Kannatlikkus. Chadwicki perekonnakroonika 2. Osa. Marcia Willett

laua ääres, paaniliselt kartes, et Mutt ei hakka enam iialgi rääkima; ja kuidas poiss neelatas ja neelatas, proovides sõnu suust saada. Aga ta ei lasknud vennal kunagi aru saada. Alati rõõmus ja lõbus, üritades poisi mõtteid mujale viia, peites omaenese hirmu. Nüüd teeb ta seda jälle, aga mind ta juba ei peta.”

      Fox ei teadnud, mida selle peale kosta. Ta tundis end abitu ja kohatuna, mõeldes, et mida ta ka ei pakuks, tõrjub Ellen selle oma praeguses meeleseisundis tagasi. Ta ohkas kergendatult, kui Caroline koos Perksiga kööki tuli.

      „Ma ei väsi iial imestamast, kui kiiresti ilm võib muutuda,” ütles Caroline ust enda järel kinni tõmmates, kui Perks oma korvi poole suundus. „Ühel päeval suvi, järgmisel juba sügis…”

      Ta vakatas, tajudes õhkkonda, pilk rändamas ühelt teisele. Fox raputas kergelt pead, nõksates sellega Elleni poole ja vedas hoiatuse märgiks suunurgad alla. Caroline tõstis küsivalt kulmud ja asetas möödudes käe kergelt Elleni õlale.

      „Ma tahaksin tassikest teed,” ütles ta. „Pole küll just külm, aga õhus on tunda mingit rõskust. Jumal tänatud, et köök on nii armas ja soe! Tahad ka tassikest, Ellen? Näha on, et Fox on enda oma juba kätte saanud.”

      „Ma arvan küll, et võtan,” ütles Ellen liikumatult. „Tuju on mul täna vilets, ja ongi kogu lugu.”

      „Vaene vana Ellen,” Caroline tõstis suure pruuni teekannu Agalt ja pani lauale. „On selleks ka mõni otsene põhjus, või on see Muti vana „musta koera”-sugune masendus?”

      „Asi on Flissis,” halises Ellen, sõrmi kokku põimides ja käsi ringutades. „Ta pole õnnelik, Caroline. Siin pole teist võimalust.”

      „Ei,” ütles Caroline hetke pärast. „Ei ole, ma saan sellest aru. Ole lahke.” Ta valas Ellenile teed ja lükkas tassi talle lähemale. „Ka mina olen sellest mõelnud. Ta üritab olla vapper, kuid ta süda on raske. Laps, Hong Kongi minek, kaheaastane eemalolek meist kõigist. Häda on selles, et me ei saa sinna midagi parata. Kui ta jääb maha, et laps kodus sünniks, ja jääb siis ootama, kuniks titt on küllalt vana, et temaga reisida, on Milesil juba pool aega läbi, enne kui Fliss pärale jõuab.”

      „Kui mina veel noor olin,” ütles Ellen mornilt, laskmata end sellest väitest kõigutada, „ei läinud mereväelaste noorikud koos oma meestega mööda maailma ringi kolama. Nad jäid kenasti koju lapsi kasvatama. Mul on meeles, et isad ei näinudki oma lapsi, enne kui nood olid kaheaastased ja kõndisid omal jalal ringi.”

      „Poln’d lennukeid noil aegadel,” pistis Fox vahele. „Aitas merereisist kuskile Hiina baasi või mõnda sihukesse kohta, et suuremat osa noorikutest ära ehmatada.”

      „Aga siin pole midagi enneolematut,” ütles Caroline tasakesi. „Mõelge kas või brittidele kaugel Indias. Ja sa ju ei taha, et Miles oma last alles siis näeb, kui see kahene on, ega ju, Ellen?”

      „See pole komandör, kes mulle korda läheb,” lausus Ellen ikka kangekaelselt. „See on Fliss. Noor ema peaks olema rahul ja õnnelik, mitte hirmul ja üksik ja igatsema omaste järele.”

      „Kowloonis on Briti sõjaväehaigla. Seal on kindlasti teisigi noorikuid nagu Fliss, kes lapsi sünnitavad. Küllap saab ta seal palju sõpru. Merevägi hoolitseb oma inimeste eest, Ellen. Mereväebaasi kutsutakse jõe järgi HMS Tamar. See on ju vana tuttav Devonshire’i nimi, kas pole?”

      „Ja kui ongi, ei mõista ma, mis on baasi nimel pistmist sellega, kas Fliss on õnnelik või mitte?!”

      Caroline ja Fox vahetasid isekeskis pilke, kui Ellen vihaselt teed rüüpas ja tassi kolinaga alustassile asetas.

