Pokker ja võitja psühholoogia: eduka pokkerimängija hoiakud ja mõtteviis. Matthew Hilger

lootes nõrkade kätega ja aeg-ajalt neil tahes-tahtmata ka veab.

      Osa mängijaist usub tõsimeeli, et loose-mängijaid on raskem võita kui tight-mängijaid. Nad tuginevad järgmistele argumentidele:

      • Suurim paar ei anna võitu.

      • Oma kätt pole võimalik kaitsta.

      • Kui kõik call’ivad, on see ka kõikidele kasulik, kuna nad tekitavad sellega üksteisele parema pot odd’si.21

      Leidub ka mängijaid, kes peavad loose-mänge pikas perspektiivis kasumlikumaks, kuid mängivad sellegipoolest parema meelega tight-mängijate vastu, kuna nad on riskikartlikud. Nad eelistavad väikeseid ja sagedasi võite suurtele võitudele ja suurtele kaotustele, mida esineb ainult väga loose-mängudes. Nad loobuvad võimalusest pikas perspektiivis kasumisse jääda, et vähendada suure summa kaotamise riski.

      Riskikartlikkus mängib pokkerilauas ka teistsuguseid rolle. Mõned mängijad ei julge panust tõsta, kuna kardavad ületõstet ja loobuvad, kui neil on kombinatsioonist vaid üks kaart puudu, kuigi peaks call’ima.22 Iga otsus, mis on langetatud sooviga kaotust vältida, on märk sellest, et mängid mitteproduktiivset ja riskikartlikku mängu.

      Paljude mängijate jaoks on riskikartlikkus otseselt seotud nende mängulimiitidega. See puudutab juba varem mainitud tõsiasja, et inimesed muutuvad suurte summade puhul riskikartlikemaks. Mängija võib 5–10 dollari limiitide puhul rahulikult 500-dollarilise kaotusega leppida, kuid 10–20 dollari mängudes, kus kaotada võib juba neljakohalisi summasid, muutub ettevaatlikuks ja nii suur kaotus oleks talle vastumeelne, isegi juhul, kui tema mängukassa on piisav.

      Sellises olukorras jäädakse sageli madalamate limiitide juurde, et end mitte ebamugavalt tunda. Kui mängija kardab pokkeris oma rahast ilma jääda, ei jõua ta kaugele. Kui mängija ei suuda mängitava taseme tõusude ja mõõnadega toime tulla, võib ta hakata teadlikult või alateadlikult mängima riskikartlikult. Seitsmendas peatükis räägime kõrgematele limiitidele üleminekust ja sellega kaasnevatest probleemidest lähemalt.

      3.5. Ahnus

      Elame ühiskonnas, mis suhtub ahnusse suure põlgusega. Kui kedagi ahneks peetakse, on see äärmiselt negatiivne ja see näitab, et ta on endale rohkem ressursse kokku kraapinud kui ta tegelikult vajab.

      Ahnus on samas ka äärmiselt subjektiivne termin. See, kui suured on kellegi vajadused, on perspektiivi küsimus. Lääne ühiskonnas on sellegipoolest juurdunud arusaam, et kui kellegi valduses on mingit ressurssi juba külluses, on selle juurde võtmine kurjast. See on lausa üks seitsmest surmapatust.

      Pokkeris tuleb täielikult vabaneda mõtteviisist, et ahnus on midagi halba. Ahnus ei ole pokkeris mitte ainult aktsepteeritav nähtus, vaid lausa elutähtis. Pead igast situatsioonist pigistama välja nii palju raha kui võimalik. Pea meeles, et pokkeris pole kellelgi teiste ees suuri eeliseid ja ühtegi panust ei tohi jätta juhuse hooleks. Pead kõik panused ilma igasuguste süümepiinadeta endale krabama või vähemalt püüdma seda teha.

      „Ahnus on hea. Ahnus on õige. Ahnus toimib,” kuulutas Gordon Gekko filmis „Wall Street”.

      Negatiivne hoiak ahnusesse on juurdunud meie alateadvusesse ja võib aeg-ajalt pokkerilauas välja lüüa. Mõned mängijad võivad näiteks viimase panustamisvooru ajal check’ida või jätta panuse tõstmata, kuigi nad võiksid suure tõenäosusega võita. Nad võivad oma tegu õigustada mõttega: „Pank on juba piisavalt suur, pole vaja ahneks minna.”

      Pokkeris on selline mõttekäik täiesti absurdne. Pank ei ole kunagi piisavalt suur ja kui oled kindel, et sul on kõige paremad kaardid, tuleb panust tingimata tõsta! Tavaelus võib selline käitumine tõepoolest taunitav olla, kuid pokkeris tuleb alati taguda rauda, kuni see veel kuum on. Loomulikult võib juhtuda, et mõnele mängijale sa pärast enam ei meeldi, aga see on vältimatu, kuna ta võib niikuinii su peale ärrituda, sest mängid näiteks temast paremini. Internetis mängides üldiselt seda muret ei teki. Tänu Internetis valitsevale anonüümsusele tegutsevad inimesed seal alati ainult enda huvisid silmas pidades ning panustavad ja tõstavad panust, kui arvavad, et neil on teistest paremad kaardid.

