Lui Vutoon. Armin Kõomägi

kuidagimoodi ära seedida. Kas nii? Aga kui kõhus peaks puhitama hakkama või lööb lausa põhja alt ära, mis ma siis teen? Hea, et apteek siinsamas nurga taga asub.

      Tõin rohupoest purgikese Espumisani, mõned lehed söetablette, asetasin jalge ette ämbri ja alustasin võõraste elude sirvimist. Armastatud laulja, viski, endine kergejõustiklane, viski, pensionile jäänud näitleja, viski, ennastõigustav poliitik, viski, imetletud ärijuht, viski, legendaarne kunstnik, viski, istuv presidendiproua, viski, psühhopaadist diktaator, viski, veel üks diktaator (seekord pilusilmne), viski, nooruke selgeltnägija, viski, särav teletäht, viski, unistav baleriin, viski, häbelik jalgpallur, viski, glamuurne moelooja, viski, kõhnavõitu staarkokk, viski, veel viskit. Ja veel. Hakkasin luksuma. Siis oksendasin pange poolenisti täis ja otsustasin tänaseks lugemisega lõpetada.

      Milline võis välja näha minu enda elu lugu? Vaatasin ämbrisse.

      Algus on lihtne ja selge. Sissejuhatuseks pole sobivamat kui ema lõpupeo pilt. Musta vildikaga tõmbame sõõrid ümber kolme noormehe ja ühe tütarlapse peade, viime nooled poiste skafandritelt tüdruku omani, kaunistades needsamad nooled stiliseeritud spermatosoididega, et kõik ikka ühemõtteliselt selge oleks. Siis võtame punase, et märgistada sellega meid (ja loomulikult miljoneid kujuteldavaid lugejaid) huvitavad detailsed rõhuasetused. Teeme seda ausalt ja keerutamata, joonistades neli pakatavat südamekest. Naisele vasaku rinna kohale, kolmele mehele otse kubemesse. Nüüd keerame lehte, et vahele jätta üheksa meid mitte eriti huvitavat kuud, ning tuua mängu minu vanavanemad. Kahjuks tuleb lugejal leppida vaid kahe keskea ületanud persooniga. Mööname, et sellega on käest lastud suurepärane turundusvõimalus. Lugu nelja vanaisa ja nelja vanaemaga mehest müüks muidugi mühinal. Ent mis teha. Tol hallil ajal polnud ühtki saatust juhtivat niidiotsa minu kätte veel usaldatud. Niisiis, minu eluloo teisel pildil seisavad õnnelikud härra ja proua Vutt, hoides käes pampu, milles röögib nende üks ja ainuke ühendus kauge ja põneva tulevikuga. Võtame juba armsaks saanud vildika, seekord pruuni, ja katame heleda pambu rahvusvaheliselt tuntud logodega, milles nii majesteetlikult on omavahel ühendatud L ja V. Sundides end soovitust pealiskaudsemaks, analüüsime seda ülesvõtet korraks keskmise lugeja vaatevinklist. Kas märkab tema põgus pilk metafooridest küllastunud detaile, millesse nii peenelt on punutud abitu vääksuja tulevane saatus, tema elutee? Inimese teekonnal tulevikku on ainsaks tähtsaks pagasiks tema järglane. Ilma selleta pole kohale jõudmiseks lootustki. Kvaliteetsed reisikohvrid Louis Vuittonilt. The art of packing. Pakkimise kunst selles seisnebki, et oma lapsuke mitte liiga tihedalt kinni siduda, et tal oleks ikka ruumi hingata ja vajadusel puuksugi lasta. Siis võib loota, et kusagil, ühes tema reisikohvri turvalises sisetaskus, kannab ta alati endaga kaasas oma mustvalgeid esivanemaid. Aga me loobume sellest seletusest, jättes lugeja oma fantaasiaga üksi, ning võtame püstipäi vastu riski jääda massidele mõistetamatuks ja ajaloole tähtsusetuks. Keerame lehte ja hüppame üle tundmatu üksikisiku seitsmest õnnelikust aastast, mis kedagi ei huvita. Kuhu me oleme sattunud? Kas liikluseeskirjade täiendatud väljaandesse? Mida tähendavad need kaks asulamärki, mahakriipsutatud Pärnu ja esialgu veel mahakriipsutamata Tallinn? Ja kes on see tuttava näoga vananev inglipaar, kes nii kaunilt meie asulamärgikeste kohal triumfeerib, justkui kaks igavesele pulmamängule kutsutud linnukest? Taas kord on aeg lehte keerata. Oo, mis kaunis pilt! Suveõhtu gigantne taevakeha poolenisti juba vastaspoolkera elanikke äratamas, ja tema ees, otse horisondi niitpeenel joonel, kaks fotoalbumi kohale kummardunud kuju. Haprad, tasakaalu otsivad, kaunid ja ebakindlad, süvenenud millessegi. Lendame kohale, nagu nähtamatu tuul (meil on see fantastiline võime), sätime end tasakesi ema ja poja selja taha ning hinge kinni hoides kaeme lähemalt. Meie täitmatule pilgule avaneb jäädvustatud hetkede kaleidoskoopiline kirevus. Seal on värvitu foto valgetes põlvikutes provintsitüdrukust, maias keel kahemõtteliselt libedal jäätisel, seal on koltunud värvidega foto kohkunud silmapaarist, kes turvalisest lapsekärust piiludes merd uudistab, sealt leiab tekstisõnumiga saadetud esimese ebakindla armuavalduse, sealt leiab netti laaditud videoklipi päris hästi õnnestunud rulatrikist ning hulganisti neidki, mille peale filmija lustakalt „ai, valus!” karjatab, sealt leiab nutitelefoni abil jäädvustatud spontaanse suudluse autorooli keerava neiuga, ning loomulikult ei puudu seal ka kohustuslikud pildikesed peategelase praeguse kodu hubasest miljööst, sellest, kuidas ta laial nahkdiivanil, liitrine Johnnie Walker põlvede vahel, ühest puldist sadu telekaekraane opereerib, kuidas ta aulasuuruses köögis kahekümneliitrises kastrulis kümmet pelmeeni keedab, kuidas ta hooletult Subarule toetudes potentsiaalsetele kadetsejatele võidukalt naeratab – tema auto, tema mannekeen, tema parkimisplats, tema kaubanduskeskus, tema järv, tema linn, tema maa, tema rajalt eksinud planeet.

