Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

Essexis Maldoni lähedal rünnakule, olid parajasti viimased arvukatest Skandinaavia sõdalaste-mereröövlite lainetest, kes levitasid hirmu ja õudu kogu Euroopas ning suutsid peaaegu jagu saada Iirimaa, Britannia ja Prantsuse kuningriikidest, mida tabas õnnetus jääda ette nende teele. Alates esimesest rünnakust paarsada aastat varem Inglise Lindisfarne’i kloostri vastu olid põhjamaised mereröövlid tekitanud kaasaegsetes kroonikutes pelgu. Hiljem on ajaloolased ikka ja jälle neist vaimustunud. Nende ägedad rünnakud muutsid sõna „viiking” (ja selle mitmed sünonüümid) vägivalla ja seadusetuse võrdkujuks, nende paganlik usk aga pani ohvreid arvama, et ründajad viivad täide Jumala karistust. Arvati lausa, et soolasambaks tardunud mungad, kes kartsid, et nende klooster võib olla järgmine, mida põhjalased laastama asuvad, palvetavad lakkamatult: „A furore Normannorum libera nos Domine!” („Issand, päästa meid põhjalaste raevu käest!”)5

      Käesolevas raamatus tuleb juttu skandinaavlastest, kes paari sajandi vältel pärast juba mainitud esimest vägivaldset rünnakut Lindisfarne’i kloostri vastu 793. aastal domineerisid tänu heale meresõiduoskusele suures osas Euroopast ja koloniseerisid maa-alasid kaugemalgi. Siiski polnud viikingid pelgalt piiratud mõtlemisega sõdalased, kelle ainuke siht oli tapmine ja rüüstamine. Nad olid pärit uskumatult keerulise ja rikkaliku kultuuri rüpest, mida iseloomustas elav kunst, saagade ja luule rohke kirjandus ning ühiskond, milles sündisid nii selged seadused kui ka Euroopa varaseimad esinduskogud. Nende rünnakutel oli sügav mõju maade poliitilisele arengule, mida nad laastasid või kuhu nad elama asusid, ning nende mahajäetud DNA tõttu on miljonite inimeste veres kogu maailmas kübeke viikingit.

      Kuidas sai võimalikuks, et Skandinaavias, Euroopa kaugeimal ääremaal, algas äkitsi vägivallast märgitud rahvasteliikumine, mis peaaegu hävitas frankide ja anglosakside kuningriigid, mis olid kujutanud endast IX sajandi Euroopa kõige kõrgemalt arenenud kultuure? Kuidas õnnestus viikingitel oma vastased nii edukalt üle mängida, et nad suutsid rajada tugipunkte ja kolooniaid nii hämmastavalt suurel alal? Miks vaibusid rüüsteretked XI sajandil ja millise pärandi jätsid viikingid maadele, mida nad hirmu all hoidsid või mille nad asustasid? Need küsimused seisavad raamatu keskmes, milles alustatakse viikingite algupära uurimisega algusest peale nende kodumaal Taanis, Norras ja Rootsis, enne kui asutakse vaatlema nende ühiskonda ja kultuuri ning tutvustatakse rüüsteretki, vallutusi ja viikingite kolooniate käekäiku.

      Täiesti ootamatult merelt saabunud viikingid jätsid ohvritele mulje, nagu oleksid nad tulnud eikuskilt. Nende röövretkede geograafiline haare on vapustav. Asunud teele kodumaalt tänapäeva Taani, Norra ja Rootsi aladel, liikusid rüüstajad kiiremini kui nende vastaste maaväed. Mõnikord sõitsid nad isegi üles piki laevatatavaid jõgesid, et rüüstata selliseid suurlinnu nagu London ja Pariis. Meresõiduoskusi viimistledes jõudsid viikingid Läänemere lõunakaldale ning sealt jõgedest moodustuva veetee kaudu Kesk-Venemaale, Ukrainasse ja isegi Konstantinoopolisse (tänapäeva Istanbul), Bütsantsi impeeriumi hiilgavasse pealinna. Läänes ulatusid nende sõidud Kanada idarannikuni, kus nad astusid maale viis sajandit enne seda, kui Christoph Kolumbus „avastas” Ameerika.

      Suur osa viikingite varasemast ajaloost on selgusetu – meie teadmisi takistab kirjalike allikate puudumine. Isegi väljendi „viiking” päritolu on hägune. Kaasaegsed seda tegelikult kuigi palju ei kasutanud (vähemalt mitte annaalides, kus on kirja pandud esimesed rüüsteretked): Inglismaa anglosaksid eelistasid väljendit Dani („taanlased”), frangid ütlesid Normanni („põhjalased”), iirlased Gall („võõramaalased”) ning bütsantslased ja araablased Rus või Rhos; lisaks kasutati Lääne-Euroopa annaalides nende kohta pidevalt religioosset terminit „paganad”. „Viikingit” on seostatud vanapõhja sõnaga vig („lahing”) või vik („abajas”), aga see võib olla seotud ka Vikeniga, Norra Oslo fjordi suure lahega, kust algasid paljud rüüsteretked Inglismaale. Vähem usutavate seletuste hulka kuuluvad vikja („liikuma”), mis olevat seotud viikingite tungiga rännata, ning isegi moonutatud ladina sõna vicus, mis tähistas asulat kindluse külje all ning kandus üle selle asukatele, „leerirahvale”. Kaasaegsetes allikates on sõna „viiking” kasutamine õigupoolest piiratud vaid mõne esinemisega IX sajandi „Anglosaksi kroonikas”, kus see kujul vicingas tähistab väikeseid rüüstesalku.6

