Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

kuid nende lüüasaamine Hjørungavågi lahingus tagas Håkonile veel kümmekond võimuaastat, kuni 995. aastal saabus Norra võimu nõudlema Vikeni Tryggvi poeg Olaf.242

      Rootsi oli kolmest Skandinaavia riigist viimane, kus tekkis ühtne kuningriik. Õieti tekkis kaks eraldi riiki: Svealand („sveade maa”), mis vastab laias laastus nüüdse Rootsi lääneosale, ja Götaland („götade maa”) idas, mis hõlmas ka Ojamaa ehk Gotlandi. Kunagi arvati, et kaks riiki sulasid kokku juba VI sajandil esimeste Ynglingite kuningate ajal,243 aga usutavam on, et see juhtus pigem esimese aastatuhande lõpul. Rootsi allikad on Taani ja Norra omadega võrreldes napimad, mistõttu meil puudub selle ala IX–X sajandi kohta niigi hea arusaam kui läänepoolsete naabrite kohta. Varaseim meieni ulatunud teade puudutab Anskari misjonitegevust, kelle Hamburgi-Bremeni peapiiskop saatis Skandinaavia paganaid ristiusustama.

      Anskari teine misjoniretk (pärast esimest poolelijäänud retke Taani) langes aastasse 829 või 830 ja seekord oli sihiks Rootsi. Teel sinna ründasid Anskarit ja väikest seltskonda viikingid, mis heidab valgust ohtudele, mis varitsesid neis vetes kaitsetuid või ettevaatamatuid reisijaid. Misjonärid pääsesid küll eluga, aga kaotasid kõik kaasa võetud pühad raamatud (mõne köites võis olla kasutatud väärismetalle ja kalliskive, mistõttu olid nad röövlitele meeltmööda ja hõlpsasti transporditavaks saagiks). Lõpuks jõudis Anskari seltskond Mälareni järves asuvasse Birkasse, mis oli toona Rootsi ainuke linn (või pigem isegi aolinn).244 Sealne kuningas Björn võttis neid hästi vastu. Võib-olla oli ta ühtlasi svealaste kuningas, selge on aga see, et tema võim ei laienenud kogu Rootsile.

      Anskaril õnnestus ristida Hergeir, keda nimetatakse Birka prefektiks245 ja kelle abiga rajas ta linnas väikese kiriku. Tundub, et ristitute arv jäi siiski üpris tagasihoidlikuks, ja peagi naasis Anskar Hamburgi, kus temast sai peapiiskop. Ta võttis ette teise misjoniga seotud retke 850. aasta paiku, kui sai kuulda endast maha jäetud piiskopi Gauzberti väljaajamisest ja ühe ristitu, Nithardi, märtrisurmast (kellest sai ühtlasi Rootsi esimene kirjalikest allikatest teada kristlik märter). Kui Anskar Birkasse jõudis, teatas kuningas (kelleks oli keegi Olof), et ta toetab misjonit, aga peab selle asja viima tingi ette ja kui seal saadakse heakskiit, võib Anskar asuda jutlustama, sest „nende seas on kombeks, et kõiki asju peab otsustama kogu rahvas, mitte kuningas üksi”.246 See heidab valgust Rootsi varasemate linnade organisatsioonile, annab ühtlasi aga mõista, et IX sajandi Rootsi valitsejate võim oli omajagu piiratud.

      Birka tähtsuse tõttu kaubanduskeskusena võisid kristlased seda edaspidigi külastada, võib-olla isegi seal elada, aga kuigi Anskarit nimetatakse „Skandinaavia apostliks”, jääb mulje, et tema misjonil polnud kaugemale ulatuvaid tagajärgi. Alles tsentraliseeritud kuningavõimu kujunedes hakkas ristiusk Rootsis tõsisemalt pinnast leidma, kui seda asusid toetama monarhid, kes hindasid enda võimu suurenemist, mida võis anda ristiusu vastuvõtmine. Varasemast ajast on teada ainult nappe andmeid X sajandi lõpust Erik Võiduka (Segersäll) kohta, keda on kujutatud innuka viikingina, kes rüüstas kõiki oma riigi tuumiku Upplandiga piirnevaid alasid. Loovama külje pealt võis just tema olla see, kes asutas 975. aasta paiku Sigtuna, millest sai Rootsi kuningate pealinn (ja maa teine linn Birka järel). Samuti olevat ta lasknud ennast ristida (Taanis), võtnud kristlasest naise (Poola vürsti Mieszko tütre) ja lubanud maal tegutseda misjonäridel, kuigi, nagu viikingipealike puhul sageli, jäi tema ristimine pealiskaudseks ja ta loobus uuest religioonist kohe, kui oli tagasi koju jõudnud.247