      „Asi on selles,” ütles Caroline, kes oli pärit sõjaväelaste suguvõsast ja suutis samastuda mõlema vaatenurgaga, „et meie ei saa sinna midagi teha. Kui Fliss tunnetab, et me tema pärast pabistame, satub ta veel suuremasse stressi. Minu meelest – mida vähem ta sellest mõtlema peab, seda parem. Muidugi on ta rahutu, et peab meist lahkuma ja nii kaugele ära minema, rääkimata murest, et peab oma esimese lapse võõraste keskel saama, aga valikuid pole. Ta usub, et vale oleks maha jääda, ja ma olen temaga nõus. Me saame vähemalt kaasa minna tema vapra suhtumisega, et see kõik on üks suur seiklus, või muidu lööme ta julguse kõikuma…”

      Uks avanes ja kööki astus Fliss. Vaikus, mis otsekohe tekkis, oli tunnetest nii laetud, et ta seisatas hetkeks ja vaatas igaühele neist järgemööda otsa. Nad vastasid tema vaatele, jahmunud ja liikumatud, justkui mängiksid nad kõik mängu, mida tuntakse keerukuju nime all.

      „Andestust,” ütles Fliss, naeratav, kuid pisut murelik. „Kas ma katkestasin mingi jutu?”

      „Ainult,” ütles Ellen raskelt püsti tõustes, „ainult selle vana vaidluse tolle paganama pliidi üle. Kohutav raharaiskamine mu meelest, ehkki proua Chadwick soovis ju kõige paremat. See võib ju olla puhtam ja mugavam, aga mida me küll teeksime ilma Agata säärasel hommikul, ma kohe ei tea. Aga seda tean ma küll, et niisama istumine ja lobisemine ei vii meid kuskile. Ja ma olengi hommikusöögiga hiljaks jäänud!”

      Caroline naeratas Flissile, kui see tugitooli libises. „Teed?”

      „Palun, jah.” Fliss ohkas rahulolevalt. „Ma pean ütlema, et olen Elleniga ühte meelt. Ma armastan seda kööki. Kui me Keeniast tagasi tulime, oli mul kogu aeg külm ja see oli nii armas hubane kohake, kus olla. See oli tookord mu lemmikkoht.”

      „Kas mäletad meie doominomängu?” Fox naeratas talle kiiktoolist. „Ja Elleni Sharpsi iiristekarpi?”

      „Muidugi mäletan,” vastas Fliss. „Läbipaistev paber, millel olid erivärvilised mustrid peal. Punased meeldisid mulle ikka kõige rohkem, ehkki ma arvan, et kõik iirised olid sama maitsega.”

      „Ja see meie Susanna,” ütles Ellen, oma askeldustega tagasi jõudes, „alati tahtis ta kommi mõlemasse kätte. Õudne laps, sihuke ta oli.”

      „Susanna kohta üpris tüüpiline, kas sa ei arva?” pakkus Caroline. „Haarab kahe käega härjal sarvist ja lahti ei lase. Ta pole muutunud.”

      „Mul on hea meel, et ta on otsustanud Bristolisse kunstikooli minna,” ütles Fliss, toetades küünarnukid lauale ja hoides teetassi pihkude vahel. „On hea teada, et alguses hakkab ta tädi Prue juures elama. Bristolis ei tunne ta kedagi ja muidu oleks ta jube üksik.”

      Järgnes pisuke vaikus.

      „Küllap ta jalamaid sõpru leiab, kindel see,” ütles Fox ergutavalt. „Hakkaja piigake, see ta on.”

      „Täitsa nõus,” naeratas Caroline. „Mutil, vaesekesel, oli temaga igavene häda rongis kooli sõita. Ta rääkis seal kõigiga.”

      „Sellepärast ongi mul hea meel, et ta tädi Pruega hakkab olema,” ütles Fliss. „Sooz-kullake mingit vahetegemist ei tunnista. Kõik on sõbrad. Jumal teab, kellega ta end lõpuks ühest toast leiaks. Niimoodi on tal väheke hingamisruumi. Aega, et end sisse seada ja inimesi tundma õppida.”

      „Muidugi,” ütles Caroline mõtlikult, „see on mereväe hea külg, eks ole? Ükskõik, kuhu sa ka ei läheks, on võrgustik juba ees ootamas. Tuttavad inimesed, vanad sõbrad, kellega uuesti kokku saada.”

      „See on täitsa tõsi,” ütles Fliss kähku. „On lausa üllatav, kui paljud Milesi semud on Hong Kongis. Saab sellest vast taasühinemine – juttude järgi otsustades. Naised viivad mind kõigega kurssi. Pean ütlema, et see mõte annab tublisti tuge.”

      „Sinust saab kojusõiduajaks juba vana kala,” vastas Fox reipalt. „Küll sul on siis meile palju rääkida! Vaata et sa kõvasti pilte teed, piiga! Me tahame kõike näha.”

      „Kindlasti teen,” kinnitas Fliss talle. Ta neelatas, surus huuled kokku ja üritas naeratada. „Ma tahaksin ainult, et võiksin teid kõiki endaga kaasa võtta.”

      „Ja see on tõesti tore mõte, seda ma pean küll ütlema,” vastas Ellen, minnes Flissi selja tagant läbi ja peatudes hetkeks, et tolle õlga pigistada. „Tassida kamp vanureid Hong Kongi. Huvitav, mis järgmiseks