Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

Translated by Susan Margeson & Kirsten Williams. London, 1982, lk 17.

70

Dudo of Saint-Quentin, Historia Normannorum, I rmt, 2. ptk.

71

Hrolf on rohkem tuntud ladinapärase nimega Rollo.

72

Ühel Ida-Anglias Sutton Hoo matusest leitud mündil (umbes aastast 625) on müntimiskohana kirjas Quantia, mis eeldatavasti tähendab Quentovici, 664. a olevat aga Tarsose Theodoros sõitnud just sellest sadamast vastu võtma Canterbury peapiiskopi ametit.

73

Michael McCormick, Origins of the European Ecomony: Communications and Commerce AD 300–900. Cambridge, 2001, lk 607.

74

McCormick, Origins of the European Economy, lk 609, märkus 115.

75

P. H. Sawyer, Kings and Vikings: Scandinavia and Europe AD 700–1100. London, 1982, lk 75.

76

„Egili saaga”, 69. ptk.

77

Nydami laev oli esimene oluline Skandinaavia varase aja meresõiduk, mis välja kaevati (Conrad Engelhardt 1859–1863). Algul leiti kaks laeva, kuid paraku raiusid sõdurid ühe neist 1864. a Taani–Saksa sõja ajal küttepuudeks.

78

Viikingid ei leiutanud siiski ise purje ega olnud ka esimesed Loode-Euroopa rannikul tegutsevad piraadid. Juba 69.–70. a pKr võitlesid roomlased Põhjamere ääres elavate haukide laevastikuga, mille rüüsteretked laastasid Friisimaa rannikut kolmkümmend aastat. Belgias 1899. a leitud Brugge paat on pärit aastaist 180–250 ning sel on mastialus, nii et tegu oli selgelt purjelaevaga. Anglosaksid kasutasid kindlasti purjelaevu VII saj keskel, mil ühel sellisel naasis misjonär püha Wilfred Galliast Inglismaale.

79

Nikerduse täpne daatum pole teada, aga see on pärit VII sajandist.

80

Vt tagapool lk 164.

81

Ka Ingvar; levinum seisukoht asetab ta valitsemisaja, samuti surma ühel rüüsteretkel arvatavalt kuskil tänapäeva Eesti alal VII saj algusse.

82

Vt tagapool lk 171.

83

Tegelikult võisid Haraldi vallutused olla isegi hilisemad. Dateerimine tugineb Islandi ajaloolase Ari Õpetatu väitele, et tema võim kogu Norra üle algas 870. a, mida muud allikad ei kinnita. Sverre Bagge, From Viking Stronghold to Christian Kingdom: State Formation in Norway, c. 900–1350. Kopenhaagen, 2010, lk 24.

84

Näiteks Svein Harkhabeme ja Knudi retk Inglismaal 1013. a. Vt tagapool lk 182.

85

Üksikasjalikku arutelu Verduni jagamise käsitluse kohta vt: Judith Nelson, Charles the Bald. London, 1992, lk 132–137.

86

Püha Philiberti säilmed viidi kõigepealt 836. a, pärast esimest viikingite rünnakut, Déas’sse, 845. a aga edasi Loire’i kaldale Cunault’sse. 865. a jõudsid säilmed lõpuks Messais’sse Poitous. Ürikutes leiab siiski viiteid, et mungad olid valmistunud püha Philiberti säilmeid Déas’sse viima juba 819. a, nii et küllap nad olid täiesti teadlikud viikingite ohust juba enne seda, kui nende kloostrit esimest korda rünnati. Ermentarius, De Translationibus et Miraculis Sancti Filiberti. Éditée par R. Poupardin. Monuments de l’histoire des abbayes de Saint-Philibert. Pariis, 1905.

87

Mõnikord tegutsesid neil jõgedel baseeruvad laevastikud siiski ka väljaspool oma piirkonda: Nantes’i laastasid 853. a Seine’i viikingid. Vt Rosamond McKitterick, The Frankish Kingdoms under the Carolingians 751–987, lk 237.

88

Pippin oli Charles Paljaspea vennapoeg ja tõstis mässu korralduse vastu, mis andis Akvitaania Charlesi, mitte tema kätte (ta isa Pippin I oli olnud Akvitaania kuningas). Vt Janet Nelson, Charles the Bald. London, 1992, lk 101–104, 139–144.

