Lui Vutoon. Armin Kõomägi

põlvekumerusi, mis nii nõtkelt lähevad üle reiteks, mille kaarjas kujus erakordse täpsusega segunevad saledus ja jõud, siis hakkab mul maailma naistest lihtsalt hale. Kõikidest, kuni Fashion TV-ni välja. Et kui nad kibedast meelehärmist aru peaksid kaotama ja heitma oma pettunud kehad õigustmõistva giljotiini alla, amputeerimaks oma ebatäiuslikke jalgu, siis sügav oleks minu kaastunne, kuid sügavamgi veel mõistmine.

      Õnneks võib sest ennasthävitavast kadedusest ka midagi õppida. Meie armudroomi, meie ihapesa, ehitasin ma otse mööblipoe keskele. Nihutasin sinna suursuguse baldahhiinvoodi, maani uduõrnade kardinatega. Kandsin Kimi kätel sängi (see pole õnneks raske), mille ümbruse palistasin lumivalgete küünaldega. Lamasime vaikides teineteise süles, ninad vastamisi, suured ahned silmad kui kasutud päästerõngad. Põhi kadus mu jalge alt ja ma hakkasin vajuma, aeglaselt, nagu magusas siirupis, vajusin, vajusin, vajusin… ja siis millegipärast enam ei vajunud. Tõusin istukile. Kim ei pahandanud. Selles mõttes on ta ikka üle mõistuse arusaaja. Midagi oli puudu. Või õigemini… Jah! Tormasin lähimasse pesupoodi ning tassisin kohale tosinajagu mannekeene, pikkade kondiste jalgadega, napis pitsilises pesus, väljakutsuvad võltsripsmed varjamas klaasist ebakindlust.

      Nüüd nad seisavad ja põrnitsevad kardinate varjust, justkui lämmatavas udus kadedusest tummaks löödud. Ning just seda ma vajangi. Midagi, mis mu armuvedru viimse pingeni vinnastaks. Vaadake, kuidas ma armastan. Vaadake.

      20. juuli

      Ma pole mitu päeva kirjutanud. Põhjusega loomulikult. Kogu mu aeg on läinud Kimile. Mida suurem armastus, seda rohkem aega kulub. Meie klapp on endiselt võrratu. Kui vajan veidi värsket õhku, lähen lihtsalt järve äärde või libistan katusel ühe jaheda õlle või kaks. Tagasi tulles ei küsi ta kunagi, kus ma käisin, rääkimata etteheidetest, et miks nii kaua või midagi sellist. Ta on sama malbe ja valmis kogu aeg – 24/7. Magades ta ei vähkre, vaid laseb oma kaaslasel väärikalt puhata. Kui mul peaks keset öötundi uni kaduma, pakub ta ennast peenetundeliselt välja, kustutades oma tuharate ja üsaga oma isanda hetkelise vajaduse, imeb must välja frustratsiooni, masenduse, kingib sügava, piltideta une. Ta on nii hea, et olen mitmel korral tundnud kummalist tänutunnet, mis mu seest justkui mingit väljundit otsiks. Läksin lootusrikkalt lillepoodi, aga nagu arvata võiski, lõppes see hoopis järjekordse suurpuhastusaktsiooniga. Aeg – vist juba üle kahe nädala – oli siin oma halastamatut mängu mänginud. Kõik, isegi potililled, seisid longus, kõverad ja kuivanud, nagu kollektiivsed enesetapjad. Ainult mõned ükskõiksusele kalduvad kaktused turritasid ähvardavalt ja üleolevalt. Ma ei hakanud peenutsema, ladusin kõik kärudesse ja lükkasin konteinerisse. Ka kaktused. Pole nad midagi teistest paremad.

      Pesin käed ja istusin keskuse ette äärekivile. Päike paistis uskumatu jõuga, otsekui peaks ta teisi elavaid kehasid leidmata kogu oma energia ainuüksi minu nahal realiseerima. Nihutasin end varju. Melanhoolne melanoom – tänan, ei. Kust ma selle onkoloogi siit võtan. Või mängida ise kodutohtrit: kemoteraapia kuur Cillit Bangiga (Rimis kampaanialaval piiramatus koguses)? Ei tea, kahtlane värk.

      Jäin vaatama neid mõningaid autosid, mis parklas liikumatult juba terve juulikuu seisid. Oskaks ma juhtida, võiks ju Kimiga kuhugi sõita. Pärnusse randa näiteks, seal on alati palju soojem vesi kui Tallinnas. Aga mina pole kunagi selleks justkui vajadust tundnud. Elan kesklinnas, kõik käe-jala juures või paari trammipeatuse kaugusel. Pikemad otsad on alati saanud kas bussi või rongi või mõne sõbra neljarattalisega ära korraldatud. Paar aastat tagasi olin juba peaaegu kursustele minemas, aga siis tekkis mulle üks asjalik autoga tüdruk ja ma lõin motivatsiooni puuduses käega. Ometi kujutasin ma ju laias laastus seda autoasjandust ette. Kõigepealt tuli lükata käik vabaks, siis keerata võtmega süüdet, siis oli vist sidur põhja, esimene käik sisse, väike gaas, sidur tasa-tasa lahti ja peakski liikuma. Edasi tuli neid käike vist vahetada, niipalju kui isu ja tahtmist peale tuleb. No ja kusagil pidi veel ka piduripedaal olema. Keskmine, kui ma õigesti mäletan.