      Kuigi mõnes mõttes on VIII–IX sajandi rüüstajate kohta „viikingi” kasutamine anakronistlik, levis see siiski mõnevõrra laiemalt X sajandi lõpuks, mil see tähistas mereröövleid või inimesi, kes olid valinud mere-vabamehe elu (nad olevat „läinud viikingiks”). Nii või teisiti on see käepärane koondmõiste kõigile inimrühmadele, mis suundusid VIII sajandi lõpust XI sajandi alguseni Skandinaaviast mujale, algul röövsaagi, peagi aga ka uute maade otsingul, kuhu elama asuda. Segadust külvab veelgi sõnade „põhjalane” ja „Skandinaavia” kasutamine, millest esimene peaks rangelt võttes õieti tähendama ainult inimesi, kes kõnelesid vanapõhja keelt, aga mis ühes oma tuletisega „normannid” on üks levinumaid väljendeid, millega kroonikud rüüstajaid tähistasid, ja mis seetõttu sobib samuti hästi tarvitada. Kuigi tänapäeval tähistab „Skandinaavia” nüüdseid Taani, Norra ja Rootsi riike, oli kultuur, mida eksporditi kogu viikingite maailma, „skandinaavia” kultuur, mistõttu ma olen korduste vältimiseks kasutanud sõnu „põhjalane”, „viiking” ja „skandinaavlane” peaaegu täielike sünonüümidena.

      Ingliskeelses maailmas alustatakse viikingiaega peaaegu alati aastaga 793 ehk Lindisfarne’i ründamise hetkega, mil uued rüüstajad andsid endast nii valjuhäälselt maailmale teada. Sealtpeale kestsid viikingite retked peaaegu vahedeta umbes aastani 1000, mil paljud viikingite maailma osad ristiusustati, viikingid ise aga muutusid paiksemaks ja ilmutasid naabrite suhtes palju vähem vägivalda, mis oli seni neid kindlalt iseloomustanud. Millal siis ikkagi viikingiaeg lõppes? Ühest vastust sellele ei ole ning ma otsustasin lõpetada oma viikingite ülevaate eri ajal vastavalt sellele, millise piirkonnaga tegu on. Inglismaal lõppes viikingiaeg XI sajandi lõpul skandinaavlaste viimase (ja täiesti ebaõnnestunud) vallutuskatsega, samal ajal kui põhjalaste suurem kohalolek Šotimaal (eriti Orkney ja Shetlandi saartel) tähendas seda, et Norra kuningad üritasid oma võimu seal teostada veel 1260. aastatel. Islandil võib pidada viikingiaja lõpuks 1262. aastat, mil esimeste viikingitest asunike järeltulijad loovutasid oma ihaldatud iseseisvuse Norra kuningale Håkonile, Gröönimaal on aga mõttekas viia viikingiasulate ajalugu välja nende salapärase kadumiseni millalgi XV sajandi keskel. Skandinaavias endas võib väita, et monarhiate võimu tugevnemine alates XII sajandi algusest, mil hakkasid võimutsema ristiusk ja kuningad (ning suuremad rüüsteretked katkesid), muutis nad rohkem tavapärasteks Euroopa riikideks kui viikingiaja erikujuks. Venemaal arenesid viikingite rajatud riigid XI sajandil sellisteks, kus andsid skandinaavlaste asemel tooni slaavlased, mida samuti võib pidada käepäraseks daatumiks piirkonna viikingiaja lõpetamiseks.

      Allikad, mille põhjal me saame viikingeid tundma õppida, on rohkearvulised ja keerukad ning üldiselt puudutan ma neid lähemalt peatükkides, mille kohta nad käivad. Kõige tähtsamad ja kõige vastuokslikumad ning ühtlasi sellised, mis kajavad tänapäeva lugejas kõige rohkem vastu, on saagad, viikingiaja pajatused, mis (peaaegu kõik) valmisid XI–XIII sajandil Islandil. Väga sageli toetuvad nad siiski vanemale traditsioonile käsitletavate sündmuste kohta. Sõna „saaga” taga seisab vanapõhja segja („rääkima” või „ütlema”), mis viitab selgelt lugude algsele suulisele kujule. Kuigi enamasti on saagad proosatekstid (vahel on veidi lisatud vanemat „skaldiluulet” (vt lk 13)) ja kirjeldavad sündmusi üsna sirgjooneliselt, ei ole ometi sugugi lihtne nende põhjal ajaloolist narratiivi kui sellist kokku panna. Saagad, mille kohta kasutatakse koondnimetust konungasögur („kuningasaagad”), pandi arvatavasti kirja aastail 1180–1280 ja kõnelevad suurel määral Norra, Taani ja Rootsi olulisematest ajaloosündmustest, kuid palju suurem „suguvõsasaagade” korpus (islendingasögur), milles leidub rohkelt mõrvu, kättemaksu ja (harvemini) leppimisi, käsitleb peamiselt üksikute suguvõsade ja konkreetsete isikute lugusid. Need toimuvad vaieldamatult selgelt piiritletaval ajalooliselt taustal, kuid neid ei saa ometi võtta otsese üksikasjaliku kirjeldusena, kuidas käisid asjad viikingiaja Islandil, rääkimata juba teistest viikingite

5

Palve täpne sõnastus on peaaegu kindlasti apokrüüfiline, sest täpselt sellist ei leidu üheski keskaegses käsikirjas.

6

Sõna kasutas esimest korda VII sajandi anglosaksi luuletus „Widsith”, mis pärineb üle sajandi enne viikingiaja algust. Arutelu sõna „viiking” päritolu eri teooriate kohta vt: Who Were the Vikings? – Stefan Brink (ed.). The Wiking World. London, 2008, lk 4–7.