Lui Vutoon. Armin Kõomägi

peletis. Mul oli raske Kimile otsa vaadata. Süütunne ja noh… ega ta tühjalt teab mis iludus ka ei ole. Võtsin ennast siiski kokku ja asusin oma kallimat inspekteerima. Vaatasin pepukest – arm pidas. Kas me olimegi enam kallimad? Suu oli terve. Halb hakkas, kui silme ette tuli pilt sellest samast armsast suukesest ja minu öisest toorusest. Anna mulle andeks, Kim. Igaks juhuks ajasin ta huuled pärani ja katsusin näpuga, kas seest ikka ka kõik korras on. Oli küll. Pühkisin käe lina sisse puhtaks ja uurisin edasi. Nibud paistsid samuti õnneks terved, kuigi neid vaadates reetis süüdlaslik valusööst mu kõlvatuid lõikehambaid. Aga edasi… Edasist on ränk kirjeldada. Pilt, mis minu ees avanes kohas, mida olin Kimi saabumisest alates hakanud pidama kallimaks oma emakodust, armsamaks kogu kuradi tühjaksjooksnud sinimustvalgest isamaast, see ainult mulle mõeldud, minu piinu ja üksindust raviv, minu hirme ja hullumeelsust vaigistav, minu mehelikku enesekesksust neelav tehisüsk, see oli… see pilt… see oli mitte ainult lõhki, see oli narmendavateks ribadeks räsitud. Ma ei suutnud oma silmi uskuda. Mu vaene abitu Kim oleks justkui mõne toore libamaniaki alla jäänud. Ja kus olin mina, tema truu ja rüütellik kätelkandja? Ma olin sündmuskohal. Ent mitte kaitsja, vaid ründajana. Uskumatu. Kirjutan sellest praegu ja vesistan. Nii piinlik on.

      Aga ma võtsin ennast kokku. Hankisin küünesalongist pintsetid, väikesed pintslikesed, erinevaid kääre ja skalpelle, varusin piisavas koguses Super Attakki. Siis tõstsin Kimi mööblipoe letile poollamavasse asendisse, toetades teda igast küljest patjadega.

      Seejärel suunasin kahesajavatise pirniga varustatud laualambi tema jalge vahele, sikutasin kätte kummikindad, sidusin näole marlimaski (sest liim haises vastikult ja eritas mürgiseid aure) ning alustasin operatsiooniga.

      Ma ei tea mitu tundi mul kulus. Igatahes kui olin viimaks lõpetanud, vajusin sõna otseses mõttes sealsamas väsimusest kokku. Lamasin põrandal ja tundsin, kuidas kael ja õlad ja silmad kõik justkui põlesid. Veidi hinge tõmmanud, komberdasin poodi. Tõin endale õlut ja Kimile südamekujulise kommikarbi. Tahtsin ta pead silitada, kuid niiviisi, tühjalt, tundsin kohmetust. Otsustasin natuke puhuda, vaid õige pisut, et ränkraske operatsiooni üleelanud patsiendi pea ja nägu saaks veidigi kumerust juurde. Kõik läks hästi, sosistasin Kimile. Sa saad terveks, ma luban.

      Istusin terve õhtu Kimi kõrval, puhudes iga natukese aja tagant temasse sooja hingeõhku. Tema kurnatud keha paisus tasahaaval, kael võttis oma loomuliku kuju, sissevajunud rinnad lõid lupsatades välja, kõht kerkis selja kohal, täituvad tuharad tõstsid puusad ja keskkoha kõrgemale, reied, põlved ja sääred ei meenutanud enam anorektilisi jäsemeid, lontis jalalabad sirgusid, tagastades eluilu kõigile kümnele varbale. Silitasin Kimi mitte enam nii kõhna kätt ja lootsin, et ta andestab mulle.

      Rääkisime poole ööni. Tundsin, et siit punktist edasi saamiseks vajame oma suhte põhjalikku analüüsi. Alustades meist endist. Kes me sellised oleme, kust tuleme, millise pagasiga on elu meid teele saatnud? Kas meie kohtumine oli kõigest juhuslik eksitus või ettemääratud sündmus, mille tähenduse välja kaevamine salatsevast sügavikust seisab meil alles ees? Kuna Kimi voorus on suurepärane kuulamisoskus, siis alustasin endast.

      28. juuli

      Mina. Kui üritada kella tagasi keerata ühe ajamerre uppunud hetkeni 1989. aasta suvepäeval, mil kaks saatuslikult kokku sattunud sugurakku pidid looduse rangel tahtel ühinema, siis selguks (võibolla kellegi ebameeldivaks üllatuseks), kui juhuslik ja mõttelage võib olla moment, millest algab elu. Pean olema tänulik oma emale, kelle lapsik avameelsus on selle loo kogu oma kohatus triviaalsuses minu ette laotanud. Tema, tollal 18-aastane Pärnu abituriendiplika, oli lihtsalt ühel pööraseks muutunud noortepeol maganud järjest kolme koolivennaga. Sellega tema mälupildid minu elu kõige tähtsamast ööst kahjuks ka piirduvad. Üheksa kuu pärast ilmusin mina. Rõõmuks eelkõige ema vanematele, kes oma ebatavalise (kahtlustan, et geneetilise) leebuse tõttu ei pidanud, nagu mu emagi, lapse isa tuvastamist kuigi oluliseks. Laps, jutt käib minust, jäigi isatuks. Kas rahuldatud koolivennad tundsid sellest rõõmu või kergendust või midagi muud, pole keegi arvatavasti uurinud. Ühesõnaga, oli pidu, oli lõbus ja nüüd olen mina, autoriõigused poolenisti kaitsmata.

