Lui Vutoon. Armin Kõomägi

Selles mõttes, et kõik on rahulik, midagi juhtunud ei ole, paks ja palav stabiilsus on laskunud lämmatavast taevast maa peale ja… Ja nii edasi. Millegipärast helistasin emale. Ka tema ei vastanud.

      Kui nüüd rattaga Sossi mäest üles sõtkusin, ei hoidnud ma ennast enam tagasi. Särk kleepus ihule, kuid täna see mind ei heidutanud. Liiklust ei olnud. Foorid vahetasid tähtsalt värve, nagu oleks, mida reguleerida. Ootasin punase tule lõpuni (alati võib kusagilt mõni hull kohale kihutada) ja jätkasin sõitu. Ülemiste keskuse parklas tabas mind déja` vu – ma olin seda näinud. Eelmisel hommikul seisid täpselt samad vähesed autod täpselt samadel kohtadel. Lukustasin ratta ja sisenesin. Poed särasid tuledes, kõlas mahe muusika. Läksin mäkki. Minu väljatõstetud friikartulite rest seisis samas kohas. Katsusin paberisse keeratud burgereid, need olid kõik jahedad ning mitte kuigi pehmed. Lasin endale ühe koka, jättes mündi kassa kõrvale.

      Sekretäri polnud. Koputasin ja astusin vastust ootamata sisse. Kardin lehvis, justkui poleks kuupäev vahepeal vahetunudki. Kalender seinal näitas eilset. Haarasin ülemuse telefoni ja uurisin kõnelogi. Kaks vastamata kõnet noorelt klounilt. Mind tabas külmavärin, kuigi oli palav.

      Istusin ja hakkasin mõtlema. Helistasin veel kord emale, siis paarile sõbrale, jättes kõigile postkasti muretu häälega tagasihelistamispalved. Tõusin ja jalutasin kogu keskuse põhjalikult läbi, kiikasin igasse kauplusse, hõikusin aeg-ajalt, haarasin Klickist kõige kallima läpaka ja jalutasin turvaväravate vahelt välja. Kõrvulukustavat helisignaali taludes ootasin kohaletormavaid turvamehi. Kümme minutit ootasin, siis panin läpaka tagasi. Varsti vaikis ka signaal, otsekui valehäire.

      Kus nad kõik on? Mis päev täna on? Kas kusagil toimub midagi, mida ma ei tea või ei mäleta? Kaalusin peas erinevaid variante. Laulupidu? Laulupidu! Muidugi! Kuidas ma unustada võisin. Istusin sadulasse ja võtsin suuna Lauluväljakule. Kiirustasin. Tundsin, kuidas higinired mööda külgi alla valguvad. Hingeldades ümisesin isamaalisi laulukesi. Liiga kiiresti ja kordustega, nagu valel kiirusel hüplev vinüülplaat. Mu isamaa on minu arm ja põhjamaa, me sünnimaa. Kaks osa adrenaliini ja kolm osa paatost, Red Bull ja suitsupääsuke. Kohe-kohe näen ma sadu ja tuhandeid Kadriorgu pargitud autosid, rahvariietes mehi ja naisi, õhupallidega kekslevaid tüdrukukesi, me võtame üksteisel sõbralikult kätest kinni, tõmbame kopsud täis isamaa vaimustavat õhku, tõuseme kõrgele selle armsa põhjamaise maa kohale ja lendame üheskoos mesipuu poole!

      Aga seal, keset tühja ja mahajäetud muruplatsi, ei lennelnud lillelt lillele mitte töökas ja usin mesilind, vaid kortsus Snickersi kirjaga šokolaadipaber.

      Pedaalisin nukralt tagasi keskusesse, silme ees trööstiv sihtmärk: Rimi alkoholilett.

      5. juuli

      Ärkasin kodus ja esimese asjana hakkasin puudust tundma. Söögist, sõpradest, puhtast pesust. Uskumatu, kui ruttu võib külmik tühjeneda, kui ema kodus pole. Võtsin mobiili ja kukkusin helistama: Aaron, Aiku, Age, Brunn, Citykas, Dänn, Dildo, Eesel, ema, Frodo jne, algusest peale. Välja lülitatud või võrgust väljas, kõigil. Valisin järjest edasi ühtegi kontakti vahele jätmata kuni Xenja, Ylemuse ja Zorroni – sama tulemus. Mida vi…? Täielik emmvee. Mitte et mul neid nagu nii väga vaja oleks, aga ikkagi, kus nad on? Lülitasin sisse teleka. Kanalid näitasid valdavalt tühjust, sellist musta-valgesäbrulist. Ühest kohast jooksis mingi vana vestern, kus tolmuse näoga kauboi lükkas kaabu revolvriga kuklasse ja sülitas maha, silmad täis võidukat põlgust. Ühel teisel kanalil istusid neli tšellisti, noodipuldid ees, ja ootasid midagi. Proovisin raadiot. Sama tapeet, mis varem. Läksin Facebooki ja Twitterisse, kus viimased sissekanded pärinesid teisest juulist. Ka välismaalaste omad. Tšekkisin Delfit. Üleüleeilsete uudiste ümber vilkusid alati värsked bännerid. Ei tea, kauaks need niimoodi vilkuma jäävad? Ja kellele?

      Vaatasin aknast välja ja katsusin mõtelda. Inimesi pole, koeri, kasse samuti mitte. Linnud on. Tapsin ühe kärbse. Putukad samuti. Ja mina. Linnud, putukad ja mina. Absurd. Uhkeks see analüüs nüüd küll ei teinud. Korraks tekkis tahtmine aknast alla viskuda ja järele proovida. Kumb ma siis olen, lind või putukas.

