Kannatlikkus. Chadwicki perekonnakroonika 2. Osa. Marcia Willett

roosiõisi põõsastelt, mis ronisid ja õilmitsesid rippubade ja elulõngade vahel. Tema tihedad juuksed olid nüüd hõbedaseks muutunud, kuid ta kandis neid ikka veel paksus krunnis kuklas. Vana linane müts oli laubale tõmmatud, et varjata silmi päikese eest. Käsivarred olid katmata ja tunnid aias olid jätnud neile tumepruuni päevituse, vana tviidseelik oli aastatepikkusest armastatud lillede ja taimede vahel küürutamisest ja põlvitamisest tokerdunud ja vormist välja veninud. Kuid tema juures oli siiski veel graatsiat ja elegantsi, mida rõhutas tema pikk ja sale figuur. Punarind pakkus talle seltsi, trillerdades oma meloodiat okstelt ta kohal, kallutades peakest, et näha, kas Freddy tema laulu ka naudib. Vahetevahel sööstis linnuke alla, et otsida midagi puujuurte vahelt või lendas üles müüriharjale, et oma sulgi sättida. Freddy rääkis temaga vaiksel häälel, rõõmus, et lind on kohal.

      Lapsed olid läinud igaüks oma koju ja Kindlus näis ilma nendeta tavalisest vaiksem. Kui mõnigi laps kohal oli, tekitas see erilise tunde, mõtles ta näpistades, ja siiski lõi igaüks neist isesorti õhkkonna. Ta peatus hetkeks, vaagides mõttes, et ehk on see vaid ettekujutus, aga otsustas siis, et see on tõsi. Näiteks Hal hoidis sind pidevalt valvel ja tegutsemisvalmis. Su omaetteolemine võidi iga hetk katkestada: väravavahimaja kaare alt võis sisse veereda autotäis noori, hommikusöögilauas võis istuda mõni võhivõõras, kes oli pärast lõbusat õhtut pubis kaasa kutsutud. Niipea, kui ta kippus seda mõnevõrra isekat suhtumist hukka mõistma, tuletas Freddy endale meelde, et Hal saab kunagi tulevikus – nüüd enam ehk mitte nii väga kauges – siin peremeheks. Hal oli tema testamendi täitja ja usaldusisik, sest lõpuks oli Freddyt sunnitud minema korralikule juriidilisele konsultatsioonile ja moodustama kogu varast sihtasutuse, ning Freddy oli teinud Halile täisvolituse. Freddyt kurvastas küll, et ta oli pidanud oma sõna tagasi võtma, kuna Hal ei olnud enam tema pärija – tal polnudki pärijat kui niisugust – kuid kogu perekond mõistis ja kiitis heaks, et Freddy lapselastest sobiks Hal kõige paremini elama Kindluses nagu oma kodus ning saama palka selle eest, et aitab seda üleval pidada. Oli hea, et ta end siin nii koduselt tundis, hea, et tänu tema suuremeelsele külalislahkusele oleksid Kindluse uksed valla. Väga pikkade aastate jooksul oli see olnud rohkem pelgupaigaks: pelgupaigaks talle endale ja tema isata kaksikutele, pelgupaigaks kolmele orvuks jäänud lapsele, kes Keeniast naasid, pelgupaigaks ka Theole, kui too otsustas oma Southsea korterist loobuda ja viimaks koju tulla. Nüüd olid kõik lapsed läinud – või peaaegu läinud. Susanna, kõige viimane, kes lahkumas oli, läheb sügisel Bristolisse, kuigi pühadeks tuleb ta koju. Aga kui Mutt ükskord Dartmouthist edasi liigub ja Susanna on oma kursused lõpetanud, muutub Kindlus lihtsalt peavarjuks vanadele inimestele, kes elavad ta müüride vahel.

      Freddy poetas oma aiakäärid korvi ja vaatas enda ümber ringi. See oli veidi masendav mõte ja rumal pealekauba. Lõppude lõpuks polnud Caroline ju vana ja lapsed tulid alati nädalavahetusteks ja vaheaegadeks koju või astusid lihtsalt läbi. See ei lõpe ainuüksi põhjusel, et ükski neist Kindluses päriselt ei ela. Siiski näis, et perekond hakkab jõudma ühe suure elujärgu lõppu.

      Punarind hüppas lähedalasuvale oksale ja tõi kuuldavale paar trillerdust, ning tema särav silm julgustas Freddyt. Too noogutas ja naeratas justkui vastuseks – ta lihtsalt ei tohi endale masendusse langemist lubada – ning soovides oma mõtteid mujale viia, jätkas varasema huvitava idee väljaarendamist, mis puudutas eri õhkkonda. Olles Halil juba peatunud, siirdus ta tolle kaksikõe Kiti juurde. Oh, Kit-kullake oli oma olemuselt ekstsentrik, selles polnud kahtlustki. Ta meenutas Freddyle üht vanaldast tädi, keda ta lapsena oli jumaldanud, üsna jaburat, aga nii armsalt ettearvamatut. Kit oli just samasugune. Ta oli veel noor, kuid kõik märgid olid juba olemas: komme end koos koertega koerakorvis kerra kerida, tõmme ebatavaliste inimeste poole – Sin ja vahva Jacques, keda ta kutsus Eluvend Jake’iks, ning truuksjäämine oma vanale Morrisele, hüüdnimega Eppyjay, numbrimärgi tõttu, mis oli EPJ 43. Kit oli ebatäpne, laisk ja hajameelne, aga kui Kit libistas käe talle kaela ümber ja sosistas kõrva: „Tere, kullake…”, tulvas südamesse soojus, mõtles Freddy. Ükski teine tema lastest ei kutsunud teda kunagi „kullakeseks”…

      Fliss oli loomulikult väga eriline, paljuski sellepärast, et meenutas Freddyle tema enda noorust. Ta peitis oma ebakindluse samasuguse lõuatõste ja selja sirguajamise taha, hoolis kogu südamest oma perekonnast, ning tema hapra väliskesta all oli peidus sitke, energiline jõud. Et Fliss oli läheduses, tundus Freddyle äärmiselt loomulikuna, justkui oleks kohal tema enese noorem ja tugevam variant. Kui oleks ainult võimalik olnud lubada Flissil ja Halil abielluda. Nemad kahekesi oleksid moodustanud täiusliku paari, olnud Kindluse ideaalsed omanikud. Hali elavus oleks mahendanud Flissi tõsidust ning Flissi terve mõistus oleks asetanud talitseva käe Hali perule loomusele.

