Eesti naftatransiidi lugu. Sulev Vedler

      Vaade õhust Tallinna Paljassaare sadamale. Paremal Scantransi terminal, kust sai alguse Eestit läbiv moodne naftatransiit.

      Perestroika ajal sündisid rootslase kaasabil sellised firmad nagu Interantlantik, Urals Moscow, Urals Finland, Urals Scandinavia…84

      Scantransi tegevjuhiks sai Toomas Tuul. Teda ootas ees lai tööpõld. „Baas oli tol ajal meeletult must ja räpane. Need, kes sinna saadeti, olid justkui karistuse ära teeninud. Seal oli igasugust seltskonda, ka endisi sõjaväelasi. Kopli sadamas lehvis punalipp,” meenutab Tuul.

      Kalasadamas oli vaid seitse vagunite mahalaadimise punkti. Laadimine toimus lahtise auruga. Iga päev oli vaja midagi parandada.

      Ühe esimese asjana tõi Wärgården Scantransi Rootsi spetsialisti Thomas Anderssoni, kes teadis, kuidas terminale korras hoida. „Iga päev arutasime temaga, mida teha. Kuidas torusid ühendada, kuidas mahalaadimist täiustada,” meenutab Tuul.

      Eesti kaudu liikus tollal vähe bensiini ja muid heledaid naftaprodukte. Rõhk oli tumedatel naftaproduktidel. Nende laadimine on aga kulukas, sest külmade ilmadega vajavad vagunid soojendamist.

      Scantrans tellis Taanist isegi erilise tehnoloogia, kuidas vagunitesse õli sisse pritsida. Paraku polnud see töökindel ja vajas insenere – väljaveo kiirusele orienteeritud terminali töö pidi olema võimalikult lihtne ja automatiseeritud.

      Organisatsiooniliselt ehitas Tuul Scantransi üles kontserni põhimõttel, moodustades eraldi ettevõtted terminali, ekspedeerimise ja teenindamise tarbeks.

      Äri läks käima edukalt. Kopli sadamasse mahtusid vaid väikesed laevad, peamiselt käisid seal 3000-tonnise veeväljasurvega tankerid. Volgotankeri 4500-tonnised olid juba „suured” laevad. Sellegipoolest suutis Scantrans jõuda miljonitonnise aastakäibeni. „Scantrans oli nagu pumbajaam,” räägib Tuul.

      1992.–93. majandusaastal teenis Scan-trans 16,6 miljonit krooni puhaskasumit ja järgmisel 15,5 miljonit.85

      Mitmeid transiidiprojekte (Scantrans, Termoil, Trendgate) käima lükata aidanud Nils Olov Wärgården

      1993. aastal sigines Scantransile aktsiakapitali laiendamise teel uus suuraktsionär: Iiri ettevõte Voncare Investments. Loa uue omaniku kaasamiseks andsid Peeter Palu ja Aare Kitsing Tallinna Sadamast ja Valeri Golovuškin, kes esindas Urals Scandinaviat.

      Sellest tehingust sündis hiljem suur skandaal, kui vandeadvokaat Indrek Teder pöördus Riigikontrolli ning teatas, et peadirektor Palu rikkus seadust ja tekitas riigile kahju. Advokaat viitas Rootsi audiitorfirma KPMG Bohlins arvestustele, et Scantransi aktsiate väärtuseks oli 75 miljonit krooni. Sadama osalus terminalis kahanes Iiri firma kaasamisega 55 protsendilt 18 protsendini. Palul puudus firmas kontrolliva osaluse loovutamise kohta sadama haldusnõukogu heakskiit. Riiklik ettevõte oli saanud 35–40 miljoni krooniga vastu pükse. See oli tõsine süüdistus ettevõtte huvide kahjustamises.

      Palu vastas, et ta pole süüdi, sest sadamal oli üksnes õigus, mitte kohustus uusi väljaantud aktsiaid osta, ja lisaks polnud sadamal piisavalt raha väärtpaberite soetamiseks. Sadama nõukogu kinnitas, et ostueesõigusest loobumine oli kooskõlas riigifirma majanduslike huvidega.86

      Tallinna Sadama peadirektor Peeter Palu tuulisel rannal, kõrva ääres 1990. algusele iseloomulik tellisemõõtu mobiiltelefon Mobira

      Peeter Palu oli kaotanud selleks ajaks oma koha, kuid ka uus juhtkond ei muutnud meelt, vaid teatas Riigikontrollile, et Iiri firma kaasamine aitas oluliselt kaasa Scantransi arengule. „Scantransi infrastruktuur oli väga kehvas seisus ja selle olukord halvenes pidevalt. Lisaks kujutasid Scantransi seadmed ja infrastruktuur oma viletsa olukorra tõttu tõsist ohtu ümbritsevale loodusele,” selgitasid sadama uus peadirektor Enn Sarap ja pearaamatupidaja Meelis Asi. „Aktsiakapitali tõstmata jätmine võinuks viia Scantransi kahjumisse ja isegi pankrotini. Samuti oli tekkinud raskesti lahendatavaid probleeme seoses tarnetega Venemaalt. Tarnete vähesus ja pikaajaliste lepingute puudumine seadsid kahtluse alla Scantransi edasise eksisteerimise ja arenguvõimalused. Seetõttu oli Scantrans sunnitud tegema suuri jõupingutusi, leidmaks koostööpartnereid, kes oleksid olnud suutelised kindlustama tarnete jätkumise ja olulise suurenemise Venemaalt.”87

      Riigikontroll ja meedia püüdsid tulutult välja selgitada, kes olid Voncare omanikud. Jäljed viisid Iirimaalt Mani saarele, sealt omakorda Jersey saarele ja Šveitsi. Scantransi nõukogus esindas Iiri firmat advokaat Rein Niitsoo.

