Sinu tark laps. Jesper Juul

juurtest. Ilma, et nad ise seda teaksid, osutavad nad alati just sellele kohale, mis takistab pere heaolu.

Näide

      Perekond einestab restoranis. Kui teistele serveeritakse kohvi, saavad nelja- ja seitsmeaastane laps jäätist, mille nad kiiresti nahka panevad. Sel ajal on vanemad jõudnud täielikult süveneda ühte olulisse ja isiklikku vestlusse.

      Lapsed istuvad veidi aega vestlust pealt kuulates, ent peagi mõtlevad nad välja ühe mängu. Nad hakkavad väga tasakesi mööda restorani ringi kõndima, moodustades vabade laudade vahel järjest suuremaid ja keerulisemaid kujundeid. Vanemad hõikavad neid paar korda ja lapsed katkestavad mängu, kuid jätkavad seda siis taas.

      Äkki hõikab isa neid pahasel häälel. Kui lapsed seejärel kuulekalt laua juurde saabuvad, ütleb isa: „Kas te ei kuulnud mind? Kui te ei suuda korralikult käituda, siis me enam teiega koos välja sööma ei lähe. Mis seal ikka, aitab naljast. Hakkame koju minema!“

      Lapsed on keeletud. Sõnagi lausumata ja mahalöödud silmil lahkuvad nad restoranist, seljad kühmus. Nad tegid koostööd – täielikult, siiralt ja otseselt. Nende käitumine ütles: „Kuna meie vanemad on süvenenud teineteisega vestlemisse, leiame me endale mingi tegevuse, et neid mitte segada.“

      Kerime ajas edasi mõned kuud kuni päevani, kui üks lastest ütleb isale: „Kas me võiksime täna õhtul välja sööma minna?“

      „Võib-olla,“ ütleb isa. „Aga te peate korralikult käituma ja mitte õhtut ära rikkuma nagu eelmine kord.“

      Taas kord peab vanem lapse spontaanset, armastavat ja arvestavat käitumist „mittekoostöövalmiks“. Taas kord ajab vanem segamini koostöö ja „hea käitumise“. Ta on otsustanud keskenduda mitte võrdsel austusel põhineva suhte loomisele, vaid kuulekusele.

      Kui uurime laste käitumist teisest vaatenurgast, suudame ehk näha, et lapsed on täielikud koostööeksperdid kõikides valdkondades. Võtame näiteks nelja-aastase poisi, kes juba kasutab samasugust kõnnakut nagu tema isa, kuueaastase tüdruku, kes sööb täpselt nagu tema ema, või üheksa-aastase poisi, kes räägib oma noorema vennaga täpselt samamoodi, nagu isa räägib temaga. Kui me vanematena näeme, kuidas lapsed meid sel moel matkivad, tunneme me end sellepärast vaid harva häirituna või segaduses olevana. Vastupidi, meile see pigem meeldib.

      Ent kui lapsed kopeerivad või väljendavad tundeid ja hoiakuid, mida me tahaksime parema meelega enda teada hoida või millest me pole ise üldse teadlikud, siis reageerime me tõenäoliselt hoopis negatiivsemalt. Väga väikesed lapsed uurivad kõigepealt meid, et osata lugeda meie tundeid, ja asuvad alles siis end väljendama. Jälgige näiteks, mis juhtub, kui te külastate mõnd perekonda, kus kasvab poole kuni kahe ja poole aastane laps. Kui olete tuppa astunud, uurib laps mitu sekundit hoolega oma ema või isa nägu. Kui üks vanem reageerib ärritatult, närviliselt, hirmunult või pole lihtsalt külaliste vastuvõtmise meeleolus, hakkab laps nutma või pöörab näo teist eemale. See on hetk, kui lapsevanem tõenäoliselt tunneb, et ta on kohustatud ette manama seltskondliku naeratuse ja teile ütlema: „Aa, see oled sina! Tule ometi sisse!“ Ent laps jääb tõrksaks.

      Samamoodi panevad lapsed tähele, kui ema võõrustab oma uut austajat, kuid pole ise kindel, kas tal on selle mehe vastu mingeid tundeid. Või seda, kui isa on hakkanud kohtamas käima uue naisega, kuid tahaks seda lapse eest salajas hoida.

      Pereterapeudina näen ma sellist kopeerimist iga päev. Lapsed, eriti väiksemad, satuvad peresessioonide ajal ärevusse ja hakkavad tähelepanu nõudma niikaua, kui mina ja nende vanemad oleme antud pere probleemi välja selgitanud. Kui probleemile on kord juba jälile jõutud ja lapsevanemad on võtnud endale vastutuse sellega tegelda, jäävad väiksemad lapsed sageli magama, suuremad hakkavad kas joonistama või tunnevad igavust ja tahavad koju minna.

      Lapsed kopeerivad oma vanemaid isegi konfliktide ja probleemide puhul. Nende kalduvus nii toimida on sageli viinud spekulatsioonideni, et näiteks alkoholism on pärilik. Minu kogemus pereteraapia vallas on näidanud, et kui alkohoolikutest vanematega koos kasvavast lapsest saab täiskasvanuna alkohoolik, siis teeb ta lihtsalt koostööd oma ennasthävitava vanemaga, kelle suhtes ta tundis erilist kiindumust.

