Sinu tark laps. Jesper Juul

võimupositsioonil olijate reaalsuse käsitlemise viis. Nende mõistete taga on veendumus, et kõigi poolte jaoks on parim säilitada olemasolev võimustruktuur.

      Piiride seadmine

      Võimustruktuuride toimimiseks on vaja reegleid ja korda. Seetõttu on varasematel aegadel püütud paika panna teatud piire, et hoida laste füüsilised, vaimsed ja emotsionaalsed pürgimused kontrolli all. Need piirid (ehk see, mida lapsed tohivad ja ei tohi, peaksid ja ei peaks) olid lastele peale sunnitud, just nagu oleks perekond mingi kontrollorgan.

      See süsteem pani täiskasvanud uskuma, et teatud piirid on lastele head ja vajalikud. Lastele piiride seadmise vajalikkust toetavad paljud inimesed, hoolimata sellest, et puuduvad tõendid, mis seda usku kinnitaksid. Lubage täpsustada: on tõsi, et laste areng on harmooniline ja eluterve neis peredes, kus täiskasvanud kehtestavad teatud piire. Ent nagu ma hiljem selgitan, on oluline, et nii lapsed kui täiskasvanud kehtestaksid kõigepealt kumbki oma piirid. Kellelegi teisele piiride kehtestamine on eelkõige ikkagi võimu väljendus.

      Piiride küsimus kerkib paratamatult esile iga kord, kui lapsevanemad laste kasvatamisest räägivad. Me oleme harjunud arvama, et ainult meie põlvkonnal on piiride seadmisega raskusi, et meie vanemad said selle ülesandega palju hõlpsamini hakkama. Tegelikult on piiride kehtestamine olnud alati raske. Lapsevanemad on alati ekspertidelt nõu küsinud, kuidas panna lapsed „käituma“ või „sõna kuulama“, nagu seda tavaliselt nimetatakse. Niikaua, kui pered on üritanud säilitada võimustruktuuri, on vanematel soovitatud piire kehtestades silmas pidada nelja elementi – ühtsus, resoluutsus, tagajärjed ja õiglus. Vaadelgem igaühte neist pisut lähemalt.

      Ühtsus

      Öeldakse, et ühtsuses peitub jõud. Täpselt selline arusaam peitub ühe tähtsaima pereelu kohta käiva tõekspidamise taga: „Oluline on, et vanemad oleksid kasvatusküsimustes ühel meelel.“ Ma olen kohtunud lugematu hulga paaridega, kes ohverdasid oma abielu selle nimel, et selle ideaali järgi elada, ning tundsid sügavat süütunnet, kui see neil ei õnnestunud. Nagu paljud teisedki lapsevanemad, uskusid nad, et lapsed tunnevad end kõige kindlamalt siis, kui nende vanemad on alati ühel nõul. Nad arvasid, et kui nad ühel meelel olla ei suuda, teevad nad oma lastele kahju. Teatav hulk eriarvamusi oli siiski lubatud, kuid neid tohtis väljendada ainult pärast laste magamaminekut. Laste juuresolekul ei lepitud millegi muu kui tingimusteta ühtsusega.

      See tõekspidamine kehtib aga ainult siis, kui me käsitleme perekonda poliitilise üksusena. Tõepoolest, kui võimupositsioonil olijad peavad tagama reeglid ja korra, siis on neil otstarbekam olla ühel meelel, sest nii saab oma lastele ühtse leerina vastu astuda.

      Ühtsuse põhimõtet järgivad vanemad tajusid sedagi, justkui annaksid nende erimeelsused lastele võimaluse üht vanemat teise vastu üles ässitada ja lüüa nii kiilu pere juhtide vahele. Ent tegelikkuses on ju vanemad harva ühel meelel. Paljudes peredes on isa ainult selleks astunud üles karmikäelise korralooja rollis, et ema saaks esitleda leebemat käitumist. Niisuguses olukorras ei käsitletud ema osa mitte kui ebalojaalse sõduri oma, vaid kui lahingusanitari oma, kelle ülesanne on haavatute eest hoolt kanda. Kuid isegi seda rolli täites ei seadnud naised tegelikult kahtluse alla vajadust kehtestada lastele piire ega üritanud vabaneda piirangutest, mis nende endi elu kammitsesid.

      Minu arvates ei ole tähtis, kas lapsevanemad on kasvatusküsimustes ühel meelel. Sisuliselt peavad nad ühel meelel olema vaid ühes asjas – nimelt selles, et nad ei pea ühel meelel olema. Ainult siis, kui vanemad peavad teineteise erinevaid arusaamu valedeks ja ebasoovitavateks, hakkavad lapsed tundma end ebakindlalt.

      Resoluutsus

      Resoluutsust, mis on oma sisult üsna lähedane ühtsusega, peetakse samuti vajalikuks vahendiks, säilitamaks võimustruktuure. Kui keegi pereliikmetest väljendab erinevat seisukohta, siis käsitletakse seda kui vaenulikku vastuseisu ja tulemuseks on konflikt. Mida tähendab sel juhul täiskasvanute resoluutsus? Seda, et nad suudaksid laste allumatuse peale ühel häälel „EI!“ hüüda.

