.” Fox pistis pea ukse vahele. „Tahab teada, kas sul on veel midagi vaja.”

      „Raha,” sõnas Ellen keeksi unustades. „Kus karp on? Kui palju see maksab? Ja see ka veel. Need tobedad rahaühikud. Kümnendsüsteem, no muidugi! Huvitav, mis järgmiseks tuleb?! – Siin ongi, las ma räägin temaga paar sõna…”

      „Ta näeb väheke rõõmsam välja,” ütles Fox lootusrikkalt kui Ellen kuuldekaugusest väljas oli. „Said sa teada, mis viltu on?”

      „Mitte päriselt.” Caroline korjas ubade jäägid korralikult ajalehe sisse kokku. „Võib-olla on asi lihtsalt selles, et ees ootab järjekordne elumuutus. Susanna läheb Bristolisse ja Fliss Hong Kongi. Temale, Ellenile, muudatused ei istu.”

      „Ütleb, et tal on valu rinnus.” Fox ütles seda meelega justkui muu seas. „Seedehäired, nii ma talle ütlesin, tahtsin ta maha rahustada. Pidi mul lausa pea otsast hammustama, sedasi jah. Ega see ju midagi tõsisemat olla või, mis?”

      „Ma ei usu, et see oleks füüsiline,” lohutas Caroline teda. „Ta on lihtsalt nukras meeleolus ja Flissi pärast mures. See on tegelikult veider. Enne kui lapsed saabusid, olite siin ju ainult kolmekesi. Siis oli ju kõik korras, eks?”

      „Siis oli kuidagi teisiti.” Fox üritas möödunud päevi endale silme ette manada. „Meil olid poisid kasvamas, Peter ja John, selles oli asi. Siis oli palju käimisi, eriti kui nad Dartmouthi läksid ja hakkasid sõpru koju tooma. Siis tuli sõda. No see oli jälle isemoodi. Kõik olid ühes paadis ja püüdsid hakkama saada. Pärast sõda käis Prue kaksikutega tihti külas ja niisamuti Peter ja Alison koos Jamie ja Flissiga, kui need olid väiksed. Meil oli maja rahvast täis. Kui Peter Keeniasse läks, tuli väike vahe sisse, aga Prue koos Hali ja Kitiga käis ikkagi sagedasti, nii et täielikku katkestust ei tekkinudki, kui sa saad aru, mis ma mõtlen. Kui kaksikud kooli läksid, jäid külaskäigud pisut harvemaks ja meie elu läks siin oma harjunud rada. Mihuke šokk see oli, kui kuulsime uudiseid, ja meil oli vaevalt aega taibata, mis siis õieti juhtus, kui meil juba oligi kolm väikest last, kelle järele vaadata. See raputas meid kõiki ülesse, sedan’d küll.” Ta naeris pisut. „Tõesti naljakas, me tundsime end nagu kamp vanatoisid, kui need pisikesed kohale jõudsid. Ei teadnudki, kuidas me hakkame