Lui Vutoon. Armin Kõomägi

jogurtid täis imelisi baktereid (mitu uut põlvkonda nad seal oma pimedates topsides nädalaga juurde võisid sigitada?), kohutavad kohukesed, pudingid, vahukoored, kohvikoored, toorjuustud, dipikastmed, kohupiimakreemid moosiga, kohupiimakreemid kisselliga, maitsestamata jogurt, millele on kindlasti juba päris meeliülendav maitse tekkinud. Mmm… Üheksa käru pluss kuus eurolava tagaruumidest.

      Tegin vahekokkuvõtte: 36 kärutäit kasutamata valke, süsivesikuid ja rasvu.

      Võtsin ühe õlle ja lonkisin keskuse tagumisse külge. Istusin estakaadile (minu suveterrass), lasin päikesel ennast osaliselt soojendada ja mõtlesin, kuhu see kraam kõik kupatada. Üks autokoorma suurune roheline prügikonteiner seisis küll ahvatlevalt, aga mul kulus tükk aega, enne kui suutsin ära mõistatada olulise küsimuse – kustkohast ja kuidas prügi sinna sisse saab pista. Selgus, et see käis seestpoolt hoonet, kust avanes luuk otse konteinerisse. Seinal kaabli otsas rippuva puldi abil sain luugi lahti, kuid sulgesin selle kohe momentaanselt. Mida haisu, kuku või pikali. Õnneks leidsin apteegist marlimaski.

      Töötasin mitu tundi vahetpidamata. Lükkasin käru konteineri juurde, avasin puldist luugi, loopisin kõik kiiruga sisse, luuk kinni ja tagasi poodi uue järele. 36 käru pluss kuus lavatäit kahveltõstukiga. Tundsin ennast nagu mingi tagurpidi kaevur, kes selle asemel et maa seest loodusrikkuseid ilmavalgele tuua, kus need huvitavateks asjadeks muudetakse, tegeleb risti vastupidise totrusega. Ta kogub kokku kaunilt pakendatud kõrge toiteväärtusega söögikraami, mille valmistamiseks on nii nuumatud, lüpstud kui tapetud, ning lükkab selle kõik tagasi musta haisvasse auku. Võtsin seda kui kaasaegse turunduse hoiatavat õppetundi.

      Pärast väsitavat päeva istusin pool tundi duši all. Pea oli mõtetest tühi, justkui oleks need koos toiduga konteinerisse pressitud. Isu ei olnud. Jõin ainult õlut ja kuulasin eskalaatoreid, silme ees hirmunud lambad, kellele valgetes kitlites jõulised mehed kuivatatud puuvilju kurku topivad. Lastegrillvorst ploomidega, lambasooles.

      10. juuli

      Eile ei teinud ma mitte midagi. Lösutasin Euronicsis ja vahtisin filme. Määrisin küpsistele Nutellat ja degusteerisin erinevaid šampuseid.

      Täna hommikul leidsin tee keskuse katusele. Midagi keerulist selles ei olnud. Ukse juurde, kust sinna sai, viis arusaamatult lai trepp. Ka uks ise oli tavapärasest suurem, ei tea milleks. Kõndisin katusel, mille kattematerjal tegi selle pehmeks ja vetruvaks, justkui sügiseses metsas sammaldunud mustikapuhmastel. Seest polnud ma aatriumi klaaslagedele mingit tähelepanu osanud pöörata, aga siin, katusel, seisid mu ees korraga kolm läbipaistvat püramiidi. Nagu Egiptuses, ainult et väiksemad. Vaatasin ülalt sisse. Otse all liikusid eskalaatorid. Mu peas kogus hoogu kahtlustav mõttearendus. Mis siis, kui see avar katus siin on hoopis üks maandumisplats? Kusagilt kõrgelt taevast või isegi veel kõrgemalt, ütleme, sealt päris pimedusest kohe, võtab mõni radaritele nähtamatu objekt suuna kolme kristallpüramiidi poole, maandub pehmelt ja hääletult siia katusele, avab luugid ja… Mis edasi? Kas väljub temast suurte mustade silmadega tulnukaarmee, kes viisakalt üksteise sabas sisenevad laiast uksest, laskuvad laiadest treppidest, valivad igaüks endale Samsonite’i poest sobiva kohvri ja sõidavad seejärel ruladega Russalka juurde, kus neid tervitab külili vajunud kruiisilaev? Brrrr. Või toimub liikumine just vastupidises suunas? Salajasele kutsele alluvad inimesed hülgavad oma kodud, töökohad, autod ja voodid ning ruttavad siia, üles nendest treppidest, otse lennumasina peibutavale pardale, kinnitavad turvarihmad ja siuhti… Ning juba mõne hetke pärast närivad huuli või küüsi valguskiiruse jubetus turbulentsis.

      Jalutasin vetruvatel jalgadel kogu katuse läbi. Heledad pilvemürakad seisid tardunult sinises taevas, nagu vatist sõjamasinad rünnakukäsu ootel. See päevi kestnud tuulevaikus varjas endas midagi õudsat, midagi hauatagust, mis mu ihukarvad püsti ajas. Kõrv otse janunes mõne tuttava heli järele. Millal olin ma viimati tuult kuulnud? Järv paistis, aga mitte palju. Õige kaugelt torkisid horisonti vanalinna keskaegsed jumalakojad. Punasevalgetriibuline korsten mõjus siit vaadates hüperreaalselt, justkui oleks see Toomas Vindi maalitud. Üldiselt tundus lõputu taevalaotuse ja minu pehme jalgealuse vahele jääv silmapiir kuidagi kitsas. Vähe oli seal, mida vaadata. Lähenesin keskuse nimesildile. Selja tagant toetas seda laste turnimisatribuuti meenutav metallkarkass. Peatusin oma viis-kuus meetrit kõrge Ü tähe juures. Tema meetrise läbimõõduga silmad aukartustäratavalt jõulise nina kohal vahtisid mind veidi ehmunud ja süüdistaval pilgul. Sihuke etteheitega lõppev tähestik. Üksindust see mitte just julgustav silmavaade mõistagi ei leevendanud.