      Eriku poja Olofi ajal (u 980–1022), kes kandis hüüdnime Skötkonung ehk Varakuningas,248 tugevnes Rootsis nii kuningavõim kui ka ristiusk. Ta oli tõenäoliselt Rootsi esimene tõeline kristlik kuningas (ristiti Husabys 1008. aasta paiku) ja tema toel loodi uus, rootslastele mõeldud piiskopkond, mille keskus paiknes Skaras Västergötlandis. Üks monarhia tugevnemise märke oli Olofi rajatud Sigtuna rahapaja, kus vermiti palju münte kirjaga Olaf Rex („Kuningas Olof ”), mille teisel küljel oli sageli kiri SiDei, mida võib võib-olla tõlgendada lühendina sõnadest Sigtuna Dei249 („Jumala Sigtuna”) ja seeläbi viitena valitseja avalikult tunnistatud kristlusele. Välispoliitikas oli Olofi suurim saavutus liit Taani kuninga Svein Harkhabemega Norra Olaf Truggvasoni vastu, mis tõi kaasa Norra kuninga lüüasaamise Svolderi lahingus 1000. aasta paiku ja osa Trøndelagi liidendamise Rootsiga.250 Siiski pole see, kui suur oli täpselt Olofi võim Rootsis, kindlalt teada ning müntidel kasutatakse tema kohta nimetust rex sveorum, mis osutab sellele, et tema riigi tuumikuks oli endiselt Svealand ja võim Götalandi üle oli parimal juhul nominaalne.251

      Seda, et Olofi ette võetud Rootsi ristiusustamine oli kõigest osaline, näitab traditsioon, et ta olevat surnud 1021. või 1022. aastal märtrina keeldumise tõttu tunnistada end taas paganaks. Uue usu järkjärgulisele edenemisele viitab ka põhjapoolses Jämtlandi maakonnas Frösöni saarel leitud ruunikivi. XI sajandi esimesse poolde dateeritud kivile on kirjutatud: „Austmað, Guðfasti poeg, laskis selle kivi püstitada ja selle silla ehitada ja ristida Jämtlandi. Ásbjörn ehitas selle silla. Trjón ja Stein kirjutasid need ruunid.” Sellest võib välja lugeda, et ristiusu levimine nii kaugel põhjas oli kohaliku pealiku ettevõtmine, millel polnud suurt pistmist Sigtuna kuningate sammudega. Norra ja Rootsi piiril asuv Jämtland oli nähtavasti mõlemast suhteliselt sõltumatu kuni lüüasaamiseni Norra kuninga Sverre Sigurdssoni käest 1178. aastal, mille järel piirkond liideti Norraga.

      1

      Nagu autor originaalis inglise keele tavasid arvestades, on ka tõlkes mõningaid eesti keeles kodunenud koha- ja isikunimesid kasutatud „harjumuspärases” vormis, näiteks Kopenhaagen Køvenhavni, Odin Óðinni ja Thor Þórri asemel. Samuti on erinevalt saagade publitseerimise traditsioonist jäetud ära nimede nimetavas käändes olev lõpp (tavaliselt r, ka topelduv l või n), küll on aga eelkõige Islandi ja Gröönimaaga seotud nimede puhul kasutatud originaalist ohtramalt diakriitilisi märke ning Põhjala keeltele eriomaseid tähti ð ja þ. See võib tekitada ühtlasi mõningaid lahknevusi üksikute juba eestikeelses kirjasõnas vähemal või rohkemal määral levinud nimede osas, mispuhul tasub tähele panna eriti seda, et üldjuhul käesolevas raamatus rõhumärgiga esitatud vokaalid vastavad pikale vokaalile, ð tähele d ja þ tähekombinatsioonile th. Samuti on võib-olla harjumuspärasest enam kasutatud nii põhjalaste kui ka anglosaksi nimedes tähekombinatsiooni ae asemel tähte æ. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

      2

      Õieti oli Byrhtnoth ealdorman, otsetõlkes „vanem”, sisu poolest teatava piirkonna asevalitseja ja väeülem. Poeemis on ent tema kohta kasutatud sõna eorl, hilisema earl’i eelkäijat, mis siinkohal

242

Vt tagapool lk 189.

243

Vt Brink (ed.), The Viking World, lk 668.

244

Vt tagapool lk 84.

245

Rootsipäraselt Herigar (või ka Heridag). Tema ametinimetuseks oli hövitsman, e k „peamees, pealik”, sisuliselt kuninga asemik.

246

Adam of Bremen, History of the Archbishops of Hamburg-Bremen, I rmt, 23. ptk.

247

Adam of Bremen, II rmt, 38. ptk.

248

Selle hüüdnime päritolu on üsna segane. „Skött” tähendab „vara” või „maksu”, niisiis võib „skötkonung” viidata kas maksule, mida rootslased tasusid Taanile, või siis hoopis Olofile kui esimesele Rootsi valitsejale, kes ise raha müntis.

249

Võibolla tõenäolisemalt siiski Sigillum Dei – Jumala pitser.

250

Vt tagapool lk 194.

251

Cambridge History of Scandinavia. Cambridge, 2003, I kd, lk 223–224.