Lui Vutoon. Armin Kõomägi

nad siis olid, minu salapärased, lõbujanulised isad, Maria Vuti koolipõlve armukesed, tema poja Lui eostajad läbi sugulise täringuheite. Ma olen õnnemängu laps, sündinud lihalike ihade kasiinos, nümfilikus hasartmängus nimega Pärnu rulett.

      29. juuli

      Kim. Järgmisel ööl jõudsime temani. Mu kallima haavad paranesid jõudsalt ning, endiselt tema kätt hoides, süvenesin ta roidunud pilku, lugedes sealt välja kõik selle, mis ta mulle usaldas.

      Sukeldusin uudishimulikult Kimi silmade sügavikku ja pilt, mis mu ees avanes, pani mind sõna otseses mõttes jahmuma. Ähmaselt, kuid siiski täiesti aimatavalt avastasin, kuidas Kimi sugupuu juurestik juhatab mind kaugele, kusagile seitsmeteistkümnendasse sajandisse, kui katoliikluse karmide elunormide eest lausa laevadega põgeneti. Võibolla ajan siin põhjuse ja tagajärje tahtmatult segi, aga see selleks. Mu ees rullusid lahti sajanditetagused pikad üksluised merereisid, sellised, mis panevad seilajad tõeliselt proovile. Iga laeva rünnanud lainemürakas võimendas meeskonna muserdavaid ihulisi ja emotsionaalseid vajadusi. Nii nagu mina põlvnen väidetavalt mõnest Mustal Mandril ootamatult selja sirgu ajanud ahvist, nii algab Kimi lugu ühe niisuguse uhke purjeka meresoolast immutatud pardal. Kujutasin ette neid habemesse kasvanud, rahuldamatusest ohtlikult tujukaid merekarusid, kes põlevi silmi, nõelte ja kääride välkudes oma esimese reisisaatja kokku õmblesid. Dame de voyage. Kas pole see nimi, millega nukuke nii leidlikult ristiti, tunnistuseks nende muistsete meresõitjate suuremeelsest väärikusest, üllast lugupidamisest oma kätetöö vastu ja härrasmehelikust hoolitsusest selle eest. See, keda nad vajasid, ei olnud lihtne lõbutüdruk või odav tänavaprostituut, ei, nad tundsid puudust ehtsast nooblist daamist.

      Teravdasin pilku. Ookeanide mäslevad lained, murdunud mastid, laevade viimased ohked – see kõik oli keskaegse meisterlikkusega tema silmade vikerkestale graveeritud.

      Siis aga pühkis laine kõik minema, nagu mandalat kustutav munga käsi, ning romantilised pildikesed asendusid stseenidega varajasest teadustööst. Nüüd avanes mu silme ees koomiksilaadne ülevaade Kimi eellaste edasisest evolutsioonist, kus võtmerolli mängisid materjaliteaduse võidukad avastused. Pilthaaval asendasid vanu riideid ja kaltse, millest esimesed meredaamid kunagi kokku said heegeldatud, kautšuk, kumm, vinüül, lateks ja silikoon. Kõige selle tulemusel puhkes õide rõõmunukukeste ahhetama panev iluprogress, mille tõttu nii mõnedki ujedad mehepojad meremehi kadedalt altkulmu põrnitsevad.

      Lõpuks ometi visati ürgsete vajadustega meessoole, kes pikkade piinlike sajandite jooksul oli sunnitud ühiskondlike moraalinormide rasket taaka trotsides otsima leidlikke viise oma geenidele kuuletumiseks, vabastav päästerõngas. Kuid see ei olnud veel kõik. Areng armus iseendasse ja küttis endale takka. Juba avanes võimalus valida internetis soorituskõlbulik naiskuulsus, lasta see silikooni valada ning kõigest mõne päeva möödudes nautida Lady Gaga või Madonna või Victoria Beckhami või, kui isu ja lustlikku meelt jagub, siis miks mitte koguni kuninganna Elizabethi enda vaikivat andumist. Sajand, mida tasus ära oodata. Nii meestel kui naistel. Sest kas ei peaks näiteks Tyra Banksile mõjuma meelitavalt teadmine, et igal jumala hetkel armastab teda mitusada meest kõigil hästitasustatud kontinentidel. Kuulata, Tyra, sel ööl, nagu ka loodetavasti veel paljudel tulevastelgi, esineb sulle üleilmne frantsiisiorgasmide ühendatud meeskoor.

      Noogutasin Kimile mõistmise märgiks.

      Kui minu emaks oli Maria Vutt ja kolmeks potentsiaalseks isaks koolipoisid Lauri, Urmas ja Indrek, siis Kimi isapoolseteks sepitsejateks tuli pidada ürgset kihu, osavkätest meremehi ja tehnoloogilist progressi. Maailma kauneima X-kromosoomi aga paigaldas minu kallima hinge ei keegi muu kui ameerika supermodell Kim Kardashian isiklikult. Mu kalli kaaslase vapustav ristiema.

