Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

in the Viking Age. Leicester, 1991, lk 69–72.

36

Ehkki sellele lisanduv seletus, et Danil oli vend Angul, kelle järgi said nime anglid, lubab oletada liigagi kenasti klappivat etümoloogiat. Gwyn Jones, A History of the Vikings. Ümbertöötatud väljaanne. Oxford, 1984, lk 44.

37

Gregory of Tours, History of the Franks. Translated by Lewis Thorpe. London, 1974, III raamat, 3. peatükk.

38

Knut Heller (ed.), The Cambridge History of Scandinavia. Cambridge, 2003, lk 147.

39

2013. a väljakaevamistel selgus, et Danevirke ehitamisega alustati isegi juba 500. a paiku.

40

Vt tagapool lk 83.

41

See on osa „Vanemast Eddast”. Vt tagapool lk 13.

42

Tegelikult oli kõigis „taredes” lapsi rohkemgi, autor toob siin ära ainult valiku. Eestikeelses „Riigri loo” tõlkes on nimed tõlkimata jäetud, mistõttu tõlkija väheste teadmiste tõttu vanapõhja keelest on siintoodud eestindused ainult ligikaudsed, taotledes rohkem tunde kui täpsuse edasiandmist. Võrdluseks olgu toodud ka siin esitatud nimede originaalkujud: Vaarisa ja Vaarema – Ái ja Edda; Trääl ja Teenijatüdruk – Þræl ja Þír; nende lapsed (kokku oli neil 12 poega ja 9 tütart) – pojad Fjósnir, Klúr, Hreim, Kleggi, Kefsir, Fúlnir, Drumb, Digraldi, Drött, Leggjaldi, Lút, Hösvir ja tütred Ysja, Tötrughypja, Arinnefja, Ambátt; Vanaisa ja Vanaema – Afi ja Amma; Karl ja Minia – Karl ja Snör; nende lapsed (kokku oli neil 12 poega ja 10 tütart) – pojad Hal, Dreng, Þegn, Smiþ, Bóndi, Bundinskeggi, Segg ja tütred Snót, Brúþ, Svanni, Sprakki, Víf, Feima; Isa ja Ema – Faþir ja Móþir; Jarli ja Erna lapsed (kokku oli neil 12 poega) – Bur, Barn, Aþal, Arfi, Svein, Kund, Kon.

43

Ainult juriidiliste meetmete vaatlemine hindamisel, millal orjus viikingite maailmas kadus, sisaldab teatavaid ohte. Näiteks Islandil ei keelatud seda ametlikult kunagi, aga teadaolevalt (see tähendab kirjalikes allikates mainitud) oli viimane ori Gilli, kelle isand oli veidi pärast 1050. a Þorstein Síðu-Hallsson. Ent seadusteraamat Grágás sisaldab sätteid, mis osutavad, et orje oli veel 1117. a paiku. Norra kohta leidub samuti tõendeid, et orjus oli olemas veel XII saj, Taanis aga lõppes see alles sajand hiljem ja Rootsis võis orje kohata isegi XIV saj algul.

44

„Konungsbók” 112, raamatus: Peter Foote, Andrew Dennis & Richard Perkins, Laws of Early Iceland: Grágás, the Codex Regius of Grágás with Material from Other Manuscripts. 2 kd. Winnipeg, 1980–2000, lk 172–173.

45

Ülevaadet Ohthere reisidest vt tagapool lk 77.

46

Vt Else Mundahl, „The Perception of the Saami and their religion in Old Norse Sources.” – Shamanism and Northern Ecology. Edited by Juha Pentikäinen. New York, 1996, lk 97–117.

47

Selle esitab „Gull-Ásu-Þorðar þáttur”. Vt Mundahl, „The Perception of the Saami and their religion in Old Norse Sources”, lk 105.

48

Inger Zachrisson, „The Sami and their interaction with Nordic peoples.” – Stefan Brink (ed.). The Viking World. London, 2008, lk 32–39.

49

Else Mundahl, „Co-existence of Saami and Norse culture – reflected in and interpreted by Old Norse Myths.” – Norse Myths, Literature and Society. Papers of the 11th International Saga Conference. Sydney, 2000, lk 346–355.

50

„Egili saaga”, 40. ptk.

51

Viikingite relvade valmistamise tehnika üksikasjalikku kirjeldust vt: J. Kim Siddorn, Viking Weapons and Warfare. Stroud, 2005.