89

Janet Nelson, Charles the Bald, lk 170.

90

Õnneks oli oht lühiajaline, sest kõigest kolm aastat hiljem liitus Salomon Charles Paljaspeaga Loire’i viikingite ründamiseks. Tema õnnetuseks ei jõudnudki aga lubatud Frangi sõjavägi kohale ja ta pidi Hasteini viikingitega üksi võitlema. Neil Price, The Vikings in Brittany. London, 1989, lk 32–34.

91

Kes võis, aga võis ka mitte olla 865. a Inglismaad rünnanud Suure Paganaväe juhtide isa. Vt tagapool lk 45.

92

„Translatio” on omapärane viikingiaja religioosne žanr, mille sünnitas vajadus viia pühakute säilmed minema viikingite rünnaku ohus (või juba hävitatud) kloostritest. Pühaku „translatio” kõneleb sündmustest säilmete viimisel uude pühamusse, mille puhul sageli juhtus imesid lausa igas peatuspaigas. Üks pikemaid niisuguseid üleviimisi leidis aset Inglismaal püha Cuthbertiga, mis algas sellega, et tema säilmed viidi 895. a minema Lindisfarne’ist, sattudes seejärel Chester-le-Streeti, kuni need leidsid 995. a lõpuks viimse puhkepaiga Durhami katedraalis. Püha Philiberti Noirmoutier’ kloostri mungad viisid pühaku luud minema kõigil aastatel ajavahemikus 839–876, mil jätsid kloostri üldse maha ja asusid otsima uut pühamut kaugemal sisemaal, kuni jõudsid lõpuks 875. a Tournus’sse Burgundias – see oli tõeline odüsseia, millest andis üksikasjalikult teada Püha Philiberti kloostri munk Ermentarius.

93

Selle viikingitesalga ühe osa hilisema seiklusrohke retke kohta Vahemerel vt tagapool lk 68.

94

Annals of St Bertin, 869. a. Vt Janet Nelsoni tõlget inglise keelde Manchester, 1991, lk 152.

95

Price, The Vikings in Brittany, lk 26.

96

Täpsemalt selle kokkuleppe ehk Saint-Clair-sur-Epte’i lepingu kohta vt tagapool lk 202.

97

Juhtiv Frangi suurnik, kelle kaks poega, Eudes (Odon) ja Robert, said Prantsusmaa kuningaks; ta oli ka maad aastail 987–1328 valitsenud Kapetingide dünastia esiisa.

98

Uusimates käsitlustes arvatakse siiski, et need esindavad tegelikult frangi, mitte aga viikingi pärandit. Price, The Vikings in Brittany, lk 64.

99

Vt tagapool lk 96.

100

Price, The Vikings in Brittany, lk 71.

101

Vt tagapool lk 49.

102

Annales Vedastini. Hrsg. von B. von Simson. Hannover, 1909.

103

Janet Nelson, Charles the Bald, lk 255–256.

104

Kuigi Eudes (Odon) valiti Frangi riigi lääneosa kuningaks, lagunes Karolingide impeerium, sest idas valiti kuningaks Karlmanni poeg Arnulf. Itaalias tõusis troonile Friooli Berengar, lõunas haaras võimu Provence’i Louis, Burgundia allus Welfi Konradi pojale Rudolfile, osa Neustriast (Seine’i ja Loire’i vaheline ala) võttis aga enda valdusse kuningas Guy (Wido).

105

Vt tagapool lk 50.

106

Charles krooniti kuningaks 893. a, aga ta sai tegelikult valitsema hakata alles pärast Eudes’i (Odoni) surma 898. a.

107

Täpsemalt sündmuste kohta Normandia hertsogiriigis vt tagapool lk 202.

108

Péranist leitud esemete kohta vt Jean Renaud, Les Vikings en France. Rennes, 2000, lk 100.

109

Üksikasjaliku ülevaate Friisimaa mitmesugustest viikingivalitsejatest (kaasa arvatud poolt- ja vastuväited kahe Haraldi samasuse kohta) esitab: Simon Coupland, „From poachers to gamekeepers: Scandinavian warlords and Carolingian kings.” – Early Medieval Europe 1998, 7, 1, lk 85–114.

110

Frangimaa hertsogkonna