Kannatlikkus. Chadwicki perekonnakroonika 2. Osa. Marcia Willett

naise elu on muudki kui ainult kohvihommikud ja Daamide õhtud.

      „Mismoodi ma oleksin saanud seal käia?” küsis ta. „Mismoodi ma oleksin ringi liikunud? Kuidas sa endale ette kujutad, et ma ühiskondliku transpordiga üüripindu vaatan?!”

      Maria selja taga sulges Hal hetkeks silmad. Tammetala all pead kummardades haaras ta klaasi pihku ja võttis ühe õllelonksu, oodates, millal tema kannatlikkus taastub.

      „Sa võiksid autojuhtimise ära õppida,” ütles Hal mõistlikult. „Auto on olemas, seisab nädalate kaupa garaažis, kui ma ära olen. Ma tean küll, et sa pabistad, kuna see on sportauto, aga, jumala pärast, see on kõigest Sprite, mitte Lamborghini. Ma olen ju pakkunud, et õpetan sind, aga sa oled alati keeldunud.”

      Maria võttis väikese terava noa pihku, tõstis kastrulikaane, torkis värskeid kartuleid. Need keesid koos vastkorjatud mündiga, mis kasvas nagu teisedki ürdid tillukese aedviljalapikese serval, seal, kus lõhnavad lillherned ja punaste õitega õisoad üheskoos mööda bambusritvu üles ronisid.

      „Isa ütleb ikka, et pole kiiremat teed lahutuseni, kui see, et mees oma naisele autojuhtimist hakkab õpetama,” vastas Maria.

      Hal hammustas huulde, et mitte vastu sähvata – kui asi niimoodi jätkub, pole neil selleni jõudmiseks õppesõitu tarviski – teades, et Maria võtaks isegi kergelt öeldud märkust südamesse ja puhkeks tõenäoliselt nutma.

      „Tal võib õigus olla,” vastas Hal, „aga sa pead ka möönma, et tobe on vanamoodi jätkata. Igatahes oleks ka Caroline võinud sind ringi vedada. Ta oleks võinud sulle rongi vastu tulla ja viia sind ükskõik kuhu soovid. Talle oleks see isegi meeldinud. See võinuks talle väikeseks vahelduseks olla. Talle meeldivad igasugused väljakutsed.”

      „Ehk oleks siis tema pidanud mereväelasele mehele minema,” lausus Maria tusaselt, tõstis kastruli pliidilt ja viis kraanikausi juurde. „Selles elus on palju väljakutseid.”

      Hal vaikis, mõtiskledes endamisi, kuidas küll teised mehed sääraste probleemidega toime tulevad. Selge oli see, et Maria muutus morniks iga kord, kui ta merele läks – aga mida oli naine siis lootnud? Teine mure seisnes selles, et viimase kahe aasta jooksul polnud ta peaaegu mitte kellegagi sõbrunenud, kui kõrvale jätta paar kaasohvitseride abikaasat. Ja siis kogu see sekeldamine Flissi lapseootuse ümber… Hal katsus olla õiglane. Raske oli, et Maria polnud suutnud rasedaks jääda, et tema lühikesed kodusviibimised olid olnud valedel kuupäevadel või siis oli naine olnud liiga pinges.

      „Kuule,” lausus ta õrnalt, „ärme teeme sellest suurt numbrit. Kasutame seda perekorterit pinnana, kust hakkame otsima midagi paremat, ja organiseerime sulle sõidutunnid. Kui ma lähen Falmouthile, saan arvatavasti rohkem aega maal olla. Mul on kurb meel, et sa pole rasedaks jäänud, aga ära sa Flissi lapse pärast kadesta. Vaene Fliss. Kui sa arvad, et sinul on olnud raske, siis mõtle vaid, mis tunne temal võib olla, teades et peab kaugele Hong Kongi kolima. Muidugi teeb ta vaprat nägu, aga see olukord võtab kindlasti kõhedaks, ta ootab ju samal ajal last.”

      Miski poleks suutnud Mariat rohkem vihaseks ajada. Kui ta kartulid koos võiga kaussi pani, haaras teda Flissi suhtes raevukas kadedus.

      „Tal pole just kõige kehvemini läinud,” vastas ta kibedalt. „Viimase kahe aasta jooksul on Miles olnud tema kõrval selles armsas Dartmouthi majas ja oma vanasse koju on tal olnud poole tunni tee. Pole nagu mingi eriline raskus, või mis sina arvad? Sul pole aimugi, kui raske on kolida täiesti uude keskkonda, kus sa mitte kedagi ei tunne, miilide kaugusele oma perekonnast, ja abikaasa on kuude kaupa merel. Sul on ju kerge, sinu ümber on puha sõbrad, sa elad oma maailmas!”

      „Sa oled seda juba mitu korda öelnud,” vastas Hal vaikselt. „Ma pakkusin, et ehk oleksid rohkem rahul, kui elaksid peremajutuses, kus on teisigi sinuvanuseid naisi, seni kuni oludega harjud. Sina olid ju see, kes tahtis end matta väiksesse külakesse, miilide kaugusele baasist, ja ilma igasuguse transpordita.”

      „Need olid jubedad majad,” karjus Maria. „Ja ma ei taha käia nõmedatel Tupperware’i pidudel ega seda, et teised naised kogu päeva sisse-välja vooriksid, ei, aitäh! Mind ei huvita tundide kaupa klatši kuulamine!”

