Sinu tark laps. Jesper Juul

tegemast, tuleb see kas sellest, et nad on juba liiga kaua liiga palju koostööd teinud, või sellest, et nende isiklikku terviklikkust on kahjustatud. Kunagi pole põhjuseks see, et neil puudub koostöötahe.

      Põhikonflikt

      Vanimaid kirjalikke dokumente lugedes saame kinnitust, et põhiliseks eksistentsiaalseks dilemmaks on aegade jooksul olnud konflikt üksikisiku ja kollektiivi vahel. Mõnikord on seda nimetatud ka konfliktiks individualismi ja konformismi või identiteedi ja mugandumise vahel. Mina kasutan terminit „konflikt isikliku terviklikkuse ja koostöö vahel“.

      Kõik teooriad selle kohta, kuidas lapsi kasvatada, on põhinenud ühel arusaamal sellest konfliktist: lapsed pole potentsiaalselt koostöövalmid, sotsiaalsed või isetud. Seetõttu on olnud täiskasvanute ülesandeks õpetada lastele koostööd, kohanemist ja teistega arvestamist. Vahendid selle eesmärgi saavutamiseks on olnud erinevad, näiteks hakkas 20. sajandi teisel poolel füüsilise vägivalla kasutamine vähenema ja asendus järjest enam dialoogiga.

      Uskumust, et lastel puudub koostöövalmidus, ei seatud kahtluse alla kuni üsna viimase ajani. Näiteks sellal, kui mina olin beebi, soovitasid lastearstid kindlat päevakava ja hügieeni ehk süsteemi märklausega „vaikus, puhtus ja reeglipärasus.“ Emad pidid lapsi imetama, vannitama ja magama panema kindlatel kellaaegadel ja teatud ajavahemike tagant. Lastekasvatuse „eksperdid“ väitsid, et juhul, kui vanemad nii ei tee, hakkavad lapsed peagi ise vanemaid kontrollima. Kui ema hakkas mõne nädala või kuu möödudes muret tundma, et tema laps oli viril ja nuttis sageli, oli ekspertidel vastus varnast võtta: nad hoiatasid ema päevakavast kõrvale kaldumisega kaasnevate ohtude eest ning kinnitasid, et nutmine teeb lastele head, sest treenib kopse. Paljude laste õnneks – vähemalt nende õnneks, kes suutsid oma esimesed eluaastad võrdlemisi heas seisundis vastu pidada – ei olnud vanematel südant meie nuttu kaua kuulata. Nad eirasid arstide korraldusi, võtsid meid sülle ja andsid meile süüa ka siis, kui see polnud päevakavas ette nähtud.

      Veel teistki seisukohta ei seatud kuni viimase ajani kahtluse alla: olles teadlikud konfliktist, mille põhjustab ühelt poolt laste vajadus säilitada oma isiklik terviklikkus ja teiselt poolt nende soov teha koostööd, väitis valdav osa eksperte, et lapsed on väljas eelkõige enda huvide eest ega tee iseenesest koostööd. Seetõttu peavad vanemad õpetama lastele algusest peale, keda tuleb kuulata.

      Pärast neljakümmet aastat intensiivset uurimistööd pereelu kohta ja kahtkümmet aastat nende uurimistulemuste rakendamist ema ja lapse varajastes suhetes, oleme aru saanud, et tegelikult on olukord vastupidine. Kui lapsed saavad valida oma isikliku terviklikkuse ja koostöö vahel – ja seda juhtub nende ning samuti täiskasvanutega pidevalt –, valivad nad üheksal juhul kümnest koostöö. Seega ei ole täiskasvanutel vaja lastele õpetada muganemist ega koostööd. Küll aga vajavad lapsed täiskasvanuid, kes neile õpetaksid, kuidas teistega suheldes ennast terviklikuna hoida.

      Täiskasvanutel on kahel põhjusel raske seda probleemi tunnetada. Esiteks, enamasti ei pööra me nendel hetkedel, kui lapsed meiega koostööd teevad, nende käitumisele erilist tähelepanu. Me ärkame alles siis, kui lapsed keelduvad koostööst. Teiseks võib laste koostöövalmidus avalduda väga erineval moel. Enne, kui vaatame neid momente lähemalt, tahaksin selgitada, mida ma üldse mõtlen koostöö all.

      Koostöö

      Kui ma ütlen, et lapsed teevad koostööd, mõtlen ma sellega, et lapsed kopeerivad või matkivad nende jaoks kõige olulisemaid täiskasvanuid oma lähikonnas – esmalt oma vanemaid, hiljem järk-järgult ka teisi täiskasvanuid, kellega nad lähemalt kokku puutuvad (vt lk 36).

Näide

      Ema lapsepuhkus on läbi saanud ning pooleaastasel Lilyl on aeg hakata päevahoius käima. Nendel hommikutel, kui ema viib Lily enne tööleminekut päevahoidu, nutab laps ja on nii õnnetu, et miski ei suuda teda lohutada. Kui aga tütre viib päevahoidu isa, näib kõik korras olevat.