52

Vt tagapool lk 214.

53

Vt Paddy Griffith, The Viking Art of War. London, 1995, lk 174.

54

Vt tagapool lk 224.

55

Tegelikult oli neid Skandinaavias leitud viikingieelse perioodi kiivritel, samuti keldi rauaaja kiivritel, mis võisid esimesi mõjutada. Sarved muutusid populaarseks XIX saj, mil Norra ja Rootsi rahvusliku liikumise raames süvenenud huvi Skandinaavia enda ajaloo vastu tõi kaasa viikingite esemete üldise taassünni ning mingil põhjusel sai sarvedega kiivrist üleüldiselt tunnustatud „viikingikostüümi” osa. Võimalik on seegi, et sarviliste kiivrite aluseks on Rooma kiivrid. Rootsis Valsgärde 7. hauast leitud kiivril on loomapäise otsaga sarved ning V saj Rooma sõjaväeüksuste kataloog „Notitia Dignitatum” mainib ära Hilis-Rooma üksuse nimega Cornuti („sarvilised”) olemasolu. Vendel Period Studies – Transactions of the Boat-grave symposium in Stockholm, February 2–3 1981. Edited by J. P. Lamm & H. – Å. Nordström. Museum of National Antiquities, Stockholm Studies 2. Stockholm, 1983, lk 15.

56

Paddy Griffith, The Viking Art of War, lk 137.

57

Eestikeelsetes tekstides on siinse vanapõhja nimekuju asemel rohkem levinud tänapäeva taani keelele omane Svend Harkhabe.

58

Anglo-Saxon Chronicle, 896. a raamatus: English Historical Documents. Volume 1: c. 500–1042. Edited by Dorothy Whitelock. London, 1965.

59

Foote & Wilson, The Viking Achievement, lk 285.

60

Sel Verdunis toime pandud veresaunal oli kavandatule vastupidine tulemus ja esialgu sakside vastupanu hoopis tugevnes, enne kui nad 797. a lõplikult alistati. Rosamond McKitterick, The Frankish Kingdoms Under the Carolingians 751–987. London, 1983, lk 61–63.

61

„Knútsdrápa” kohta vt: Roberta Frank, „King Cnut in the verse of his skalds.” – The Reign of Cnut: King of England, Denmark and Norway. Edited by Alexander R. Rumble. London, 1994, lk 106–124. Elavalt on arutatud selle üle, kas verikotkast tuleb käsitada otseses tähenduses või pidada seda kujundiks, kotka liuglemiseks. Vt Roberta Frank, „Viking atrocity and Skaldic verse: the rite of the blood eagle.” – English Historical Review 1984, 99, 391, lk 332–343; samuti Bjarni Einarsson, „The blood eagle once more.” – Saga-Book, 23, 2, lk 80–81.

62

Vt eespool lk 16.

63

„Kroonika” paistab siin pisut eksivat ja lahing toimus tegelikult nähtavasti 896. a.

64

Vt tagapool lk 50.

65

Suure Väe tegelik suurus on tekitanud omajagu arutelu sealtpeale, kui Peter Sawyer pidas seda 1958. a kõigepealt ainult mõnesajameheliseks ja siis suurendas seda arvu 1000 meheni raamatus: The Age of the Viking. London, 1960, lk 125. Mõned toetavad Sawyerit, näiteks David Sturdy raamatus: Alfred the Great. London, 1995, lk 111, teised aga peavad seda liiga väikeseks. Vt Simon Keynes, „The Vikings in England, c. 790–1016.” – Peter Sawyer (ed.). The Oxford Illustrated History of the Vikings. Oxford, 1999, lk 48–82. Richard Abels, Alfred the Great: War, Kingship and Culture in Anglo-Saxon England. London, 1998, lk 113 arvab, et saabumisel (ja enne mitmesuguseid jagunemisi) võis Suures Väes olla üle 5000 mehe. Huvipakkuvat arutelu, kuidas Suur Vägi suutis end ära toita, vt: Shane McCleod, „Feeding the micel here in England c. 865–878.” – Journal of the Australian Early Medieval Association 2006, 2, lk 141–156.

66

Peter Sawyer, „The Viking Expansion.” – The Cambridge History of Scandinavia. 1. kd, lk 106–107.

67

Adam of Bremen, History of the Archbishops of Hamburg-Bremen. Translated by Francis J. Tschan. New York, 1959, IV rmt, lk i.

68

Adam