      Sarnast käitumist võib märgata ka mõne mängija puhul, kellel on teatud perioodi vältel väga hästi läinud. On inimesi, kes lõpetavad mängimise, kui on juba võitnud mingi teatud summa. Nad ei taha ahneks minna, ahnus ajab ju upakile. Nad kardavad, et karistuseks võivad nad võidetud rahast üldse ilma jääda. Loomulikult on ka see täiesti ebaloogiline ja jabur. Kes peaks sind selle eest karistama? See on lihtsalt reflektoorne reaktsioon, mis vallandub tänu meile maast madalast pähe taotud tõekspidamisele, et ahnus on väga paha asi.23

      Tõtt-öelda ei ole ahnuse kontseptsioonil pokkerilauas üldse mingit kohta. Pokker on mäng, mille eesmärk on võita raha. Mõni võib nimetada seda ahnuseks, tegelikult on tegu lihtsalt mängureeglitest kinnipidamisega. Pokkeri eesmärk ongi võita võimalikult palju raha. Kui su vastastele see ei meeldi, peaksid nad endale mõne teise hobi leidma.

      3.6. Hägune mõtlemine

      Mis asi on ebaselge või hägune mõtlemine? Lihtsalt seletatuna on see igasugune mõtlemine, mis pole loogiline; igasugune deduktsioon, milles puudub loogika. Isegi üldiselt intelligentseteks peetavate inimeste mõttekäik võib vahel lõppeda ebaloogilise või kehvapoolse järeldusega. Enamik inimesi mõtleb ebaselgelt tunduvalt sagedamini kui nad arvatagi oskavad. Oletame, et näed kedagi kauplusesse sisenemas ja kommi ostmas. Ta avab kommipaberi, aga kompvek kukub põrandale. On inimesi, kes sellele vaatamata kompveki üles tõstavad ja suhu pistavad. Tubli! (Käesolev teos ei olegi hügieeniõpik.) Paljude inimeste meelest oleks kõige ratsionaalsem osta uus kompvek. Kui keegi viie minuti eest tahtis kommi süüa, on üsna tõenäoline, et ta tahab seda ka praegu. Kui ta oli valmis viie minuti eest sellele raha kulutama, on ta valmis seda ka praegu tegema. Ainus põhjus, miks ta uut kommi ei peaks ostma, oleks see, et tal pole selle jaoks enam raha.

      Sellele vaatamata väga paljud inimesed uut kommi enam ei osta. Nad kiruvad natuke, siis kehitavad õlgu ja lahkuvad kauplusest. Millegipärast on kommi ostmine ja selle mahapillamine neilt võtnud soovi uut kommi osta. Kui neilt küsida, miks nad niimoodi käitusid, ei oska nad mingit loogilist seletust anda. Nad tunnevad, et ei taha kaks korda sama asja eest raha välja käia. Tegelikult ei osta nad uut kommi jonni pärast.

      See on väga piiratud näide ebaselge mõtlemise kohta. Nagu komminäitegi puhul, ei lõpe hägune mõtlemine enamasti katastroofiga. Paratamatult elimineeritakse igasugune ebamäärane mõtlemine, millel võiksid olla tõsised tagajärjed. Pokkerimängus on aga iga otsus tähtis ja igasugune ebaloogiline mõttekäik maksab raha. Mis kõige hullem – tõenäoliselt pole sa ise üldse sellest teadlik ja sul pole aimugi, kui suured summad seetõttu kaotad.

      Järgmiseks toome mõned näited pokkerilauas esineva ebaselge mõtlemise kohta.

Mõtlemine ebaolulistele asjadele

      Kui otsustusprotsessi kaasatakse ebavajalikke tegureid, võib see õige otsuse langetamist häirida. Kahte sellist tegurit juba tutvustasime alapeatükkides „Jäta oma ego ukse taha” ja „Hoidu emotsioonidel põhinevatest otsustest”. Ego on kahtlemata üheks teguriks, mis käivitab ebaselge mõtlemise, ja emotsioonid soosivad ebaloogilisust ning häirivad õigete valikute tegemist. Kindlasti ei tohi oma otsustusvõimet segada lasta ka äsja mängitud käe tulemustel. Pokkeris tuleb otsuseid langetada ainult selle põhjal, mis on kõige õigem antud situatsioonis ja hea pokkerimängu seisukohast.

Tõenäosuse valestimõistmine

      Tõenäosuse mittemõistmise tõttu ei saada enamasti õigesti aru ka juhuslikkuse printsiibist. Näite selle kohta võib leida „Mänguri mõtisklustest” (The Gambler’s Fallacy), kus mängija usub teadlikult või alateadlikult, et mingi juhusliku sündmuse esinemise põhjustab varem toimunud juhuslik sündmus. Näiteks: kui ta on saanud kolm mastitõmmet järjest, võib ta uskuda, et suure tõenäosusega juhtub sama ka järgmise tõmbega.24

Tulemuspõhine

21

Nähtust nimetatakse vahel ka schooling’uks ehk „koolirahaks”.

22

Nii kipuvad tegema tight-passive-mängijad ehk äärmiselt ettevaatlikud ja konservatiivsed mängijad, kes mängivad ainult ülihäid käsi (rocks).

23

Millal oleks õige mängusessioon lõpetada, räägime lähemalt 9. peatükis.

24

Et paremini mõista Hold’em’is esinevat tõenäosust, soovitame Matthew raamatut Texas Hold’em Odds and Probabilities: Limit, No-Limit, and Tournament Strategies.