Pokker ja võitja psühholoogia: eduka pokkerimängija hoiakud ja mõtteviis. Matthew Hilger

seas kohtab palju erimeelsusi, kuid ühes asjas on nad kõik üksmeelel: nad ikka veel õpivad.

      3. peatükk

      Võitusaamine instinktidest

      „On võimatu mitte märgata, kui suurel määral on ühiskond rajatud instinktidest loobumisele.”

Sigmund Freud

      Pokkerimängus tuleb ette palju selliseid olukordi, mil meil tuleb mõelda pokkerimängija õige meeleseisundi peale. Kõige vastuolulisemad on situatsioonid, mil kaldume tänu instinktidele valesid valikuid tegema. Üheks põhjuseks, miks nõrgemad mängijad kipuvad pokkerilauas vigu tegema, on see, et paljude valikute puhul läheb vaja oluliselt teistsugust lähenemist ja mõtlemisprotsessi kui meil igapäevaelus vaja on. Mitmed pokkerilauas vajalikud hoiakud ja mõtlemisviis on meie instinktidega täielikult vastuolus.

      Et pokkerit paremini mõista ja võimalikult häid tulemusi saavutada, peame ära tundma olukorrad, mis nõuavad tavapärasest erinevat mõtlemisviisi. Selles peatükis kirjeldame, mis asi on „pokkeriintuitsiooni kuus fakti”. Saad teada, kuidas pokker „reegleid muudab” ning kuidas need muutused on seotud pokkerimängija mõtteviisiga.

      3.1. Tegu ja tagajärg

      Inimloomusele on omane uurida teo ja tagajärje vahelisi seoseid. Nende seoste avastamine ja uurimine on kogu õppimise aluseks. Teo ja tagajärje seos võib olla väga lihtne ja iseenesestmõistetav – näiteks teadmine, et õhupall läheb katki, kui seda nõelaga torgata. Seos võib olla ka keerukam ja kaugeleulatuvam. Võime avastada, et kui valetame, usutakse ja usaldatakse meid tulevikus vähem. Inimese arengu võtmeks on niisuguseid seoseid võimalikult palju avastada ja õppida neid igapäevaelus rakendama. Pea kõik, mida me iga päev teeme, põhineb varem avastatud ja kogetud tegude ning tagajärgede seostel.

      Tänu teo ja tagajärje seose mõistmisele oleme võimelised ennast ja oma tegusid ka muutma. Kui sinu teol ei ole soovitud tagajärge, püüad järgmisel korral teistmoodi talitada ja seejärel uurid, kas tagajärg on erinev. Kui viskad näiteks sõbrale palli ja see lendab tal kõrge kaarega üle pea, püüad järgmisel korral vähem jõudu rakendada. Võib juhtuda, et nüüd viskad palli liiga nõrgalt ja see kukub sõbra jalge ette maha. Sa muudad vastavalt sellele jälle visketugevust ja nõnda edasi.

      Muutus ei pea olema tingimata füüsikaline. Näiteks võib ülemus oma töötajatele tutvustada mingit uut tööprotsessi, mis peaks tõstma kogu meeskonna töö produktiivsust. Seejärel analüüsib ta töötulemusi ning vajadusel muudab tegevusplaani, et järgmise perioodi tulemused oleksid veelgi paremad. Antud näite puhul on teo ja tagajärje vaheline seos pisut keerukam ja nõuab põhjalikumat analüüsi.

      Pokkerimängus võib teo ja tagajärje (antud juhul valiku ja mängutulemuse) vahelist seost olla veelgi raskem tuvastada. Igal teol võib olla mitmeid tagajärgi, nii soovitud kui ka soovimatuid. Seetõttu on ka õppimisprotsess keerukam. Kui rakendada pokkerit õppides sama meetodit, mida palli viskamises, võib tekkida hulganisti probleeme.

      Pokkeris on olukordi, mida saab lahendada matemaatilisel teel. Näiteks on limit Hold’em’i puhul lihtne tõestada, et peaaegu alati on korrektne call’ida flop’il tehtud panus nut mastitõmbega. Enamasti on situatsioon aga tunduvalt keerukam. Matemaatiliselt pole võimalik kindlaks teha, kas keskmisest positsioonist on parem 66-ga loobuda, tõsta, või call’ida. Võimalusi, mis sõltuvad konkreetsest olukorrast, on lihtsalt liiga palju. Sellisel juhul võid õppida teistelt või jääda lootma katse-eksituse meetodile. Katse-eksituse meetodiga on aga see mure, et kui meie teo tagajärg meid ei rahulda, püüame vaistlikult oma tegu muuta, et paremat tulemust saavutada. Sellise reaktsiooni puhul peab aga pokkerimängija väga ettevaatlik olema. Pokkerimängus võivad optimaalsetel valikutel olla sageli negatiivsed tagajärjed ning vastupidi. Näiteks võime call’ida pre-flop tõste K-9-ga ja kui flop tuleb K-9-6, siis vastase, kellel on A-K, üle mängida. Need on väga harvaesinevad näited, kuid enamiku otsuste puhul, mis pokkerilauas langetatakse, kehtib sama põhimõte.

