Sinu tark laps. Jesper Juul

võimet koostööd teha kasutatakse sageli argumendina, mis peab tõestama teooriat, justkui oleks olemas mingi üks kasvatusviis, mis on „õige“, või justkui see, kuidas täiskasvanud lastega käituvad, ei teeks neile tegelikult kahju. Vanemad näitavad näpuga kuulekatele lastele ja ütlevad: „Ahaa! Ma ütlesin sulle, et me kasvatame Johnnyt õigesti. Näe, kui kenasti ta koostööd teeb!“

Näide

      Noorel emal on raskusi kõigi nende majapidamistöödega, mis teda töölt tulles kodus ees ootavad. Kuna ta on oma laste isast lahutatud, peab ta ise hoolitsema kolmeaastase tütre ja viieaastase poja eest, koristama, süüa tegema, pesu pesema ja pere rahaasjad kontrolli all hoidma. Tema jaoks oli lahendus see, et ta laskis lastel iga päev mitu tundi oma toas istuda ja televiisorit vaadata, sest nii sai ta ise samal ajal koduseid töid teha.

      Laste õpetaja märkas, et lapsed on lasteaias kuidagi passiivsed ja kurvavõitu. Kui neilt küsiti, kas midagi on juhtunud, kaebas poiss, et ta peab kogu aeg oma toas istuma. Õpetaja helistas laste emale. Ema ei ajanud poisi juttu tagasi ning tõi enda õigustamiseks välja kaks aspekti: tema enda ema oli temaga samamoodi teinud ja see polnud talle mingit kahju avaldanud. Teiseks kuulis ta laste toast möödudes, et nad mängisid ja paistsid eluga rahul olevat. Loomulikult ei olnud lapsed oma eluga rahul, nad tegid lihtsalt koostööd.

      Seda näidet tuues ei olnud minu eesmärk alustada vaidlust teemal, kas on õige või vale lapsed iga päev mõneks tunniks oma tuppa saata. Ma tahtsin rõhutada, et lapsed saadavad meile välja selgeid signaale ja meil lasub kohustus neid tõsiselt võtta, seda isegi juhul, kui see paiskab põrmu viisid, kuidas meid ennast lapsena kasvatati või kuidas teised vanemad oma lapsi kasvatavad.

      Füüsiline vägivald on rünnak iga inimese isikliku terviklikkuse vastu, samamoodi kehtib see ka suhetes lastega. Me võime üritada füüsilist vägivalda põhjendada argumentidega nagu „ainuke lahendus“ või „ta teadis, millega riskib“ või väites, nagu oleks täiskasvanul õigus last füüsiliselt karistada. Tõepoolest, rohked peitenimetused, mille oleme välja mõelnud selleks, et näidata oma käitumist pehmemas valguses, peaksid meil justkui aitama sulgeda silmad tunde ees, et me teeme midagi, mille kohta teame, et see on vale.

      Paljud täiskasvanud õigustavad füüsilist karistust sarnaste argumentidega nagu see ema, kes lapsed oma tuppa käsutas: „Mina sain lapsena samuti mõned tublid nahatäied, olin need ära teeninud ja need ei teinud mulle mingit kahju.“ Või „Aga see toimib! Kui lapsed teevad pahandust, anna neile üks tubli laks ja võid kindel olla, et nad seda enam kunagi ei tee.“

      Argumendile „see toimib“ ei tugine mitte ainult lapsevanemad, vaid ka hariduse ja vaimse tervise asjatundjad. Pealiskaudsel vaatlusel võib näida, et neil on õigus. Need meetodid toimivad tõepoolest. Mida rohkem üks pool nõuab teiselt poolelt isikliku terviklikkuse ohverdamist, seda paremini sellised meetodid näivad toimivat. See on ka põhjus, miks kuueaastane intsestiohver võib näha välja nagu flirtiv neljateistkümnene Lolita või miks Jaapani koolilapsed teevad enesetappe hirmust, et nad pole koolitöös piisavalt edukad. See on põhjus, miks uued ususektid tõmbavad oma trikkidega ligi nii suuri rahvamasse. See on põhjus, miks kümned tuhanded inimesed puhkevad nutma, kui sureb mõni Stalin või Tito. See on põhjus, miks patriarhaalsed isad ja võimunäljas vanaemad saavad elada illusioonis, et nende selja taga on kogu nende pere, kuigi tegelikult on kogu pere hoopis nende jalge all.

      Katse õigustada füüsilist karistust kuna see on tõhus, on siiski määratud läbi kukkuma ja seda kahel põhjusel. Esiteks, me oleme näinud, et lapsed teevad vabatahtlikult koostööd iga täiskasvanuga, keda nad armastavad ja usaldavad ning kellest nad sõltuvad – sõltumata sellest, kuidas antud täiskasvanu käitub. Teiseks on nüüd, kui me teame nii palju vägivalla pikaaegsetest emotsionaalsetest ja psüühilistest mõjudest, lihtsalt ebaeetiline õigustada vägivalla kasutamist väitega, et lühemas perspektiivis see toimib.