      Punarind sööstis kõrgemale, lendas üle müüri ning Freddy istus puupingile ja vaatas ohates üle sisehoovi. Noh, kõik oli tehtud ja otsustatud, ning selle üle mõtisklemisest polnud enam mingit tolku. Halil oli Maria – ilus laps, kes vajas veel natuke küpsemist. Temas puudus enesekindlus, mida Freddy sugugi mõista ei suutnud, viimase külaskäigu ajal oli olnud isegi hetki, mil Maria teda peaaegu närvi ajas. Aeg-ajalt oli ta ilme olnud peaaegu morn, ning kui Fliss teatas neile, et ootab last, käitus Maria kõige veidramal kombel.

      Ma arvan, et ta oli armukade, mõtles Freddy. Missugune rumalus! Kindlasti on tema ja Hal võimelised lapsi saama! Siin peab olema midagi muud.

      Ta tõstis oma näo päikese poole ja sulges silmad. Kuhu ta siis omadega jõudnud oligi? Ah jaa, Mutt. Nüüd oli Mutt jälle teistsugune. Tõeline Chadwick, nii Theo moodi: tumedapäine, pruunisilmne, vaikne, vähenõudlik, seltsiv, nutikas, kuid siiski – erinevalt Theost – oli tema seltskonnas tunda mingit pinget. Muidugi, seda tähendasid kõik need mureaastad. Esmalt oli ta jäänud tummaks, ja kui ta oma hääle kord tagasi sai, algasid õudusunenäod ja uneskõndimine, hirm üksijäämise ees, pelgus, et tema perekonnaliikmed võiksid kaduda niisamuti nagu tema vanemad ja vend. Vaene Mutt. Tuhandendat korda mõtles ta, milliseid õudseid üksikasju võis Mutt olla kuulnud tol kohutaval päeval, kui ta köögilaua all mängis ja politseinik rutuga sisse tuli, kuulutades kokale traagilist uudist mõrvadest. Aastaid oli see olnud tema isiklik, salajane piin. Ametliku versiooni kohaselt oli autot rünnatud ja selles viibinud inimesed Mau Mau liikmete poolt maha lastud, aga sellest ajast saadik oli läbi imbunud mitmesuguseid lugusid julmustest ja Freddy kartis, et nende lõpp polnud nii kerge.

      Freddy rebis oma mõtted noist õudustest lahti ja mõtles Susannale. Õnnelik, sõbralik, tasakaalukas – Susannaga oli kõigist lastest kõige lihtsam. Kuna ta oli olnud liiga väike, et oma vanemaid ja venda mäletada, oli ta rahulikult Kindluses kodunenud ja nüüd polnud tal mingeid muid mälestusi. See oli tema kodu ja need olid tema omaksed. Ta kuulus siia – nagu nad kõik, ühel või teisel moel –, ning see oli põhjus, miks Freddy soovis, et Kindlust hoitaks kui varjupaika nende kõikide jaoks. Hal oleks loomulik kandidaat, et ohje üle võtta, säilitada seda varandust tervikuna nii oma laste kui ka nende nõbude jaoks – see oli tingimus, mis oli seotud tema „pärimisega”. Lõppude lõppuks ei tulnud arvesse võtta mitte ainult lapsi.

      Me oleme ilmselt üks kummaline seltskond, mõtles Freddy. Kulla Ellen ja Fox, kes on minuga eluaeg koos olnud. Caroline. Mida me küll ilma Caroline’ita peale oleksime hakanud? Ja Theo…

      Istudes seal päikesepaistel, korv pingil enda kõrval, naeratas Freddy nukralt. Ta oli kõigi nende aastate jooksul meest armastanud, ometi polnud Theo ealeski midagi aimanud. Kui kohutav oli olnud minna mehele, keda arvasid end armastavat, ja armuda otsekohe tema noorimasse venda. Oli olnud raske elada oma erilisele armastusele mingit vastuarmastust leidmata… Vähemalt polnud Theo kunagi abiellunud. Kahtlemata mängis selles oma osa vaimulikuseisus, ehkki mereväekaplanina oleks ta võinud seda teha. Isegi nüüd, kus kirg oleks pidanud jahtunud olema, tundis Freddy väikest armukadedusekõdi mõtte juures, et Theol võiks mõne teise naisega romantiline suhe olla. Kui õnnelik ta oli olnud, kui Theo otsustas lõpuks koju tulla, kui hinnaline oli mehe selts tema jaoks viimase seitsme aasta jooksul olnud. Ta oli mehe peale oma raevu välja valanud, tõrjunud uhkelt tema usku, toetunud temale ja armastanud teda üle viiekümne aasta. Elu ilma Theota oleks kujuteldamatu.

      Punarind lendas alla, nokkis midagi sillutisekivide pragudest Freddy kinga kõrval, kiikas teda oma särava, kõiketeadja silmaga.

      „Täitsa