Sinu tark laps. Jesper Juul

samasuguseid karistusi ja olema samamoodi kasvatatud. Tulemuseks oli, et mõned lapsed said seda, mida nad vajasid, ja mõned ei saanud – see oli puhtalt juhuse küsimus. Ent lapsevanematel oli süda rahul, sest nad olid enda meelest käitunud „õiglaselt“.

      Kirjeldatud väärtustekompleks, mis põhineb iganenud arusaamal laste tegelikust loomusest, on paljudes maailma piirkondades jätkuvalt kasutusel. Ükskõik, mida me sellest kasvatussüsteemist arvame, oleme sunnitud möönma, et need meetodid on vägagi tõhusad, vähemalt olid seda varem. Kuid nende eesmärk – toota kuulekaid lapsi – on silmakirjalik. Me saame selle kokku võtta üheainsa hoiatava lausega, mida mina ja mu sõbrad oleme oma lapsepõlves kuulnud lugematu arv kordi: „Ja pea meeles, et sa kenasti käituksid, siis näevad inimesed, et sind on hästi kasvatatud!“

      Meie vanemate prioriteedid põhinesid välistel hinnangutel – et lapsed õpiksid, kuidas „läbi saada“, „kenasti käituda“, „sobituda“, „kombekalt rääkida“, et nad ütleksid „aitäh“, „kuidas läheb“ ja „aitäh, et ma olemas olen“. Lastelt ei eeldatud, et nad oleksid nemad ise. Neilt oodati, et nad näitleksid – täpselt nii, nagu seda tehakse näidendis. Täpselt nagu näitlejatelt, oodati ka lastelt, et nad oma osa korralikult ära õpiksid.

      Aastaid hiljem, kui me teame laste kohta niivõrd palju rohkem kui meie vanemad, on meil hea tark olla. Me ei tohi unustada, et meie vanemad, kes käsitlevad perekonda siiani kui võimustruktuuri, teevad nii siira usuga, et see on nende lastele parim. Nad ei mõista, et selline kasvatussüsteem on eelkõige võimu väljendus.

      Demokraatlik vahemäng

      Umbes kakskümmend viis aastat tagasi, kui minu põlvkond pereloomise ikka jõudis, tekkisid meil pereelu kohta uued arusaamad. Kätte oli jõudnud lühike ajajärk, mil pered üritasid end demokraatlike ideaalide järgi ümber struktureerida. Neid muutusi kannustas tagant naiste vabadusliikumine. Pärast aastasadu kestnud allasurumist tahtsid naised nüüd võrdsust. Naiste jõupingutuste siht oli muuta soorolle, jagada ümber vastutus peres ning kõrvaldada ühiskonnas kehtiv tööalane ja hariduslik ebavõrdsus.

      Kuigi paljud meist olid kasvanud peredes, mille võimustruktuur oli vähem või rohkem totalitaarne, tundsime me, et pered peavad muutuma demokraatlikumateks. Me uskusime, et lastel peaks olema õigus saada seletusi normide ja piirangute kohta, mida täiskasvanud neile kehtestavad. Uskusime, et lastel on oma õigused, näiteks õigus kaasa rääkida otsuste tegemisel perekonnas. Need ajastu uskumused panid mehed ja naised, täiskasvanud ja lapsed omavahel uut moodi suhtlema. Näiteks hakkasid vanemad nõudma vähem kasvatusmeetodeid. Selle asemel tahtsid nad lapsi ja noori mõista. Nüansirikkamateks muutusid ka meeste ja naiste seksuaalsuhted, kuna naised hakkasid ise otsustama oma keha üle. Seda toetas ravimitööstus, mis muutis kättesaadavaks tõhusad rasestumisvastased vahendid.

      See õilis eksperiment oli iseenesest küll asjakohane, kuid osutus ebapiisavaks. Teisisõnu, see avaldas traditsioonilistele pereväärtustele vaid piiratud mõju. Miks sellest siis väheks jäi? Tol perioodil kasutasid pered sugudevaheliste ning täiskasvanute ja laste vaheliste probleemide kirjeldamiseks poliitilisi mõisteid. See oli põhimõtteliselt loogiline ja vajalik vahepealne samm. Ent see poliitiline sõnavara ei suutnud peresuhteid adekvaatselt kirjeldada. Pigem kipub ideoloogia pere kontekstis lähedust pigem pärssima kui soodustama. Nii ideoloogia kui totalitarism pakuvad asjassepühendatutele teatavat turvalisust ja mõtestatust, kuid see turvatunne ei laiene kunagi hierarhia alumistel astmetel olijatele ega inimestele, kes olukorda teisiti tajuvad.

      Perekondliku koostoimimise protsess

      Kui peres on juba välja kujunenud hierarhia, jääb ainuüksi demokraatlike väärtuste sissetoomisest paraku väheks. Loomulikult muudab demokraatia lisandumine traditsioonilised perekondlikud põhiväärtused elutervemateks, kuid tegelikult tõuseb seisukohast, et igaühel on õigus osaleda otsuste tegemisel, kasu vaid siis, kui sellel on ka tegelik seos pereeluga: näiteks me võime küll küsida kõigi arvamust selle kohta, kus veeta jõuluvaheaeg ja kuidas jaotada sellega seotud kohustused, kuid see ei muuda veel pere tegelikku koostoimimise protsessi. Just viimane aga määrab ära, kuidas pereliikmed end jõuluvaheajal tunnevad ja omavahel läbi saavad.