      Ehk teisisõnu – meile ei piisa enam pelgast väitest, et miski „toimib“. Me peame esmalt uurima, miks ja kuidas see toimib. On aeg hakata esitama vähem primitiivseid küsimusi teemal, kuidas me teineteist kohtleme. On vaja hakata mõtlema sellele, millist inimlikku ja sotsiaalset hinda meie, meie lapsed, kliendid, patsiendid ja teised ühiskonnaliikmed peavad tegelikult maksma selle eest, mis näib pealtnäha tõhusa koostöö saavutamise vahendina. Kui selleks hinnaks on mõne inimese isikliku terviklikkuse ohverdamine, siis on see hind liiga soolane. See on lihtne ja inimlik eetiline põhimõte.

      Kunagi, kui me uskusime, et lapsed sünnivad ebakompetentsete poolinimestena, oli nende isikliku terviklikkuse kahjustamist veel võimalik kuidagi õigustada. Võimul olevatel täiskasvanutel oli voli reaalsust omatahtsi tõlgendada ja kirjeldada. Samuti teadsid täiskasvanud kõhklusteta, mis on nende lastele parim. Nad teadsid, mida on lastele vaja selleks, et suureks kasvada ja tõelisteks inimesteks saada.

      • „Kui sa ükskord suureks saad, küll sa siis aru saad, kui vajalik see oli!“

      • „See on kõik sinu enda huvides!“

      • „Küll tuleb päev, kui sa mulle selle eest veel aitäh ütled!“

      • „See teeb mulle rohkem haiget kui sulle!“

      Need on vaid mõned klassikalised väited, mille saatel täiskasvanud laste ja noorte isiklikku terviklikkust hävitasid. Kui me vaatleme neid lauseid võimalikult mõistvas valguses, siis annavad need meile aimu suurest ebamugavusest, mida täiskasvanud tundsid, arvates, et nad on sotsiaalselt kohustatud just nii käituma.

      Nüüd oleme targemad. Me teame nii seda, et lapsed on asjatundlikud, kui ka seda, et nad:

      • on sünnist saati sotsiaalsed olendid;

      • suudavad väljendada oma isikliku terviklikkuse sisu ja piire;

      • teevad sidusat koostööd täiskasvanute igasuguse käitumisega, hoolimata sellest, kas see on neile kasulik või kahjulik;

      • väljendavad asjatundlikult – nii verbaalselt kui mitteverbaalselt – emotsionaalseid ja eksistentsiaalseid dilemmasid, mis nende vanemaid vaevavad.

      Lühidalt kokku võttes on lapsed oma vanemate elu ülimalt väärtuslik komponent, kuigi neid kiputakse üldiselt pidama selle kõige tülikamaks osaks.

      Selles raamatus üritan ma seda mõnevõrra provokatiivset tähelepanekut näitlikustada ja tõestada. Ühtlasi on see seisukoht uut tüüpi lapsevanemate ja laste vaheliste suhete üks nurgakive. Olgu siinkohal esitatud ainult kolm näidet.

Näide

      Üheteistkuuse Nicolase vanematel on tõsine abielukriis. Sageli tülitsevad nad kuni varaste hommikutundideni.

      Igal ööl, kui see juhtub, ärkab Nicolas üles ja hakkab nutma. Vanemad võtavad ta sülle, et teda rahustada, kuid miski ei paista aitavat. Kõigist jõupingutustest hoolimata jääb poiss lohutamatuks. Mida rohkem vanemad üritavad mõistatada, mida laps vajab, seda klammerduvamaks ja ärritunumaks too muutub, kuni uinub umbes tund aega hiljem suurest väsimusest. Järgmisel hommikul on Nicolas tavaliselt tusane ja ärev.

      Nicolase vanemad, kes on kursis laste kompetentsusega, teavad, et Nicolas ei käitu nii selleks, et „tähelepanu saada“ või neid segada. Üritades poja käitumist mõista, meenub neile seoses tema nutuhoogudega üks sarnane ilming: Nicolas ärkab sageli üles ka siis, kui nad armatsevad, kuid neil kordadel on ta rõõmus ja heatujuline ning teda pole üldse raske uuesti magama panna. Selles valguses hakkavad nad märkama, kui laastavad on nende hilisõhtused tülid. Peale selle, et nende hääletoon muutub tüli ajal kiiresti süüdistavaks ja ebameeldivaks, ei jõua vaidlused ka kunagi mingite lahendusteni. Mõlemad tunnevad end lõpuks lihtsalt väsinud, haavatud ja heidutatutena.

      Mõne nädala jooksul hakkavad vanemad leidma konstruktiivsemaid viise oma lahkarvamustest ja erinevustest rääkides. Nicolas ärkab nüüdki öösiti pisut pahase ja õnnetuna üles, kuid olles viis või kümme minutit vanemate juures istunud ja nende vestlust pealt kuulanud, rahuneb ta ja uinub uuesti.

      Suhtudes oma poja reaktsiooni tõsiselt, said Nicolase vanemad olulise õppetunni, mille selgeks saamine oleks neil muidu võinud kesta aastaid. Nad õppisid, et poisi tusatuju ja rusutus tähendab: „Armsad ema