      Meil hakkab paha. Kadedus, mida me tunnistada ei soovi, ronib alpinisti järjekindlusega mööda söögitoru üles. Me ei pääse iiveldusest ka siis, kui maailma viimase biograafia – mehest, kes saavutas kõik, ning seejuures nii ebaõiglaselt noorelt – oleme käest pannud. Õnneks leiame raamatu tagakaanele kleebitud oksekoti. Me kasutame seda sihtotstarbeliselt ja täname mõttes kirjastaja ettenägelikkust. Seejärel pressime kasutatud raamatu tagasi riiulisse, kuid meie oraalse väljaheite tõttu ei lähe see sugugi hõlpsalt. Me kasutame jõudu, sest mõistus on veel mõnevõrra rivist väljas, ja jõuame seda kohe ka kahetseda. Oksekott plahvatab, nagu hästimaskeeritud pomm. Me seisame, silme ees teiste imekspandavad elud ja näol iseenda poolenisti seeditud kadedus. Me tunneme haisu ja seda, kuidas miski kleepub ripsmetesse, juustesse. Me oleme nördinud. Väga pehmelt väljendudes.

      2. august

      Hommikul hambaid pestes tajusin endal Kimi pilku. Ta seisis mu selja taga, dušikabiinis, oodates, millal ma endaga ühele poole saan, et seejärel talle oma abistav käsi ulatada. Igal hommikul aitan Kimil ennast kasida. Teen seda tegelikult meeleldi ning sellise hoolitseva põhjalikkusega, mis annaks silmad ette hügieeniprotseduuridele isegi maailma eksklusiivseimas hooldekodus. Mulle meeldib kohe päeva hakatuseks vaadata üle oma kallima kõik nõtked kehaosad. Ehk püüan sedamoodi inspekteerides vaigistada endas hirmu Kimi ilu võimaliku amortiseerumise ees.

      Kuigi ühtpidi on selge, et kui keegi meist kahest vananema peab, ei ole see sugugi mitte tema, siis adun ometigi, et kulub ju tegelikult kõik siin ilmas. Ka tema. Erilise õrnusega puudutan teda siit ja sealt, kartes tunda oma sõrmede all mõnd rebendit või kriimu või midagi veel hullemat. Aga selles pilgus, milles ma olen harjunud nägema vaikset sõbralikku tänutunnet, läigatas täna midagi uut. Lugesin sellest välja justkui arglikku tagasihoidlikkusse mähitud vaevutajutava ootuse millegi uue, mingi edasiliikumise järele.

      Kuivatasin Kimi ära, riietasin ta pikka õhulisse kleiti, mis istus kui valatult, ning sidusin jalga peente nahkpaelte ja kõrgete kontsadega suvekingad. Seisin aluspükste väel ja neelatasin ta võluva suursugususe ees. Katsusin mõistatada.

      Kas ma olen sinu jaoks liiga lihtne? Sina, kes sa näed välja nagu maailmakuulus Kim Kardashian, tahaksid enda kõrvale kedagi, kes mitte ainult ei nimetaks ennast Lui Vutooniks, vaid ka oleks keegi. Keegi suurem ja olulisem lihtsast kehkenpüksist, kellest peaaegu oleks saanud kaubanduskeskuse turundusjuht. Keegi, kes suudaks pühkida selle nukuliku viisakuse su näolt ja su põsed majesteetlikult õhetama lüüa?

      Kas sa tahaksid enda kõrvale linnapead? Sellist täissöönut, kes laotab su jumalike jalge ette kõik lopsakad pargid, ülesvuntsitud, friikartulite järele lõhnava vanalinna, kõrgusse sihtivad kõikepeegeldavad pilvelõhkujad, tänavad koos ülekäiguradade ja asfaldiaukudega, uhked sadamad külilivajunud luksuslike reisilaevadega, kõik linnaosad – kivist ja puust ja betoonist ja küprokist. Võta kõik teatrid ja kinod ja klubid, võta poed ja kohvikud, ilusalongid ja solaariumid, võta veetrassid ja kanalisatsioonisüsteem, see kõik on sulle, mu armsaim. Lase mu linnakesel end toita, joota ja lõbustada. Kas nii?

      Aga ma võin ka enamat olla. Selle maa viimase mehena olen ma ei rohkem ega vähem kui Eestimaa president. Lisaks linnale, mida see hädine meer, kes minu ees maani peab kummardama, nii lahkelt sulle pakkus, kingin sulle kõik teisedki linnad, kingin hüljatud külad ja tühjaksjooksmise stardipaugu maha maganud alevid, kõledad raudteejaamad ja sammaldunud bussipeatused, kingin Euroopa suurima piimafarmi, pankrotistunud kalakasvanduse, välisinvestoritele kuuluvad tehased, võta väärtpaberibörs või sotsiaalministeerium, võta kõik staadionid, tenniseplatsid ja auklikud golfiväljakud, ma annan sinu tähtajatusse