      Koostoimimise protsess, millele mõnikord viidatakse ka kui „kliimale“ või „õhkkonnale“ (Kreeka filosoofid nimetasid seda eetoseks), annab aimu suhtlemise kvaliteedist peres: kuidas pereliikmed omavahel läbi käivad ja kuidas end seejuures tunnevad. Koostoimimine on nii täiskasvanute kui laste füüsilise ja emotsionaalse tervise ja arengu seisukohalt otsustav tegur. Seda mõjutavad paljud näitajad: vanemate isiksusetüüp ja elukogemus; nende omavahelised suhted; nende isiklikud tõusud ja mõõnad; nende elukäsitlus, vaatenurgad ja filosoofia; nende teadlikkus konfliktidest ja suutlikkus neid lahendada; nende oskus leida lahendusi pinge- ja kriisiaegadel jne.

      Pere eetose ehk õhkkonna kvaliteedi eest vastutavad täiskasvanud. Seda vastutust ei saa lastele delegeerida ega nendega jagada, lapsed lihtsalt ei suuda seda veel kanda. Siin on neil vaja, et täiskasvanud juhirolli enda peale võtaksid.

      See ei tähenda, et lapsed ei mõjutaks pere koostoimimise protsessi. Vastupidi, nad avaldavad olulist mõju oma elukogemuse puudumisega, oma loogikaga, oma puuetega, kui neil neid on, oma tundlikkusega konfliktide suhtes, millele lisandub kogemuste puudumine konfliktide lahendamisel. Samuti mõjutavad nad koostoimimist oma sooviga koostööd teha, oma elurõõmu ja loovusega ja sellega, et täiskasvanutevahelistes konfliktides on nad sageli piksevardaks.

      Ent sellegipoolest ei saa lapsed võtta endale vastutust suhtlemise kvaliteedi eest. Peredes, kus vanemad mingil põhjusel ei tule vastutusega toime ning lapsed on sunnitud lõppkokkuvõttes ise otsuseid tegema, on tagajärjed alati laastavad nii täiskasvanuile, lastele kui nende suhetele. Ülesandeid, kohustusi ja vastutust nõudvaid tegevusi võib lastele ja noortele delegeerida, kuid delegeerida ei saa vastutust pere heaolu eest – see vastutus kuulub täiskasvanutele.

      See ei tähenda, et lastele ei tuleks anda õigust otsuste tegemisel demokraatlikul viisil kaasa rääkida. Kui põhieesmärgiks on tutvustada lastele demokraatia reegleid, siis võivad nad selles osaleda. Olukordades, mis eeldavad laste ja täiskasvanute koostoimimist, on lastele parem, kui täiskasvanud võtavad laste soove ja vajadusi tõsiselt. Nii peres kui ühiskonnas tervikuna on oma tahtmise saamine ja oma vajaduste rahuldamine sageli kaks täielikult ja põhimõtteliselt erinevat asja.

      Perekond on juriidiline üksus ainult kahel korral: kui see tekib ja kui see puruneb. Kõigil ülejäänud juhtudel on pere eelkõige eksistentsiaalne ja emotsionaalne üksus. Meil kõigil läheb hästi, kui me respekteerime üksteise õigusi, kuid sellest respektist üksi laste heaoluks ja arenguks ei piisa. Normaalsed lapsed nõuavad enamat kui võrdsust poliitilises ja juriidilises mõttes. Nad nõuavad, et lugupidavalt suhtutaks ka nende isikusse.

      Kirjeldatud üleminek totalitaarselt demokraatlikule peremudelile tõi kaasa palju kokkupõrkeid, mille tagajärjel paljud haavatutena lahinguväljale lebama jäid. Ent need muutused toimusid optimistlikul ajal: me uskusime, et küllap tulevikus kannavad meie jõupingutused vilja. Me tahtsime „vanast“ lahti öelda, ilma et oleksime õieti teadnud, kuidas „uus“ välja peaks nägema. Nii mõnedki meie põlvkonna vanemad kahetsevad tänini, et „moodne perekond“ pole veel jõudnud sellise tasemeni, et suudaks lahendada iseenda tekitatud probleeme.

      Üldiselt aga sai peagi selgeks, et kui neid demokraatlikke põhimõtteid tegelikus elus rakendama hakata, on nende väärtus piiratud. Igapäevaelus kasutamiseks olid need lihtsalt liiga abstraktsed ja me taipasime üsna pea, et lihtsam on neid mõista, kui nende järgi elada. Sellest räägin kohe ka pikemalt.

      Konflikt

      Traditsiooniliste perede jaoks oli ideaaliks konfliktide puudumine. Kui konfliktid täiskasvanute ja laste vahel siiski tekkisid, süüdistati lapsi heade kommete puudumises või vanemaid oskamatuses lapsi kasvatada. Demokraatlike lapsevanemate esimesel põlvkonnal polnud rollieeskujusid, ka ei teadnud nad, kuidas läbirääkimisi pidada ja konstruktiivselt konflikte lahendada.

      On üsna loomulik, et need lapsevanemad lootsid abi esmajoones poliitiliselt mudelilt ehk võimuvõitluselt. See mudel aga pereelus ei sobi,