      Katsusin autode uksi, kuni leidsingi ühe lahtise. Istusin sisse, võti oli ilusti ees. Alustasin algusest. Käik välja, süüde (tükk aega ketras, aga käima igatahes läks), esimene käik, ei, kõigepealt sidur, nüüd käik, siis sidurit järgi tasa-tasa-tasa, mitte midagi ei toimunud, ahjaa – gaas, andsin gaasi – ja korraga midagi möiratas kusagil, tahavaatepeegli varjutas must tossupilv, auto hüppas paigalt ja enne kui ma millestki mõelda jõudsin, rammis selle esiots ostukärudele mõeldud varjualust. Lõin otsaesise nii valusasti vastu rooliratast, et karjatasin. Mootor suri välja, masin seisis, kapott kõrgele üles kortsutatud, tundsin, kuidas kaelas midagi kibedalt kihvatas ning siis, veel mitu sekundit hiljem, kõlas vali plaks ning mulle hüppas näkku mingi padi, nagu tahaks vihane auto oma haledat roolikeerajat surnuks lämmatada. Kuradi kurat, olin pasani ehmunud ja hirmul, palju ei puudunud piinlikust uroloogilisest reaktsioonist. Komberdasin autost välja, katsusin otsaesist, fakkjee, tilkuski raisk, ja jooksin apteeki.

      Otsustasin Kimile vahejuhtumist mitte rääkida. Plaasterdasin lauba, jõin ühe õlle ja katsusin rahuneda. Mingi trots tekkis. Ma olen kõiksugu ätte ja vanamutte sangas näinud, mismõttes, et mina ei saa hakkama. Läksin tagasi parklasse. Vaatasin oma äsjase sündmuskoha üle ja otsustasin edaspidi Opelitest eemale hoida. Leidsin ühe lahtiste ustega Subaru. See seisis eelmisest õppesõidukist mugavamalt parkla tagumises otsas, ees pikk tühi maa. Istusin sisse, võtmed rippusid abivalmilt süütelukus. Vaatasin käigukangi – automaat. Kurat, ei, võibolla just hea. Pedaale ainult kaks – gaas ja pidur. Seega tuli sidurita hakkama saada. Rahustasin ennast: olen kogu elu sidurita toime tulnud ja tulen nüüdki. Keerasin süüdet – mitte midagi. Vaid armatuurile ilmus teade: „Press brake pedal.” Okei, pole probleemi, pressisin breiki nii et vähe ei ole. Mootor käivitus. Sisemine loogika sundis valima kolmest väljapakutud tähest keskmise – D. Vaatasin pedaale, millegipärast tundsin siiski sidurist puudust. Vabastasin piduri ülima ettevaatlikkusega ning ennäe imet, auto võttis paigalt, rahulikult, ilma igasuguse hüsteeria ja paanikata. Ma sõitsin! Aeglaselt küll, aga ikkagi. Keerasin rooli vasakule ja auto pööraski vasakule, siis paremale ja liikusimegi soovitud suunas. Vajutasin pidurit ja me peatusime. Vabastasin piduri ning liikumine algas taas. Sõitsin parklas päris mitu tiiru. Kogusin vähehaaval julgust ja lisasin juba gaasigi. Perse küll, see pole üldsegi keeruline. Sattusin täitsa hasarti, tiirutasin teiste autode vahel, tehes kaheksaid ja mida kõike veel. Siis taipasin ka tagurdamist katsetada. Õige pea sujus seegi. Lahkusin parklast, sõitsin viadukti alt läbi, mööda Tartu maanteed kesklinna suunas, ainsateks segajateks siin-seal suvaliselt teele jäetud autod. Algul jälgisin hoolikalt kõiki liiklusmärke, peatusin iga keelava fooritule taga, aga varsti… ilmus mu huulile üleannetu muie.

      Paar tundi hiljem kihutasin rehvide vingudes punase tulega üle suvaliste ristmike. Hendriksoni küürul näitas spidomeeter 130 km/h, tegin äkilise pidurduse, keerasin paremale, siis gaas põhja, minu ees lähenes kohutava kiirusega Tondi ülesõit, ma ei vähendanud hoogu ja hoppaa… kõik neli ratast õhus… ma lendan… põmaki! Ja ma sõidan!

      Olin kaotanud igasuguse aja- ja reaalsustaju. Veel mõned tunnid tagasi ei osanud ma autot käivitadagi. Vaadake mind aga nüüd. Tallinna Ralli, üks osavõtja, üks kiiruskatse, soontes viis liitrit adrenaliini, roolis Lui Vutoon – Subaru tehase kohalik teamrider. See uus maailm hakkab mulle veel meeldima.

      22. juuli

      Täna on minu elu kauneim õhtu. Hommikul pakkisime asjad. Ladusin piknikukorvi juustu, veini, hanemaksapasteeti, kräkkereid, küpsiseid, Nutellat, kalamarjakonserve. Viskasin pagassi mõned veepudelid ja paar sikspäkki õlut, rannalinu, päikesekreeme, täispuhutava madratsi. Täitsin väikese moeka kohvrikese uute rõivastega, unustamata pakkida kaasa ka mõned bikiinid ja paar seksika pesu komplekti Kimile. Pärnusse! Pärnusse!

      Kinnitasin Kimi turvavööga, lükkasin hoolikalt valitud CD pleierisse ja lülitasin draivi sisse. Võtsin sujuvalt kohalt, manööverdades parklast välja rahulikult ja väärikalt. Helesinises taevas julgustas päike üksikuid valgeid pilvekesi meid ustavalt eskortima. Naeratused me huulil ilmusid selleks, et jääda.

      Vabaduse puiesteel tegin ootamatu peatuse. Tee ääres seisis veidi viltu küll, aga täiesti heas korras Bentley Continental Cabrio. Jäin korraks mõttesse. Heitsin Kimi poole küsiva pilgu. Ta vaatas seda iludust