      Eluterve alternatiiv sellele võimumängule oleks avatud, igaühe jaoks sobilikdialoog, misvõtabarvesselastesoove, unistusijavajadusisamapalju kui täiskasvanute omi. Selline dialoog on märk tõelistest juhioskustest.

      Tagajärjed

      Oletame, et lapsed ei kuula sellegipoolest sõna. Ka siis mitte, kui vanemad on ühisel seisukohal ja resoluutsel hääletoonil lastega vestelnud. Mida nüüd teha? Sõltumata konkreetse konflikti iseloomust, valivad vanemad nüüd ühe kahest: nad kasutavad kas füüsilist vägivalda või piiravad laste isiklikku vabadust.

      Kumbagi neist pole kerge ellu viia. Enamik vanemaid ei suuda oma lastele füüsiliselt haiget teha ega end süüdi tundmata laste isiklikku või sotsiaalset vabadust piirata. Just sellepärast haarame me selliste tuttavate õigustuste järele nagu

      • „See kõik on ainult sinu enda huvides!“

      • „Küll sa siis hakkad sellest aru saama, kui ise suureks saad!“

      • „Sa pead õppima kohanema!“

      • „See teeb mulle rohkem haiget kui sulle!“

      • „Kui sa sõna ei kuula, peame seda sulle pähe taguma, kuni sa lõpuks aru saad!“

      Mida lapsed sellest õpivad?

      • Kui lapsevanem ütleb: „Mina olen see, kes siin praegu otsustab!“, siis õpivad lapsed sellest, et neil puudub isiklik vabadus.

      • Kui lapsevanem ütleb: „Laps räägib siis kui kana pissib!“, siis õpivad lapsed sellest, et neil puudub sõnaõigus ja et nad peavad valima, mida rääkida tohivad.

      Huvitav on see, et pärast laste karistamist tunnevad paljud vanemad muret, ega nad sellega enda ja lapse läbisaamist ei kahjustanud. Oma hirmu väljendavad vanemad sageli käskluse vormis: „Tule, tee nüüd isale kalli-kalli ja unustame kogu loo“ või siis kaudsemalt, küsimusena: „Kas me oleme nüüd jälle sõbrad?“ Iroonilisel kombel ütlevad täiskasvanud sedasama sageli ka teineteisele pärast armusuhte lõpetamist: „Ehk võiksime vähemalt sõpradeks jääda?“

      Vanemate piinlikkus ja kõhklused on täiesti õigustatud. Lapsi karistades lammutavad vanemad järk-järgult head läbisaamist nendega.Vanemad näitavad sellega, et nad loobuvad tekkinud konfiktis täielikult vastutusest ja ajavad süü lapse kaela. Taoline käitumismuster mitte ainult ei murenda lapse usaldust vanemate vastu, vaid kahjustab ka lapse eneseaustust.1

      Õiglus

      Paljudele vanematele tähendas laste kasvatamine enamasti kritiseerimist ja korrigeerimist, kui lapsed käitusid ebakorrektselt. Järglased pidid tunnistama, et nad olid valesti käitunud, või üles näitama siirast kahetsust. Selle mudeli järgi on täiskasvanute kohus tekitada lastes äratundmine, et nood on tõeliselt ja tõsiselt eksinud. Ja alles siis, kui eksinud on oma viga tunnistanud, saavad nad hakata end parandama. Selline mõttelaad tõi endaga kaasa järgmised väljendid.

      • „Häbene ometi!“

      • „Kas sul häbi pole?“

      See kasvatussüsteem, kus kõik vanemate ja laste konfliktid olid seletatavad vigadega lapse kasvatuses, tähtsustas isemoodi õigluse mõistet, millest võimupositsioonil olijad hakkasid lähtuma. Sisuliselt andis see täiskasvanutele loa veenduda enne karistuse täideviimist, et laps tunneb end ikka tõesti süüdlasena, ja vajadusel selles ka last veenda. Seega ei keskendunud lapsevanemad niivõrd vägivallale, mida nad kavatsesid pruukida, vaid ebaõiglusele, mis võiks aset leida juhul, kui nad karistaksid last, kes on tegelikult süütu.

      Paradoksaalsel kombel jätsid aga lapsed, kelle kasvatamisel oli sellest õigluse mõistest lähtutud, meelde ainult need juhtumid (ja tõstsid nende vastu protesti), kui neid oli karistatud ilmaasjata. Püsiv ja täiesti õigustamatu tunne, et laps on „vale“ jäi tähelepanuta, kuna see oli „normaalne“. See oli normaalne meeleseisund laste puhul, keda kasvatati süsteemis, kus kriitikat peeti kasvatuse ja õppimise alustalaks.

      Õigluse

1

Self-esteem (ingl. k.) – eneseaustus, ka eneseväärtustamine. (Toim)