      Nagu ma juba varem märkisin, võib laste koostööaldis käitumine avalduda kahel erineval moel. Laps, kes teeb otsest koostööd, matkib oma vanema käitumist. Peredes, kus kumbki vanem pole märkimisväärselt destruktiivne, kalduvad lapsed kopeerima oma vanemaid üks-ühele.

      • Lapsed, keda on koheldud lugupidavalt, kohtlevad ka teisi lugupidavalt,

      • Lapsed, kelle eest on hoolitsetud, hoolitsevad ka ise teiste eest.

      • Lapsed, kelle isiklikku terviklikkust pole ohtu seatud, ei sea ohtu ka teiste inimeste isiklikku terviklikkust.

      Ümberpööratud moel koostööd tegev laps käitub viisil, mis näib vastuhakuna, kuna ta suunab oma käitumise sissepoole. Teda motiveerib aga siiski soov teha koostööd.

      Samuti pole sugugi haruldane, et sama pere kaks last teevad koostööd erineval viisil. Sageli üllatab see nii lapsevanemaid kui erialaasjatundjaid, kuna lastel on sama taust ja nad on saanud samasuguse kasvatuse.

Näide

      Horvaatia põgenikelaagris elav noor ema pöördub psühhosotsiaalset abi pakkuva meeskonna poole, kuna tema seitsmeaastane poeg on võimatu, tõrges, vinguv ja klammerduv ehk teisisõnu, sõnakuulmatu ja pole koostööaldis. Naise väitel on tema teine, kaheteistaastane poeg abivalmis, täiskasvanulik ja koostööaldis. Poisi õpetajate sõnul on poiss endassetõmbunud, kuid taibukas ja püüdlik.

      Selle pere elus on toimunud palju keerulisi sündmusi. Naise abikaasa sai poole aasta eest Bosnia rindel surma. Tema pere jäänused on mööda põgenikelaagreid ja asüülitaotlejate keskusi laiali pillutatud. Ema on otsustanud läbielatud kaotustega toime tulla samal moel nagu enamik lapsevanemaid: spontaanselt, soovist säästa oma lapsi, hoiab ta oma leina endas. Ta küll nutab mõnikord, aga ainult üksi olles. Selline armastav ja headest kavatsustest ajendatud käitumine on väga levinud, kuid paraku kahjustab see nii ema kui lapsi.

      Vanem poeg teeb emaga koostööd, käitudes nii nagu tema. Poisi elu on kaotanud sära, kuid ta hoiab oma kurbuse endale. Ta käib kühmus selja ja robotliku kõnnakuga, näol kivistunud ilme. Täiskasvanutelt, keda ta kohtab, pälvib ta kaastunnet ja hoolitsust. Tunded, mida ta välja ei näita, kuid mida ta sellegipoolest ema vastu tunneb, annavad neile mõlemale rahu ja jõudu. Minu teooria järgi on siin tegemist otsese koostööga.

      Noorem vend teeb samuti koostööd, kuid ümberpööratud moel. Ta käitub risti vastupidi. Ta on ainus pereliige, kes väljendab aktiivselt oma kurbust, meeleheidet, rusutust ja igatsust seltsiliste järele. Ta üritab nähtavaks muuta tundeid, mida ema alla surub. Ema ei suuda aga korraga tunnistada oma tundeid ja olla samas avatud poja tunnetele – selleks on nende emotsioonid liiga sarnased. Ka noorem poeg sooviks teha samamoodi koostööd nagu vanem vend, kuid ta ei suuda end sundida nii käituma. Tema poolenisti lämmatatud ängi väljendused ei ärata täiskasvanutes kaastunnet, vaid puhuvad lõkkele neis endis peituva abitus- ja ärritustunde. Teda ei peeta „suureks ja mõistlikuks“ nagu tema venda, vaid „väikeseks ja üleannetuks“. Kõigi kolme koostöö toimub nende tervise arvelt. Kuid ainult nooremal poisil on varuks võti elutervema pereeluni jõudmiseks. Tema on siin teenäitaja.

      Õnneks on ema piisavalt terane ja mõistab, et ta vajab abi. Ta tajub ohumärke ja võtab neid piisavalt tõsiselt, et teistele täiskasvanutele oma probleemist rääkida. Lõpuks tutvustatakse talle samasuguse saatusega naistele mõeldud tugigruppi. Kui ema suudab leppida oma leinaga, saab ta anda ka vanemale pojale võimaluse seda väljendada. Selle tulemusel rahuneb lõppkokkuvõttes ka noorem poeg.

      Selliseid ümberpööratud koostöövorme kohtame ka peredes, kus isa on naise ja laste vastu vägivaldne. Sageli matkib üks lastest isa, muutudes väliselt vägivaldseks ja teisi kahjustavaks, ema matkiv laps aga suunab oma vägivaldsuse sissepoole. Niisugused lapsed muutuvad kas väliselt ennasthävitavateks – hakkavad kasutama narkootikume, muutuvad seksuaalselt lodevateks või teevad enesetapukatseid – või on vaiksed ja endassetõmbunud, ei suuda luua isiklikke suhteid ja võtavad enda kanda liiga suure vastutuse teiste inimeste