      Pärastpoole tuli tahtmine minna lennujaama siinsamas keskuse kõrval. Isegi tõkkepuu avanes, kui nupule vajutasin. Automaadi kitsas suu näitas paberist keelt. Võtsin parkimistalongi, teadmata miks. Ühe otse ukse ette pargitud takso tagaluuk seisis pärani lahti. Pagasiruumis lebas kohver. Uurisin nimelipikut: keegi Jens Schröder, kleepsu järgi hinnates Taanimaalt. Lennujaama sees polnud loomulikult kedagi. Pikast ekraaniderivist kolm kutsusid registreerima Kopenhaageni lennule kaheksa päeva tagasi. Nukraks tegi, kuidas mu kodumaa ajale jalgu on jäänud. Mõned kohvrid ootasid kummilindil, sildid ilusti külge kleebitud: CPH-MIL ja CPH-MAL. Millimallikas Milanost Malagasse. Läbisin turvakontrolli, tegemata välja paarist hädisest piiksust. Võtsin puhvetist õlle. Jõin ja lonkisin niisama. Peatusin poekese ees, mis müüs kõiksugu Eestiga seotud kraami. Asjakesed seisid ilusti riiulitel pikkades puutumata viirgudes. Kõik müümata, olgu eksootika või nostalgia.

      Väravas number 6 vilkus viimane pardalemineku kutse. Läksin vaatama. Lennuk täiesti tühi, istu kuhu tahad. Esimestes äriklassi ridades vedelesid Financial Timesid ja mõned iPhone’id, allalastud lauakesel seisis lahtunud vahuvein, uppunud kärbes sees. Tagapool paar päevalehte, mõned ajakirjad ja raamatud, suust pudenenud lutt ja veidi katkine kuuldeaparaat. Aeg seisis, kõik seisis, ainult mina ei seisnud. Olin siin justkui kahe sekundi vahele kinni kiilunud, vangistatuna mikroskoopilisse silmapilgutusse. Nagu valele sagedusele sattunud värelus, mis teistega kunagi ei kohtu. Nagu üksik vari kehadeta maailmas. Istusin kokpitti, haarasin juhtkangist, aga lasin kohe lahti. Ma ei oska autotki juhtida, mis siis, kui see elukas siin ellu peaks ärkama?

      Heitsin pilgu küljeaknasse. Triibuline tuulekott rippus elutult nagu kasutatud kondoom. Läbitõmmatud maailm püsis vaikne. Ei rõõmu, ei kurbust, vaid kõikehõlmav hääletu raugus.

      13. juuli

      Üleeilne päev kulus jälle kuidagi tühjalt ära. Raske oli seisukohta võtta edasise suhtes. Kas oodata või tegutseda. Ootamisega oli asi selge. Varem või hiljem pidid nad kõik tagasi saabuma ning elu naaseb enam-vähem oma vanadesse rööbastesse. Jama seisnes selles, et mitte miski ei vihjanud vähemalgi moel, kui kaua see kõik veel aega võis võtta. Veidi mõtisklesin sellegi üle, et kui nad ükskord ilmuvad, kas on nad siis endised. Eks see sõltu arvatavasti sellest, kust nad tulevad. Kui see on mingi paganlik kogunemine kusagil sügava metsa pühas laanes, siis raputavad nad juustest ja riietelt kuuseokkad, küürivad end puhtaks dušigeeli ja šampooniga, vahetavad vanad ulukinahad moetööstuse kiirtoodangu vastu ja toetavad oma kändudel pinnuliseks istutud tagumikud turvaliselt kontoritoolidele. Kõik on tagasi, rahulolevad ja laetud patareidega, valmis jätkama sealt, kus protsess pooleli jäi. Aga mina? Tundub, et mulle oleks sellisel juhul justkui usaldatud korraks valvata selle hüljatud maailma järele. Hoolitseda selle korrashoiu ja säilimise nagu hoiule antud kodulooma eest. Kas seda ühele inimesele natuke liiga palju ei ole? Nad pidid püsti napakad olema, kui mõtlesid, et ma saan siin kõigega hakkama. Kas ma tõesti suudan tunda mingit vastutust karja lollide ees? Sisetunne raputas pead. Aga kui nad ei ole metsas, ei ole merel, vaid hoopis, ütleme, taevas. Ütleme, et päris kaugel kohe, ära viidud. Millised nad sellisel juhul tagasi tulles on? Sulgesin silmad. Kogu mu ettekujutus täitus filmitööstuse klišeedega. Kui nad on röövitud pahade tulnukate poolt, siis viiakse nendega kindlasti läbi hulk võikaid eksperimente, mille tulemusel nad ka ise pahadeks muutuvad. Ning kui nad nüüd tagasi peaksid tulema, ei ole need enam need inimesed, keda mina tundsin. Ema ei ole enam ema, sõbrad ei ole enam sõbrad ja Ülemiste keskuse direktor, saanud teada, et ma olen tema telefoni näppinud, sülitab mulle näkku rohekat happelist lima ning neelab mu seejärel alla nagu anakonda.

      Alternatiivid selginesid. Istuda siin heaolukeskuses ja nuumata end konserveeritud hõrgutistega, et minust saaks priske päevapraad kurjale kosmoseelukale.