      Midagi oli valesti. Kui kõik on ära, siis pidin ju mina ka ära olema. Mõni tappev viirus? Neutronpomm? Vaevalt, laipu ju pole. Küüditamine ehk? Kes küüditas? Kuhu? Kurat, ei ole võimalik, me kuulume ju NATO-sse ja Euroopa Liitu. Ufod? Kamoon.

      Läksin välja. Tühi kõht andis tunda. Alles nüüd taipasin Tartu maanteed täpsema pilguga uurida. Trammid seisid kus juhtus, nagu ka sõidukid. Mõni auto oli teisele tagant sisse pannud, aga tundus, et mitte kuigi suurel kiirusel. Pigem oli taganttulija eesolevaga sõbralikult põkkunud. Üks soome numbrimärgiga Opel puutus esiotsaga vastu liiklusmärki. Vaatasin salongi, esiistmel vedeles lahtivolditud Tallinna kaart, tagaistmel tühjad lastetoolid, mille vahel kaks räsitud Angry Birdsi nukku. Edasi lonkides möödusin lapsevankrist. Nööpisin katte ettevaatlikult lahti. Tühi. Ainult mingi kõrin veidi näritud otsaga. Võtsin selle kätte, raputasin ja korraga ehmusin. Nii vali heli! Vaatasin enda ümber. Täiesti irreaalne vaikus, nagu vaakuumis oleks. Kuulatasin. Tahtsin silmi sulgeda, aga millegipärast ei jätkunud julgust. Mul hakkas väga kõhe. Linn on, majad on, trammid ja autod on, aga helisid ei ole. Võtsin kõristi kätte ja liigutasin vaikselt, nii vaikselt, et suutsin eristada iga üksiku terakese häält. Lisasin tasapisi hoogu, pöörates end samal ajal 360 kraadi. Kõrin valjenes, kusagilt kurgusügavusest hakkas kostma madal „Aaaaaaaaa…”. Tõstsin plastlelu peakohale, vehkides aina intensiivsemalt. „AAAAAAAAA…” Hääl tugevnes ja surus valusasti rinda, justkui paisuvesi, mis tammist jagu tahab saada. „AAAAAAAP-PIII-II!”

      Ja siis jälle vaikus. Nonsenss. Sellises hääletuses võib hulluks minna. Pistsin kõristi taskusse ja astusin edasi. Mingigi heli vähemalt.

      Kõndisin vahelduseks keset tänavat, vaadates aeg-ajalt selja taha. Fooride optimistlik kindlameelsus ajas vaata et naerma. Kujutasin ette, et kui kõik peaks ühel hetkel maailmas millegipärast otsa saama, siis kusagile jääb kindlasti mõni tubli ja ennastsalgav valgusfoor. Kord peab majas olema, fakkjee.

      See viis mu mõtted elektrile. Äkki tuleks Narva Elektrijaama helistada. Kindlasti tukub seal suure tähtsa puldi taga mõni unine tehnik, kes sarnaselt minuga on grandioossest kadumisest ebaõiglaselt kõrvale jäetud. Leidsin netist energiafirma numbri, aga sinna helistades pidin kuulama jälle seda tühist automaatmuusikat, mille igavesti korduv lapsik meloodia kaotab mõne minuti järel kogu oma võltsi optimismi, mässides sind lõpuks paksu kleepuvasse masendusse. Miks muusika? Miks mitte kirjandus? Ma olen valmis kuulama läbi Tammsaare kogutud teosed, kui te mind teenindada ei taha. Ainult palun ärge mõnitage selle romantilise saksofoniga.

      6. juuli

      Võttes arvesse asjade seisu, langetasin otsuse: ma kolingi ajutiselt Ülemiste kaubanduskeskusesse. Kolimiseks on seda ehk palju nimetada, aga täna ma igatahes siia saabusin, kaasas läpakas, mobiil ja ratas. Ma ei kujuta ette, kui kaua selline situatsioon kesta saab. Ilmselt tulevad nad ikka varsti tagasi. Õige pea, ma loodan.

      Keskuses mingeid muutusi ei paistnud. Külalislahked uksed näitasid oma avaraimat naeratust. Ma ei punninud vastu, astusin edasi, uksed sulgusid mu järel. Nüüd olin ma vaala kõhus.

      Tuled põlesid vapralt, eskalaatorid galopeerisid, justkui vabaks lastud ratsaniketa hobused, kaks korrusetäit üle kogu planeedi kokku kuhjatud kaupa ootas kannatlikult ostu-müügi tehingut, nagu noored puutumata neitsid tõotatud peigmehi. Avastasin, et olin rahakoti koju jätnud. Nii et jäävad ära need pulmad siin paraku.

      Läksin Rimisse. Pitsad ei paistnud enam esimeses värskuses. Leivad-saiad olid minetanud tavapärase lipitseva pehmuse, demonstreerides vahelduseks oma iseloomu kõvemaid tahke. Sisenesin tagaruumidesse ja leidsin igavese piraka köögi. Võtsin kõige väiksema poti, mis oli ikkagi liiga suur, ja panin tulele. Tõin saalist hapukoort ja paki pelmeene. Neid ma vähemalt oskan keeta. Sõin kõhu täis. Võtsin paar Red Bulli ja sõitsin üles mööblipoodi. Otsisin mulle sobiva madratsiga voodi, viskasin pikali, tegin läpaka lahti ja uinusin natukeseks.

      Huvitav, kaua ma siin sedaviisi üksinda elama pean. Nädala? Veel kauem? Helistamisest olin loobunud. Liiga palju vastamata kõnesid mõjub ülearu hüsteeriliselt. Tegin tiiru poodides.