Muretu. Jo Nesbø

et puuduvad sõnad leida. Mõtlemine on sama oluline kui nägemine.”

      „Nüüd hakkab ta sosistama,” ütles Beate.

      Bjelke jättis sõna pealt jutu ja keskendus sügavalt vaevumärgatavatele huuleliigutustele filmilinal. Beate peatas videolindi, enne kui pauk käis.

      „Just nii,” ütles Bjelke. „Üks kord veel.”

      Ja siis: „Veel kord.”

      Seejärel: „Ole nii kena, üks kord veel.”

      Pärast seitsmendat korda noogutas ta, et on küllalt näinud.

      „Ma ei saa aru, mida ta mõtleb,” ütles Bjelke. Harry ja Beate vahetasid pilke. „Aga ma arvan, et tean, mis ta ütleb.”

      Beate sörkis mööda koridori, et Harryga sammu pidada.

      „Teda peetakse oma alal riigi juhtivaks eksperdiks,” ütles Beate.

      „See ei aita,” ütles Harry. „Ta ütles ise, et pole kindel.”

      „Aga kui naine ikkagi ütleb seda, mida Bjelke arvas?”

      „See ei klapi. Ta pidi ühe „ei” vahele jätma.”

      „Ma ei ole nõus.”

      Harry jäi järsku seisma ja Beate jooksis talle peaaegu otsa. Ta vaatas hirmunult üles mehe ühte pärani avatud silma.

      „Väga hea,” ütles ta.

      Beate tundus segaduses olevat. „Mida sa silmas pead?”

      „Erimeelsus on hea. Erimeelsus tähendab, et sa oled võib-olla midagi näinud või aru saanud, kuigi sa veel ei tea, mida täpselt. Ja mina ei ole midagi aru saanud.” Ta hakkas uuesti astuma. „Lähtume sellest, et sul on õigus. Mõtleme, kuhu see meid viia võib.” Ta jäi lifti ees seisma ja vajutas nupule.

      „Kuhu sa nüüd lähed?”

      „Kontrollin üht pisiasja. Ma olen vähem kui tunni pärast tagasi.”

      Liftiuksed avanesid ja politsei osakonnajuhataja Ivarsson astus välja.

      „Ohoo!” säras ta. „Meisterdetektiiv jälgedel? Midagi uut teada anda?”

      „Paralleelsete uurimisrühmade mõte ongi selles, et me ei anna suurt midagi teada,” ütles Harry ja astus temast mööda lifti. „Kui ma muidugi sinust ja FBI-st õigesti aru saan.”

      Ivarsson naeratas laialt ja suutis pilgu kindlana hoida. „Võtmeinformatsiooni peame loomulikult jagama.”

      Harry vajutas liftis esimese korruse nupule, aga Ivarsson võttis ukse peal koha sisse ja hoidis seda lahti: „Niisiis?”

      Harry kehitas õlgu. „Stine Grette sosistab röövlile midagi, enne kui too ta maha laseb.”

      „Või nii?”

      „Me arvame, et ta sosistab: „See on minu süü.””

      „„See on minu süü”?”

      „Jah.”

      Ivarsson kortsutas kulmu. „See ei saa ju paika pidada? Sobiks ju paremini, kui ta ütleks: „See ei ole minu süü”, et see pole tema süü, et kontorijuhatajal kulus raha kotti ajamiseks kuus sekundit kauem.”

      „Pole nõus,” ütles Harry ja vaatas demonstratiivselt kella. „Meid aitas üks riigi juhtivaid eksperte. Aga sellest võib Beate sulle lähemalt rääkida.”

      Ivarsson nõjatus ühele liftiuksele, mis nügis aeg-ajalt närviliselt tema selga. „Nii et ta ei aja meeleheites sõnu segi. Kas see on kõik, mis teil on? Beate?”

      Beate punastas. „Ma hakkasin just Kirkeveieni röövi videot läbi vaatama.”

      „Järeldusi on?”

      Tüdruku pilk eksles Ivarssonilt Harryle. „Veel mitte.”

      „Seega mitte midagi,” ütles Ivarsson. „Aga siis rõõmustab teid ilmselt, et me oleme vaatluse alla võtnud üheksa kahtlusalust, kes on kõik ülekuulamiseks kohale kutsutud. Ja meil on plaan, kuidas me lõpuks saaksime Raskolilt midagi välja pinnida.”