      30. juuli

      Vihm, esimest korda kuu aja jooksul. See oli nii vali, see vihm, see, kuidas ta aatriumi klaaskatusele trummeldas, tungides mu varahommikuse unenäo viimasesse vaatusesse. Õigupoolest seda lõppu vaid mäletangi. Ma lamasin vesivoodis, räägin praegu unenäost, näoga üles taeva poole, ja vaatasin läbi klaaskatuse, kuidas kusagil kaugel ja kõrgel tumedas taevas sündisid imepisikesed helendavad täpikesed, mis vaikselt hoogu võttes kõiksuse keskpunktist otse minu poole kiirendasid. Kunagi kasutati selliseid pilte arvutite ekraanisäästjatena. Ühesõnaga, mul oli tunne, justkui kihutaksin ma oma Ülemiste-nimelise kosmoselaevaga ühest tähesüsteemist teise. Aga see sõit oli kuidagi argine, ei olnud mingit ülevust või erutust, kõige tavalisem minek. Justkui põrutaksin, skeptiline haigutus suul, ökoloogilist teadlikkust väljendav riidest toidukott vöö vahel, naabergalaktikas avatud uue hüpermarketi soodusmüüginädalale. Mu laev kogus kiirust, nii et aina raskemaks muutus vastutulevatest täpikestest puhtalt mööduda. Kuigi ma ei üritanudki väga. Proovi sa Eesti suuremat kaubanduskeskust mingite lärakate vahelt läbi manööverdada. Faking lootusetu. Siis käis lärts, ja oligi üks täpike mu suure, kaarja illuminaatori küljes. Seejärel teine ja kolmas, ikka lärts ja lärts. Terve klaas sai varsti täis, nii et võimatu oli läbi näha. Siis aga, nagu unenägudes ikka, tuli sisse ebaloogika, müstiline kõrvalekalle, absurdne transformatsioon – valgetest lärakatest sai korraga steppivate kajakate tantsiv parv. Nad tegid seda ebaloomulikult vaikselt, ses mõttes, et nende nokad ei liikunud, nad ei karjunud, ei vehkinud tiibadega, liigutasid ainult oma roosasid jalgu, kehad tardunud, jäljendades parimaid iiri rahvatantsu traditsioone. Ma kuulasin lindude jalalööke, need oli korrapärased, põnevate rütmivariatsioonidega, sugugi mitte kaootilised, kaugel sellest. Otsekui kellegi või millegi telepaatilisel juhtimisel allusid sajad jalapaarid mingile nähtamatule pulseerivale jõule, mis oli nii tugev ja läbistav, et sundis mu südant samas taktis kaasa hüppama. Tempo tõusis, rütmimustrid lokendasid senikuulmata keerukustesse, saabus aina uusi tantsivaid kajakaid, kõik ikka ühesugused, tõsised, liikumatute kehadega. Ühine steppkoor ei paistnud piire tundvat, tants aiva tihenes, kiirenes hullumeelsuseni, haarates kaasa mu vaese treenimata südame. Lõõtsutasin kui äraaetud loom, higi pritsis kõikidest pooridest, nagu oleks mu keha üleni perforeeritud miniatuursete purskkaevudega, ja siis, hetk enne totaalset kokkukukkumist (milline unenäoline täpsus, eksole), enne viimast saatuslikku trummilööki, avanevad korraga mu silmad ja ma näen vihma, täpselt, iga viimast kui vihmapiiska, rasket, kleepuvat, kihutamas meeletu kiirusega ekraani keskpunktist otse vastu aatriumi klaaspaneeli. Ma olen elus, kajakaid ei ole, ma rahunen, ligunedes mitte vihmas, vaid iseenda higiloigus. Kardioloogi õudusunenägu sai läbi.

      Läksin trepist üles, keskuse katusele ja seisin seal. Lihtsalt seisin. Alasti. Vihm langes kui mõõdetult, absoluutselt püstloodis, perfektse sammuga. Piisad olid rasked ja tihedad. Ei olnud sellist üldist laialivalguvat tunnet, nagu ummistunud ja nõrga survega duši all seistes. Iga viimane kui vihmapiisk tabas mind pähe konkreetselt. Kui keerasin näo taeva poole, võisin need ükshaaval üle lugeda, nagu lahingus saadud kuulitabamused. Soe oli, ning täiesti tuuletu. Taevas oli ühetaoliselt hall, see sobis mulle, oi kuidas sobis. Jämedad veenired ujusid mööda mu nägu alla, mu paljas keha pakkus reljeefseid võimalusi sadadele kiirustavatele jõekestele, riista otsast kasvas jõuline juga. Ma läksin katuse äärele, seisin suure Ü-tähe kõrvale ja vaatasin kogu seda metsikut, kauaoodatud puhastust. Minu all helises parkla must läikiv asfalt, eemal kohises miljonitest nõelatorgetest mõnulev järv. Kogu maailm, vähemalt minu silmadele avanev osa sellest, oli muudetud taevaste vete ekstaatiliseks orkestriks, milles iga prügiurn, auto, varjualune, plekk-katus, liiklusmärk või reklaamtulp mängis andunult, pisar silmis oma joovastavat partituuri. Seisin kaubanduskeskuse otsekui oma väikese maailma serval, keset seda meeletut niisutussümfooniat, ja tundsin kuidas minus lahvatab tulikuum, täiesti pidurdamatu erutus. Ajasin jalad harki, toetasin ühe käega Ü-le ja langetasin pilgu. Enesekindlat jämedust kogudes tõstis riist tugevate tuksatustega üles oma pea, et vaadata silmast silma selle allasadava, kõike värskendava väega. Taevased jõud ei jätnud väljakutset vastuvõtmata, mu tundlik ja huugav dirigendikepp valati üle metsiku, maailmaloovast jõust pulbitseva vihmavooga. Sonaat ekstaasi ja valu piiril. Hoidsin tähest kõvemini kinni, sundisin end sirgeks, kuigi oleks tahtnud maas alistunult roomata, mõnukrampidest joobes ja kihvatusest pöörane. Tundsin, kuidas mus koguneb pöörane vastujõud, mis igast riistaotsa tabanud tabamusest metsikust ammutab. Ma ei suutnud enam paigal püsida, jalad alustasid iseenesest, minu arvamuse vastu vähimatki huvi tundmata, keksimist, mis õige pea kasvas hoogsaks