      Müstika! Kuidas see nii saab olla? Lily vanemad peavad lõputuid jutuajamisi päevahoiu kvaliteedist ja oma erinevatest kasvatusviisidest. Ehk on ema liiga kaitsev? Või pole isa piisavalt hooliv?

      Enamasti ei sõltu aga lapse rõõm või kurbus päevahoidu jõudmisel üldse nendest näitajatest. Pigem nutavad sellised lapsed nagu Lily ema juuresolekul sel lihtsal põhjusel, et ema ei ole (täiesti põhjendatult) emotsionaalselt valmis lapsest lahkuma. Ta on ärevil, kurb, närviline või õnnetu, on olnud seda lapse sünnist saadik. Samas on ta neid tundeid alla surunud, kuna pere olukord on selline, et ühel vanemal pole võimalik kauemaks koju jääda.

      Isegi kui ema ise neist tunnetest teadlik pole, tajub Lily neid ometi ja kopeerib neid. Ehk teisisõnu, laps teeb koostööd, edastades asjatundlikult sõnumi, mille võiks tõlkida järgmiselt: „Kallis ema! Midagi on meie vahel viltu, miski on ebaselge. Ma tahan sulle lihtsalt teada anda, et ma tean seda, ja eeldan, et sa võtad selle probleemi lahendamise enda peale, nii et me mõlemad saaksime end paremini tunda.“

      Ent kui me küsiksime emalt, kas see karjuv laps, kelle ta just päevahoidu jättis, teeb temaga koostööd, ütleks ta ülima tõenäosusega „ei“. Seda sellepärast, et ema arusaam koostööst seostub pigem kohanemisega. Ema ootab, et koostööaldis laps suudaks lahkumist taluda ilma pisaraid valamata.

      Sama dünaamikat kohtame siis, kui viime lapse hamba- või mõne muu arsti juurde või laseme tal kokku puutuda ükskõik milliste uute olukordadega.

Näide

      Karen ja Christian on pärast pikki aastaid kestnud lastetust äsja esmakordselt lapsevanemateks saanud. Karen on end aastaks töölt vabaks võtnud, et tütar Sarah’ga kodus olla. Nagu enamik värskeid lapsevanemaid, on Karen ja Christian üliõnnelikud ja samal ajal ebakindlad, kas nad ikka suudavad lapsevanemaks olemise tohutu vastutusekoormaga hakkama saada.

      Mitmel põhjusel pole neil võimalust oma ebakindlusest üksteisega rääkida. See tähendab, et Karen peab ilma oma tunnetes selgusele jõudmata suutma igapäevaselt imikuga hakkama saada. Kui Christian koju jõuab või külalised tulevad, päritakse emalt kas Sarah’ heaolu kohta või noogutatakse, kui imetore see on, et Karen saab nii palju aega lapsega koos veeta.

      Aegamööda surub Karen oma ebakindluse maha ja tal tekib väga selge arusaam Sarah’ hügieenist ja toitmisest: tema tütrel peavad olema kenad riided, tema pepu ei tohi hauduma minna ning ta peab sööma regulaarselt ja soovitavalt palju.

      Kolmekuuselt hakkab Kareni tütar rinnapiima välja oksendama. Karen satub paanikasse, kuid ei räägi probleemist kellelegi enne, kui tütar hakkab lõpuks kaalust alla võtma. Siis alles võtab Karen end kokku ja räägib lastearstiga. Kuna on väike tõenäosus, et lapsel võib olla kaasasündinud südamepuudulikkus, tehakse talle arstlik läbivaatus. Läbivaatus ei näita ühtegi füüsilist häiret, kuid oksendamine jätkub. Rinnaga toitmine, mis oli seni intiimne ja meeldiv toiming, muutub nüüd nii ema kui tütre jaoks õudusunenäoks.

      Kuigi Karen ei ole sellest teadlik, teeb tema tütar koostööd ja annab emale väga asjakohast tagasisidet. Tütre sõnumit saab tõlgendada mitmel moel.

      Esimene oksendamisjuhtum võis tähendada järgmist:

      „Aitäh, ema, mul on nüüd kõht täis!“

või:

      „Ema, mulle meeldiks süüa pigem siis, kui ma olen näljane, mitte siis, kui sinul tekib soov minuga seda intiimset kogemust jagada.“

või:

      „Meie vahel on midagi valesti, ema. Soov olla hea ema on muutunud sulle kinnisideeks, nii et sa oled täiesti unustanud, et ka minul on vajadused. Kas sa ei leia, et sa peaksid natuke isaga rääkima?“

või:

      „Kuula, ema. Ma lihtsalt ei suuda taluda seda, kuidas sa mind kohtled. See teeb mind haigeks!“

      Ent Karen ei pea oma tütart koostööaltiks – hoopis vastupidi.

      Möödub mitu nädalat. Pärast teistkordset haiglasse jõudmist otsustavad nad pöörduda pereterapeudi poole. (Enamik terapeute jõuaksid siin kolmele järeldusele: et Karen on neurootik, et tema abielu on karile jooksnud