      „Raskolilt?”

      „Raskol Baxhet, rotikuningas isiklikult,” ütles Ivarsson, võttis vööaasadest kinni, hingas sisse ja kohendas rahulolevalt naeratades pükse. „Aga sellest võib Beate sulle kindlasti lähemalt rääkida.”

      13. PEATÜKK

      Marmor

      Harry teadis, et mõnedes asjades on ta väiklane. Nagu selles, mis puudutas Bogstadveienit, näiteks. Talle ei meeldinud Bogstadveien. Ta ei teadnud päris täpselt, miks, võib-olla lihtsalt seepärast, et sellel kulla ja naftaga sillutatud tänaval, lausa Õnnemaa õnnetipul, ei naeratanud keegi. Harry ise ka ei naeratanud, aga ta elas Bisletis, talle ei makstud naeratamise eest ja tal oli hetkel paar head põhjust mitte naeratada. Aga see ei tähendanud, et Harry, nagu enamik norrakaid, poleks osanud hinnata, kui keegi talle naeratas.

      Harry proovis mõttes 7-Eleveni kioski leti taga seisvale poisile vabandusi leida, võib-olla vihkas poiss oma tööd, võib-olla elas tema samuti Bisletis, ja väljas oli uuesti tibutama hakanud.

      Kahvatu ägedas vinnilööbes nägu heitis tuimalt pilgu Harry politseitunnistusele: „Kust ma peaksin teadma, kui kaua see konteiner siin seisnud on?”

      „Sest see on roheline ja varjab poole sinu vaatest Bogstadveienile,” vastas Harry.

      Poiss oigas ja pani käed puusa, mis vaevu hoidsid pükse üleval. „Nädal aega. Midagi sinna kanti. Kuule, su selja taga ootavad inimesed järjekorras.”

      „Mm. Ma vaatasin sinna sisse. See on peaaegu tühi, kui mõned tühjad pudelid ja ajalehed välja arvata. Kas sa tead, kes selle tellis?”

      „Ei.”

      „Ma näen, et sul on seal leti kohal turvakaamera. Selle nurga põhjal võiks oletada, et sealt näeb ka akna taga seisvat konteinerit?”

      „Kui sa nii arvad.”

      „Kui sul möödunudreedene salvestus veel alles on, tahaksin seda näha.”

      „Helista homme, siis on Tobben siin.”

      „Tobben?”

      „Juhataja.”

      „Minu ettepanek on selline, et sa helistad Tobbenile kohe ja hangid loa videolint mulle anda – siis ei pea ma teid kinni.”

      „Vaata ometi ringi,” ütles poiss ja vinnid muutusid veel punasemaks. „Mul pole praegu aega mingit videot otsida.”

      „Ah-ah,” ütles Harry, ilma et oleks ümber pööranud. „Vahest siis pärast sulgemist?”

      „Me oleme ööpäev läbi lahti,” ütles poiss ja pööritas silmi.

      „See oli nali,” ütles Harry.

      „Või nii, ha-ha,” ütles poiss kuutõbise häälel. „Ossad ka midagi vä?”

      Harry raputas pead ja poiss vaatas temast mööda: „Vaba kassa!”

      Harry ohkas ja pööras järjekorra poole: „Kassa pole vaba. Ma olen Oslo politseist.” Harry näitas oma isikutunnistust. „See isik on arreteeritud, sest ei tee vahet sõnade „ossad” ja „ostad” vahel.”

      Nagu öeldud, oli Harry teatud asjades väiklane. Aga praegu oli ta vastusega rahul. Ta hindas seda, kui talle naeratati.

      Aga mitte sedasi, nagu tundusid naeratavat koolitatud jutlustajad, poliitikud ja matusekorraldajad. Nemad naeratasid rääkides silmadega, mis muutis härra Sandemanni Sandemanni matusebüroost nii hardaks, et see koos tempertatuuriga Majorstua kiriku aluses krüptis pani Harryl judinad üle selja jooksma. Ta vaatas enda ümber ringi. Kaks kirstu, üks tool, üks pärg, üks matusekorraldaja, üks must ülikond ja üks üle pea kammitud juustega kiilaspea.

      „Ta näeb nii ilus välja,” ütles Sandemann. „Rahulik. Väärikas. Nagu puhkaks.