      Minu elu vundamendikivid laoti mu vanavanemate hellitavate pilkude all. Ema lahkus pealinna õpingutele, kust saabus bussiga pea igal nädalavahetusel minu peakest silitama, et siis pühapäeval viimase reisiga naasta sinna jälle tagasi.

      Ma käisin kannatlikult lasteaias, õppisin tähti ja numbreid ning seda kummalist kergemeelset ellusuhtumist, mida mu mõlemad vanavanemad igal sekundil endast kiirgasid. Need kaks olid justkui sündinud, muie suul, kerglane pilk kõike nähtavat paitamas. Mitte ükski kord ei kuulnud ma neid häält tõstmas ei minu, ei ema ega ükskõik kelle, veel vähem teineteise peale. Õige pea hakkas mu lapsearu märkama, et selles suhtes on nad täiesti erilised, otsekui teiselt planeedilt. Neil oli üks laps – minu ema – ja üks lapselaps – mina. Sellise näruse statistika juures, mille peale iga õige eestlane põlglikult nohiseda võtaks, olid need kaks kui maailma õnnelikem paar. Mõelda vaid, neil oli laps, kellel oli laps. Milline minimalistlik tänulikkus.

      Väiksele poisile oli kõik lubatud, keelud vormistati peenelt ümber nii, et tajusin neid pigem sõbralike soovitustena elukogenud esivanemate poolt. Linnalapsena õppisin ma tundma linna. Maad, kuhu meil eriti asja ei olnud, palju vähem. Mõlemad, nii vanaisa kui vanaema – mitmenda põlve pärnakad – teadsid, kuidas käituda rannas ja teatris, kus asub pood ja kus kingsepa töökoda või juuksurisalong. Ema aga läks sammukese kaugemale. Tegi kõik endast oleneva, et viia vanematelt päritud urbanistlik genealoogia järgmisele tasemele, juurides oma DNA-st välja sinna aastakümnete poolt talletatud provintslikud siirded.

      Juhtus nii, et ühel päeval viidi vanaisa minema. Järgmisel päeval saabus ema. Ülejärgmisel viidi minema vanaema. Üleülejärgmisel pakkis ema kahte kohvrisse kõik minu asjad ja viis mu Tallinna enda tillukesse üürikorterisse. Ma ei saanud täpselt aru, mis toimub. Mingit südantlõhestavat kurbust ma ei tunnetanud, ühtegi traagilist stseeni ma enda ümber ei näinud. Ema käitus asjalikult, tema olekusse oli kusagilt siginenud mingi naiselik, kõikide olukordadega hakkama saav vaprus, ning selle julgustav aura hoidis mindki rahumeelse ja loomulikuna. Vanaisa ja vanaema lahkusid ja asemele tuli ema, selline oli minu lapsemeelne kokkuvõte perekondlikust liitmise ja lahutamise tehtest. Hiljem olen ema käest muidugi kuulnud. Kaks insulti kahepäevase vahega. Nad olid alati kõiges nii kokkuhoidvad. Isegi minekus.

      Edasi elasime me niisiis kahekesi. Ema käis tööl, et teenida raha, mina koolis, et valmistada ennast ette rahateenimiseks. Märkamatult oli minu ellu lipsanud see uus, kõigi suus leviv, kõike märgistav nähtus – raha. Pärnus veedetud lapsepõlv oli mind hellitanud täiesti teisiti. Raha, see oli mingi ebahuvitav paberike või tühine münt vanaisa pintsakutaskus, millele ma mingit põhjalikku tähelepanu polnud kunagi osanud pöörata. Kolides pealinna, lootsin ma eest leida pikemad rannad, suurema mere, kõrgemad majad, laiemad tänavad, uhkemad teatrid, rikkalikumad poed. Eks leidsingi. Kuid siin oli sellele kõigele justkui midagi nähtamatut külge kleebitud. Ma ei saanud kohe aru, mis see on, enne kui mõistsin – kõigel oli hind, mille maksmiseks oli tarvis raha. Ning meil, minu emal ja minul, seda eriti ei olnud.

      Ta töötas raamatupoes.

      Tasapisi hakkas meie meeleollu segunema tumedamaid toone. Leebe tasane leplikkus, mille eest nii elujaatavalt olid hoolitsenud meie Pärnu esivanemad, kippus Tallinna terava silueti taustal vähehaaval murenema. Aina enam jõudu, ponnistusi ja energiat tuli kulutada kõigest selleks, et teistest mitte kaugele maha jääda. Et kui teised juhtuksid üle õla kiikama, et uurida, kes need kaks seal silmapiiril niiviisi kohmitsevad, siis veenduksid nad (võibolla binokli või pikksilma abil), et tegu on arvatavasti üsnagi normaalsete ja korralike linnakodanikega, kel lihtsalt veidi lühem samm. Emal ei olnud lihtne – kaks suud toita, kaks keha katta, korter maksta. Miks ta endale meest ei otsinud, sellist, kelle pintsakutaskust rahatähed kunagi otsa ei saaks, nagu mu vanaisal, ma ei tea.

      Kui ühel sügispäeval kahekesi minu klassipilte ema omadega võrdlesime (üks neist paljudest nutikatest tasuta meelelahutuse vormidest), jäime vaatama ülesvõtet tema lõpuklassist. Ta oli fotol väga kena, isegi seksikas (kuigi oma ema kohta ei raatsi nagu sellist sõna kasutada), valges puhevil kleidis, tolle aja mood arvatavasti, juuksed ülemeelikusse