      See, et hetkel võidad, ei tähenda veel, et sa hästi mängid, ja see, et kaotad, ei tähenda, et mängid halvasti.

      See on oluline tähelepanek, mida iga pokkerimängija peaks teadma ja mõistma. Vastasel juhul võid hakata oma mängus tegema lubamatuid muudatusi või paremate lühiajaliste tulemuste saavutamiseks jätkata valede valikute tegemist. Eespool toodud näite puhul võib AA käega mänginud mängija tulevikus ässadega liiga ettevaatlikult mängima hakata ning K-9-ga mänginud mängija võib olla edaspidi veelgi kindlam, et K-9-ga on täiesti õige tõstetud panus call’ida.

      Ülesanne: uuri mõnes pokkeristrateegia raamatus olevaid stardikäe-tabeleid, näiteks Internet Texas Hold’em. Kas mängid vahel käega, mida tabelis pole toodud? Võimalik, et mängid neid käsi, kuna lühiajaliste tulemuste põhjal pead seda optimaalseks. Alati, kui sinu strateegia või idee on suurema osa kogenud ja teadlike mängijate arvamusega vastuolus, pea meeles, et sinu arvamus põhineb subjektiivsel oletusel või väikese tõenäosusega juhuslikul stsenaariumil.

      Loomulikult on tähtis ka oma vigadest õppida, et mänguoskusi arendada. Üheks arenemisvõimaluseks on oma mängutulemuste analüüsimine. Oma tegusid tuleks muuta siiski ainult pikaajalise tulemuste analüüsi põhjal ja „pikk perspektiiv” võib olla pikem kui arvata oskad. Nagu eelmises peatükis juba mainisime, võib see tähendada kümneid tuhandeid mängitud käsi, alles siis on võimalik üldse hinnata mängija keskmist võidutaset. Kui analüüsida mingit konkreetset kombinatsiooni või jaotust, võib see number veelgi suurem olla, kuna sama jaotus võib esineda vaid kord mõnesaja jaotuse jooksul.

      Oletame, et püüad kindlaks teha, kas varajases positsioonis oleks AA-ga targem panust tõsta või jätta see tõstmata, lootuses, et teed seda järgmises panustamisvoorus. Kui pikka katsete seeriat läheb vaja, et olla enam-vähem kindel, et sinu valik on õige?

      AA saad 221 käest keskmiselt ühe korra. Keskmiselt igas kolmandas jaotuses oled varajases positsioonis (eeldusel, et mängid täislauas). Osal kordadest on vastane juba enne sind panust tõstnud. Ühe katse sooritamiseks pead mängima umbes 700 kätt. Kui otsustad, et sajast katsest piisaks, et oma otsuse õigsuses veenduda, peaksid mängima läbi 140 000 kätt!

      Mõni inimene võiks vastu vaielda ja öelda, et kui järeldusele jõudmine nõuab 140 000 käe läbimängimist, ei saa antud küsimus üldse nii oluline olla. Kuid pokkeris esineb sadu sarnaseid olukordi. Kui otsustad oma mängutaktikat alati ainult lühiajaliste tulemuste põhjal muuta, võid kokkuvõttes kaotada suure summa raha.

      Ka pokkeris kehtib teo ja tagajärje seaduspärasus, kuid teisiti kui igapäevaelus. Sinu tegude tagajärg on lühikeses perspektiivis äärmiselt muutlik ja vähetähtis ning kohati isegi nii tühine, et selle pärast pole tarvis üldse muret tunda. Enamikul mängijaist on selle mõistmisega raskusi ja nad esitavad endale sageli järgmisi küsimusi:

      • Kuidas on võimalik, et kaotan vastastele, kes mängivad minust ilmselgelt halvemini?

      • Kuidas on võimalik, et ühel õhtul võidan, aga järgmisel õhtul kaotan, kuigi mängin mõlemal õhtul sama hästi?

      • Miks mulle ei satu viimasel ajal üldse rida, masti või kolmikut?

      Online-mängijail on võimalik oma mängustatistikat analüüsida, mis omakorda tekitab sügavamaid ja spetsiifilisemaid küsimusi:

      • Miks ma pidevalt A-J-ga kaotan, aga nii A-Q-ga kui A-T-ga võidan?

      • Miks ma nii tihti samast mastist 8-4-ga võidan?

      • Miks mõni statistiliselt nõrk mängija nii palju võidab?

      Igas pokkerilauas, nii live- kui ka online-mängus, leidub tõenäoliselt mängijaid, kes endale sarnaseid küsimusi esitavad. Tänu oma tähelepanekutele kipuvad nad käituma irratsionaalselt. Hakkavad näiteks mängima samast mastist 8-4-ga ja muutuvad ettevaatlikuks või lausa väldivad A-J-ga mängimist. Nad loobuvad liiga