Sinu tark laps. Jesper Juul

oma jõukust lastele, sageli just sotsiaalset staatust näitavate materiaalsete hüvede näol.)

      Louise kasutas kolme käsitlusviisi, et vanematele märku anda, et ta ei tunne end nende silmis väärtuslikuna. Esiteks muutus ta üha nõudlikumaks, seejärel hakkas ta oma tundeid sõnastama. Kumbki käsitlusviis ei toiminud. Mõlema vanema energia, loovus ja vastastikune armastus oli ammendatud nende tulutus püüdes luua harmoonilisemat suhet tütrega. Siiski polnud nende jõupingutused asjatud. Asjaolu, et lapse võitlus oli väga energiline ja tema vanemad üritasid sama energiliselt probleemi lahendada, on heaks endeks lapse hilisemale kasvule ja arengule. Tema tulevikuväljavaated olnuksid märksa kehvemad, kui ta ise ja vanemad oleksid lihtsalt alla andnud.

      Endale kahju tegemine oli Louise`i kolmas ja viimane katse oma vanemate tähelepanu pälvida. Tema teod kandsid sõnumit: „Teiega koosolemine teeb mulle haiget… ma jooksen verd!“ Seekord vanemad kuulasid teda.

      Selle perega vesteldes sain ma teada, et Louise’i ema oli kogu lapsepõlve pidanud taluma oma isa füüsilist vägivalda.Tema viis koostööd teha oli muutuda armsaks ja kuulekaks tüdrukuks, kes rahuldas alati teiste vajadusi. Seetõttu ei olnud ta kunagi endale teadvustanud enda vajadusi ega õppinud neid väljendama. Niisiis pidi ta nüüd koos Louise’iga oma õppetundi kordama: kuidas ära tunda ja väljendada oma vajadusi ja piire nii, et tema tütar saaks õppida tegema sedasama. Iroonilisel kombel oli just Louise see, kellelt ema sai julguse lapsepõlves kogetud väärkohtlemisele näkku vaadata. Selles mõttes oli tütre käitumine – teatud sügavamal, eksistentsiaalsel tasandil – nii tema ema elu kui tema vanemate kooselu seisukohalt väärtuslik. Sellist äratundmist poleks kunagi saabunud, kui Louise’i nõudlik käitumine oleks kuulutatud lihtsalt „kasvatusprobleemiks“. Parimal juhul oleks mõni pealiskaudsem pedagoogiline strateegia ehk aidanud kooselu lapsega kergemaks muuta ja tema vanemad oleksid tundnud end enesekindlamana. Ent Louise’i kuulekuse eest oleks tulnud maksta väga karmi hinda – see oleks kaasa toonud lapse eneseaustuse pöördumatu hävingu.

      Aga vaadakem veel üht näidet, mis tõestab laste oskust anda asjakohast emotsionaalset tagasisidet.

Näide

      Puhkusel viibiv hästiriietatud enesekindel Itaalia perekond läks restorani sööma. Lapsevanematest ja kahest tütrest vanuses neli ja kümme eluaastat õhkus elegantsi. Peakelner tutvustas neile menüüd. Iga külaline sai valida kolme eelroa, kolme põhiroa jne hulgast sobiva. Isa tegi oma valiku, ema oma, vanem tütar tellis sama, mida emagi, ja ema valis toidu noorema tütre jaoks. Noorem tüdruk protesteeris talle tellitud toitude vastu vaiksel, kuid kindlal häälel ja ütles, mida ta tegelikult oleks soovinud. Isa istus, kurjakuulutav pilk silmis, ja ema katkestas tüdruku jutu poolelt sõnalt: „Seda toitu sa nüüd küll ei sööks!“ Tellimust ei muudetud. Vanem tütar istus kogu selle vähem kui minuti kestnud vahejuhtumi ajal, pilk taldrikul.

      1

      Self-esteem (ingl. k.) – eneseaustus, ka eneseväärtustamine. (Toim)