      Juhtunu omandas poliitilise varjundi, sest Scantrans oli Riigikogu valimised võitnud Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse kampaania suuruselt kolmas sponsor.

      Scantransi juht Toomas Tuul

      Peaministriks valitud Tiit Vähi ütles teema üles võtnud Äripäevale: „Meil oli väga palju firmasid, kes toetasid meeleldi, sest nad arvasid, et meie programm on hea. Kes on Scantransi aktsionärid, seda ma ei tea.”88 Toomas Tuul märkis, et Scantrans ei tegele poliitikaga ja erakonna sponsoreerimist ei saa pidada poliitikaga tegelemiseks.89

      Aastaid hiljem tunnistab Tuul, et Voncare omanikeks olid tema ja Valeri Golovuškin, kes oli Lukoil Europe'i üks direktoreid.

      1996. aastal oli Scantrans 1,1 miljoni tonni suuruse käibega Eesti suuruselt kolmas naftatoodete operaator Pakterminali ja Dekoili järel.90

Kuidas poliitikud viskusid „Taani” äri kaitsele

      Dekoil pungus välja samuti Kopli poolsaarelt. Firma alustas tööd Vene-Balti sadama naftabaasis, mis rajati pärast Teist ilmasõda punalaevastiku tarbeks. Nõukogude ajal tunti seda sõjaväeosana number 56 137.

      Just sinna viis oma äri üle Ookeani naftabaasist välja puksitud Valeri Melnikov.

      Tema äripartneriks oli 1948. aastal Tallinnas sündinud Peeter Romanov, kelle tähelend algas endisest Nõukogude Liidu kaubandusesindusest Kopenhaagenis.91Taanis hakkas Romanov kasutama uut läänelikumat nime Peter Romanoff Larens.

      Tema abiliseks oli jõulise olekuga taanlane Palle Dybdal Rasmussen ning firmaks Eurodek Copenhagen. Eurodekil olid esindused Tallinnas ja Moskvas. Üks harufirma asus ka Hollandis, laevad olid kirjutatud Küprose ja Panama kompaniide nimele.

      Eestile oli Eurodek välisinvestor. Taani ettevõttena laienes talle Eesti ja Taani vahel sõlmitud välisinvesteeringute kaitse kokkulepe. Kui oktoobris 1995 nimetas erialaajakiri Nefte Compass Eurodeki venelastele kuuluvaks, siis mõni aeg hiljem pidi väljaanne parandama, et firma kuulub taanlastele ja Taani residentidele.92

      Koplis tegutsenud Dekoili asutasid 1993. aasta septembris kolm ettevõtet:

      1) Eurodek Copenhagen (juhataja Palle Rasmussen), kes märkis 55 protsenti aktsiatest;

      2) aktsiaselts Motalis (juhataja Valeri Melnikov), 30 protsenti aktsiatest;

      3) aktsiaselts Ecoman (juhataja Heino Luik), 15 protsenti aktsiatest.

      Tegemist oli omapärase kooslusega, sest naftaäri ja looduskaitse ei käi tavaliselt ühte jalga. Heino Luik oli aga tuntud roheline, Eesti NSV aegne looduskaitsevalitsuse juhataja. Seetõttu sigines Dekoili põhikirja naftaäri kõrval punkt 1.2.3, mis rääkis keskkonnaseisundi säilitamisest ja parandamisest territooriumidel, mis piirnevad nafta- ja põlevkivitöötlemise saaduste ümberlaadimissõlmede ja hoid-latega.

      1994. aasta märtsis sõlmis Dekoil kaitseministeeriumiga lepingu, et võtab Koplis kuus hektarit maad ja sellel asunud hooned 15 aastaks rendile. Tegemist oli omapärase lepinguga,

84

Paavo Kangur. „Lendav rootslane.” Eesti Ekspress, 8. detsember 1995.

85

Riigikontrolli kontrollakt 12.04.1996 20-12/16 „RE Tallinna Sadam majandustegevuse järelkontrollimine.”

86

Riigikontrolli peakontrolör Rein Randma 24. märtsi 1998 kiri nr 20–26/ 560 „AS Scantrans aktsiaemissioon” Kenno Vilippusele.

87

Enn Sarapi ja Meelis Asi 18. juuni 1996 „Arvamus Riigikontrolli akti kohta.”

88

Aivar Hundimägi. „Koonderakonna rahastajaid Vähi ei tunne.” Äripäev, 15. mai 1996.

89

Aivar Hundimägi. „Koonderakonda toetavad kahtlased firmad.” Äripäev, 4. juuni 1996.

90

WS Atkins International Ltd. „Logistical Study of the Movement of Train Traffic in the Tallinn Area. Final Report” Veebruar 1998.

91

Andres Reimer. „Eurodek – Romanoffi naftaimpeerium.” Äripäev, 12, detsember 2002.

92

Pekka Erelt, Sulev Vedler. „Dekoil: salapärane ja taganõutud.” Eesti Eks-press.