      „Minu meelest oleks parem natuke klatši kuulata, kui nädalate viisi üksinda nurgas nutta,” vastas Hal kannatamatult. „No mida sa ometi tahad, Maria?”

      Naine vaikis, pea norus, pisarate lävel. Miks ei võiks mees teda mõista ja talle kaasa tunda? Pärast seda, kui nad olid üle vaadanud Portsmouthi piirkonnas saadaolevad majutuskorterid, oli see väike majake nagu taeva kingitus. Siis polnud lugenud see, et ta eraldatusse jäi. Madalate taladega laed ja oma aed, Sarah’ valitud võluv sisustus ja mööbel oli lausa õnnistuseks pärast mereväemajutuse kujuteldamatut ühetaolisust. Halil polnud lihtsalt aimugi hirmust, mida Maria oli tundnud, kui ta oma mugavast vanematekodust peremajutuse kõledusse üle toodi. Selles tillukeses muinasjutumajakeses oli ta tundnud end turvaliselt. Mõte siit ärakolimisest, uude kohta minekust, elamisest ridamajas Compton Roadil täitis ta ärevusega. Kuidas ta saaks seda Halile öelda – eriti nüüd, kus Fliss näis võtvat mõtet Hong Kongist säärase meelerahuga? Ta lõpetas oma ettevalmistused ilma vastamata, astus mehest mööda, justkui polekski teda olemas, segaduses ja õnnetu.

      Hal jälgis teda ja ta viha haihtus. Naise pikad tumedad juuksed lehvisid vabalt, varjates tema allapoole pööratud nägu, ning tema paljad käsivarred ja jalad olid tundidepikkusest päevitamisest pruuniks põlenud. Mariale ei meeldinud pikad India riided, mille Fliss oli omaks võtnud, ja ta kandis jätkuvalt miniseelikuid või teksaseid. Sel õhtul oli tal seljas üks mehele kuuluv puuvillane särk, mis oli lahtiselt bikiinide peale visatud, aga praegu ei mõjunud see mehe jaoks erutavalt. Hal oli liiga väsinud. Maria ütles talle, et ta igatseb nende koosolemist, ütles, et iga lahusoldud hetk on raisatud aeg, aga need nääklused puhkesid ikkagi ülimalt tihti. Hal teadis, et üks viis probleemi lahendamiseks oleks naine oma käte vahele haarata ja temaga armatseda. Maria teeskleks vastuhakku, kuid tunneks kergendust, lastes nende vastastikusel kirel viha ja pisarad minema pühkida.

      Aga ma ei taha seda, mõtles Hal. Mul on kõrini sellest meelitamisest ja palumisest. Pealegi olen ma paganama näljane.

      Valjusti ütles ta: „Ole nüüd. Võta midagi juua ja unustame kogu loo. Õnneks olen ma kolimise ajal kodus. Vähemalt nii palju meil veab. Oh, kui hea see välja näeb! Milline tark naine mul on.”

      Ta libistas käe naise ümber, hõõrus ninaga naise juukseid, kuid tegi seda kergelt ja vabalt. Eneseõigustuse ja üksildustunde vahel pooleks rebituna lubas Maria endale mehe vastas lõdvestuda ja võttis vastu klaasi veini. Ta igatses mehepoolset heakskiitu, igatses olla imetletud ja ihaldatud.

      „See on ju kõigest lõhe,” ütles ta, „ja värsked kartulid salatiga. Ei midagi erilist.”

      Maria naeratas tõrksalt mehe poole ja mees kummardus teda suudlema, pannes sellesse niipalju mõõdetud kirge, et naist mitte õhtusöögi juurest eemale meelitada. Paaril korral oli ta pidanud naise varakult voodisse viima ja toit oli raisku läinud. Täna õhtul asjad nii hullud polnud. Hiljem on aega naisele taas kord kinnitada – sel ainsamal moel, mis näis talle tõesti mõju avaldavat –, hiljem on aega näidata talle, et ta armastab vaid Mariat, tahab ainult teda. Ehk sel korral jääb ta rasedaks…

      Sel ennelõunasel tunnil oli Kindluses kõik vaikne. Theo sammus läbi varjulise jaheda halli, valis ukse kõrvalt messingnõust jalutuskepi ning astus välja siseõue. Josh oli just niitnud murunelinurka õue keskel, ning õhus hõljus veel värske heina lõhna, tuues meelde kõik ammumöödunud aastate suved. Ta läks läbi väravamaja katuse alt, läbi kõrgete puuväravate, mida suleti nüüd harva, sest polnud enam väikesi lapsi, keda oleks pidanud hoidma välja minemast, ja suundus sissesõiduteele, mis viis külatänavale.

      Mõlemal pool laiusid põllud ja aeg-ajalt Theo peatus, et uurida tibatillukeste taimede ilu, mis kasvasid vanadel müüridel. Ta ei lakanud imestamast, kuidas selline kuiv, isegi vaenulik pinnas suutis kasvatada niisugust imet. Ta kummardas, et lähemalt uurida inglise kukeharja, mille valgeid õisi toonis kergelt roosakas jume, kuid vartel ja lehtedel oli punast värvi, ning eelistas seda õrna kivirikku lõikavale sinepikollasele, mida